Sügisel ajas Kisti riiulilt maha Memme jõulukaktuse – igivana lille, mida mäletan õitsemas juba oma varasest lapsepõlvest, mil ta elas maal kambris suure puust riidekapi nurgal. Kuna kukkumisel purunes enamik taimeharusid pea täielikult, arvasin ma, et sellest hävingust lill enam ei toibu. Istutasin purunenud okstest uued tütartaimed, kuid igaks juhuks jätsin vana taime tüükad kah siiski potti alles.
Ja ennäe – jõulude lähenedes ajas õnnetu rääbakas lill välja kaks õiepunga!