Sellist talve enam õieti ei mäletagi. Juba enne jõulu tuli lumi maha ning ehkki jõuluajal viskas korra sulaks, oli seda nii lühikest aega, et lumi jäi.
Ja tuli aina juurde. Vana-aasta õhtuks oli Eestimaa lumme mattunud ning nii ilusaid lumiseid puid, luemütsiga katuseid ning hangedes aedu näeb tavaliselt ainult piltpostkaartidel.
Kuna lund tuli veelgi juurde ning temperatuur muutus üha külmemaks, püsis lehtpuudelgi härmaehisus tubli kolm nädalat, enne kui vähehaaval pudenema hakkas. Iga oksake oli nagu härmakristallidest ime. Okaspuude okstel püsib paks lumi praeguseni.
Ja on külm! -10, mis eelmistel talvedel pakast tähendas, tundub tänavu pehme ilmake. -15 ei ole veel põhjus mitte suusatama minna (Kati koolisuusatund Pirital toimus eile edukalt ka -17 juures) ning -25 sobib seiklussportlastele isegi rattasõiduks. Koolides on külmapühad. Autoomanike igahommikused jututeemad hõlmavad autode käivitamise (mitte)õnnestumist. Majades külmuvad veetorud, ahjusid köetakse lõhki. Juba tekib mitmel pool puudus kuivadest küttepuudest ja briketist.
Teede äärde lükatud lumevaalud on nii kõrged, et sõiduautos istudes neist naljalt üle ei näe. Majadevahelised sõiduteed on muutunud nii kitsaks, et kaks autot enam teineteisest mööda ei mahu. Lumi, igal pool on lumi.
Aga... Tore on! Mulle igatahes väga meeldib see tänavune talv.