Sel nädalal olin ma tubli. Esmaspäeval käisime Kati ja Odega Premias uisutamas, K, N, R ja P tegin 30-44minutilised erineva pulsisagedusega jooksuotsad Merimetsas.
Ja ei saa jätta kirjutamata täiesti soovimatut mõtet, mis tabas mind kolmapäeval, kui olin jooksmisega hilja peale jäänud, kell oli juba üheksa läbi ja teed inimestest tühjad. Ja päeval olin just lugenud eksperthinnagut, et Šnelli pargi kurikamaniakk võib olla vaimuhaige - mille arvamiseks ei peagi tegelikult ekspert olema - ning muidugi tekkis siis väga ebamugav paralleel "seevaldi" lähedalolekust ja mõttest, et hull võib ju just selle pargiga erilist sidet tunda... ühesõnaga, pimedamates kohtades oli pulss kontrollimatult kõrge ja silmad luurasid iga võimalikku liikumist nii lähedal kui kaugel...
Järgmistel päevadel püüdsin jooksma tormata kohe töölt tulles, mis aga oli natuke ebamugav - mulle meeldiks mõned koduasjad korda ajada ja alles siis uuesti välja minna.
Tulemus: Esimeses tsoonis tuli trenni 20 minutit rohkem kui vaja oli, teises 10 minutit vähem, kolmandas 1 minut rohkem. Asi on selles, et mu kell näitab nädala treeningute kohta protsente (näiteks: Tsoon 1- 47% täidetud, Tsoon 2 - 44% täidetud, Tsoon 3 - 26% täidetud) ja ma pean tõsist ajugümnastikat tegema, et puudujäävat osa minutitesse ümber arvutada. Kuskil korra nägime ka päevadetreeningplaane... aga need olid vist teiste programmide juures.
Ühesõnaga - ma pean pulsikella paremini tundma õppima (ehk on seal siiski ka muud näitajad saadaval) või siis vajadusel täpsemalt matemaatikat tegema. Puudujäänud 10 minutit teises tsoonis oleksin täna vabalt võinud ära teha ju, aga olin teise tsooni minutivajadust valesti rehkendanud.
Väga positiivne kogemus on see, et pooletunniseid trenne on hoopis lihtsam päevakavasse mahutada kui varasemaid pikki jooksuotsi. Ja kui veel see kurikamaniakk kätte saadaks, oleks täielik pidu.
___
Täiendatud uue nädala alguses. Eelmise nädala treeningkava täpse järgimise eest premeeris kell mind karikapildiga ekraanil. Väga armas temast :)