Täna pidin toimetama oma auto remonti: garantiikorras sai veel ära vahetada ühe vilistava rattalaagri. "Veel" ütlen ma selepärast, et garantii lõppes tegelikult juba juuni alguses, kuid viga fikseeriti veel garantii ajal ja edasi tuli ainult oodata mingit tellitavat juppi. Nii et seekord oli garantiiga hästi.
Hästi ei ole aga selles mõttes, et Mazda keskus on kolinud Kadaka-Akadeemia tee nurgalt Läike teele Mõigu taha ehk minu jaoks pärapõrgusse. Igavesti tülikas on autot viia ja tuua, sest ühistransporti sinna ei käi - vähemalt pole mina veel suutnud seda tuvastada. Varahommikul sõidutatakse autotoojad küll firma poolt Ülemiste parklasse, aga seegi on ainult poolik lahendus minu jaoks, ehkki näiteks tööle jalutamine pole sealt enam nii kohutavalt aegarööviv. Aga tüütu on ikka, ja pealegi mulle ei meeldi magistraalide ääres jalutada. Nii et enamasti ma ahistan mõnd lähedal olevat autojuhti palvega, et mulle sinna või tagasi transporditeenust osutataks.
Aga kui täna kell 18:20 juba kodus olles kuulsin, et auto on valmis ja võin talle kuni seitsmeni järgi minna, polnud ühtegi autojuhti käepärast. Nii ma siis raisaksin mitu väärtuslikku minutit mõtisklemisele, et kas üldse tasub täna järgi minna või jätta see hommiku peale, kui näiteks Leivo saaks mind sõidutada. Samas oli mul autot siiski kohe hommikul vaja.
Ainus alternatiiv oli jalgratas. Noh, takso tegelikult küll ka.
Olgu kohe öeldud, et tavaliselt ma kardan rattaga linnaliikluses sõita. Aga täna oli mingi vaprusehoog peal, nii et sellele ma isegi ei mõelnud. Hops rattariietesse, autodokumendid kaasa ja ajama.
Esimene katsumus - Kristiine viadukt. Hoian paremasse teeserva. Minu kõrval olev auto paneb juba viadukti eel suunatule sisse - selge, tahab viadukti järel paremale pöörata, aga mina kui otsesõitja olen tal ees. Ent juht on viisakas, võtab hoo maha ja mina omakorda sõtkun nii kiiresti kui saan, et ta oma pööret liiga kaua ootama ei peaks. Kui olen juba ka viaduktijärgse ristmiku hirmsa hooga ületanud ja Suur-Ameerikat mööda edasi uhan, langeb pilk ratakompuutrile. 35 km/h. Hmm, tuleb välja, et olen kiirust ületanud - viadukti juures on piirang 30 km/h.
Autod on minust kas mööda läinud või tagapool foori taha kinni jäänud. Pea pool Suur-Ameerika tänavat saan sõita tee ääres uhkes üksinduses. Alles Pärnu mnt ristmiku eel tuhisevad tagant tulevad autod minust mööda. Jään koos nendega foori taha ja saan veidi hinge tõmmata. Tõttöelda lõõtsutan juba nagu meie kass Tiffu, kui teda on lasertäpi järel mööda tuba jooksutatud.
Liivalaia. Pärast Swedbanki keeran kõnniteele - nii hirmutavalt tiheda autodevoori kui aeglasemalt sõita tahtmise pärast. Kruiisin rahulikult mööda Juhkentali tänavat üles ja bussijaama juurest ei pööra mitte Odra tänavale, vaid möödun bussijaamast otse ja jõuan Tartu maanteele kuskilt Megazone´i kandist. Ka siin saab kuni Statoilini kenasti kõnniteel sõita.
Ees on järgmine suurem katsumus - Ülemiste viadukt. Loobun kõnniteest ja sätin end autode kõrvale. Esialgu olen kõige praempoolses reas, mis aga hästi ei sobi, sest keerab Järvevanasse ära. Kui autode vahele tekib pisut suurem tühik, ajan vasaku käe pikalt sirgu ja kiman järgmisse ritta. Uhh, ellu jäin. Aga nüüd on autod minust nii vasakul kui paremal. Õnneks aga ei sõida nad ka siin väga kiiresti, nii et nad ei vuhise minust mööda (millegipärast tundub see mulle eriti hirmus, kui nad tagant hooga tulevad) ning sõidan kenasti oma kahe "naabri" vahel viadukti alt läbi. Kompuutrit ei jõua vaadata, aga Tiffu-hingeldus on jälle kohal. Olen lõpmata tänulik foorile, mis nii autod kui minu seisma paneb.
Eespool näen, et teine rattur sõidab kõnniteel. Siirdun minagi pärast ristmikku sinna. Algul on teeks asfalt, siis plaadid. Seal pole enam hea sõita, eriti kui see plaatidest tee (pigem küll maanteeääristus) on pikitud rohkete tänavavalgustuspostidega. Teine rattur ületab eespool foori juures tee - ahhaa, vasakul pool maanteed on parem kõnnitee. Ent liiklus on hetkel katkematu, nii et ma ei hakka enne foori üleminekut proovima, vaid sõidan pigem plaatide kõrval mööda rohumaad.
Kuni viskan pilgu kellale: esinduse sulgemiseni on jäänud vaid kuus minutit!!! Nüüd pole enam mahti mõelda kõnnitee otsimisele, tuleb lihtsalt kiiresti sõita, et üldse õigeks ajaks kohale jõuda. Sätin ennast sõiduteele ning muudkui väntan, ise teeseldes täielikku ükskõiksust isegi tagant tulevate rekkade vastu. Linnapiirine foor läheb õigel ajal autodele punaseks, nii et saan ülekäigurajalt täpselt üle tee. Pööre läbi bensiinijaama, ja edasine Läike tee on juba muretu sõidurõõm. Kui muidugi kõrvale jätta see mure, et eritobe oleks kohale jõuda paar minutit pärast sulgemisaega ja autot mitte kätte saada. Seepärast arendav viimasel sirgel sellist tempot, et Leivo võiks minu üle lausa uhke olla.
Läbimärja ja lõõtsutavana jõuan Mazda teeninduse ette. Peauks on juba lukus, aga mehed veel sees leti taga ning lasevad mu viiplemise peale personali uksest sisse. Ilmselt olen ma päeva veidraim kunde oma punase näo ja tilkuvate juuksesalkudega - tõttöelda on mul triiksärkides teenindajate seas oma välimuse pärast üsna piinlik. Aga mehed säilitavad asjaliku professionaalsuse, saan oma autovõtmed ja hoolduslehe ning kebin kähku minema. Enne muidugi viisakalt tänades.
Tõstan ratta pakiruumi ning istun korraliku kodanikuna autorooli. Pilk tahavaatepeeglisse tuletab meelde, et ka kiivri võiks peast ära võtta.
Distants rattaga oli 10,2km, tippkiirus 44 km/h. Ise kah imestan, kuidas ma selle välja sõitsin sellel tasasel teel - aga lisaks Red Bullile annab ilmselt tiivad ka hirm auto alla jääda :)