Laenasin Karinilt ühe oma kunagise lemmikraamatu: Herta Laipaik, "Maarjakask".
Ja jälle tuleb tõdeda, et vanasti paistis ikka rohi rohelisem ja romantilised lood liigutasid rohkem. Nüüd... nüüd ei jätnud need kunstmuistendid hinge mingit nukrat sära nagu nad jätsid kunagi ammu. Varem mõjusid nad mulle aga lausa nii, et püüdsin nende mõjul ka ise kunstmuistendeid kirjutama hakata.
Olen lugenud Laipaigalt ka teist raamatut, "Hauakaevaja lood". Ja kui kunagi tundus see "Maarjakasest" igavam ja tavalisem, siis ennäe, nüüd meeldib ta mulle kordi rohkem. Just oma tavalisuse ja mõtisklevuse poolest.
Näe siis, kuidas aeg ja elatud elu meelt muutma paneb. Vägisi tuleb meelde kellegi tarkmehe, vist Mark Twaini jutt, et 15-aastaselt tundus tema isa talle täiesti talumatu lollpeana. Aga 25-aastaselt ei jõudnud ta ära imestada, kuidas see vana mees on küll viimase kümne aasta jooksul arukamaks muutunud.