Üks huvitav algatus blogides: kujutle ennast 20 aasta pärast. Mulle eriti huvitav, sest avastasin just äsja, et 20 aastat tagasi lõpetasin ma keskkooli. Ning tean, et see tüdruk oli küll selline, et mu praegune mina ei oskaks tagasi vaadates end sellisena kujutleda... Nii et veel vähem suudan ma adekvaatselt kujutleda end ajas 20 aastat ettepoole.
Aga ma püüan vähemalt mõelda, milline tahaksin olla.
Mulle on juba esimesest juhuslikust kuulamisest peale meeldinud üks Urmas Alenderi laul:
See elatanud ilus naine
mu käte peale kallas vett,
siis murdis saia, lõikas leiba
ning andis kärjetäie mett./.../
See elatanud ilus naine
nüüd vaatas mind,
ent mõelda tast
ei osanud, kas nägi mind ta
nii nagu meest
või nagu last.
Arvan, et oleksin päris rahul, kui kaks- või rohkemkümmend aastat hiljem mina niisuguseid emotsioone tekitaksin. Et oleksin sihuke eakohaselt väärikas, aga pisut siiski ka nooruslikult kelmikas naine.