Käesolev nädal oli algusest peale pingeline, nii et teisipäeva hommikul ärkasin tuima valutombuga vasakus meelekohas. Terve päeva ja järgmisegi sai seda tablettidega kontrolli all hoitud, kuid neljapäeval läks käest ära. Märatsev peavalu oli nii hull, et pidin lõuna ajal töölt koju minema.
Vaevu koju jõudnuna tabas õnnistav südamepööritus ja pärast seda kukkusin oimetuna voodisse. Õnnelikus lootuses, et magan nüüd järgmise hommikuni ja ärkan tervena. Nagu alati on olnud.
Tühjagi. Reede hommikul äraksin... tuima valutombuga paremas meelekohas. Peavalu oli kolinud teisele poole. Ja tuksub seal vaikselt siiamaani, ehkki täna on juba laupäev. Suuremaks ei lähe, ehkki ma tablette pole võtnud, ära kah ei lähe. Väga tüütu.
Ja mulle ei meeldi üldse mõelda, et see kord-aastas-peavaluhoog, mis mulle kallale pääseb, hakkabki nüüd selline olema. Loodan, et seekord on tegu mingi ebameeldiva erandiga.