Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kaks tähte Linnutees

Kuhu lähevad kassid
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringi
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva.
Karjane kaitseb neid külma eest
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

See on Astrid Reinla luuletus "Kõigi kadumajäänud kasside mälestuseks" ja ma nutan seda siia ümber kirjutades. Sest nüüdseks juba rohkem kui kuu aega tagasi kadus meie kass Kisti. Minu jaoks on see teadmine kestnud poolteist nädalat, sest lapsed ei hakanud kurba uudist mulle Ameerikasse edastama.

Ma väga armastasin seda kassi. Armastan praegugi, sest tema puudumine teeb mulle ikka veel haiget. Rääkimata siis Odest, kes eile õhtul keset vihmasadu ja äikest ühel hetkel lihtsalt nutma hakkas, sest Kisti tuli meelde...

Ode tahtis oma kassile alati parimat ning nii võttis ta Kisti kaasa oma isa suvilasse Muugale. Sest seal aias elasid ju kaks kassi, aegajalt hoiti seal tuttavate kiisusid, kui peremehed ära olid ning kõik sujus. Ja Kisti oli ju korduvalt ja korduvalt näidanud üles soovi õues puude otsas turnida ja murul päikese käes pikutada...

Jah. Teised kassid ei ilmutanud kunagi mingeid jooksupistmistahtmise märke, aga Kisti - meie kaunis, isekas ja hingekasvanud Kisti, kes alloleval pildil on nautimas päikepaistet kodusel rõdul, - kadus ära...

Ma tunnen end kohutavalt süüdi, sest kui Ode enne minu Ameerikasse minekut mainis plaani kass Muugale viia, ütlesin ma ainult, et see pole hea mõte ja ära seda tee. Ma ei keelanud teda karmilt ja konkreetselt, ehkki Kistit teades olin ma kindel, et tema vabadusselaskmine hästi ei lõpe. Oh, ma oleksin pidanud helistama ka Ode isale ja tema uuele naisele, palvega, et nad ei toetaks Odet tema plaanis, ei transpordiks teda koos kassiga autotsi Muugale ja kõike-kõike veel... Aga ma ei süvenenud teemasse piisavalt, ei selgitanud isegi välja Ode kavatsuse tõsidust, pidasin seda hetkemõtteks... Ode on veel laps, tema ei oska ohte ja olukordi hinnata, aga mina pidanuksin ette nägema, süvenema ja teadma.

Ma armastasin seda kassi. Sain sellest aru eriti siis, kui nädal aega käisin varahommikul ja hilisõhtul Muugal, Kisti kadumiskoha läheduses paikades, mida arvasin Kistile meeldida võivat ning kuhu ühel kadunud kassil olnuks mugav, varjuline ja ohutu kutsumise peale tulla. Kiisutasin ja kistitasin teda, lootuses, et ta mind kuuleb ja tuleb.

Ei tulnud.

Jah, ma saan aru, et see kutsumaskäimine kadumisest kolm nädalat hiljem oli mõttetu ja meeleheitlik. Aga ma nii lootsin! Pidagu Muuga rahvas mind pealegi imelikuks... Ode oli juba eelnevalt teinud kõik muu võimaliku, kleepinud Muuga poe juurde ja bussipeatustesse teated kadunud kassi kohta, kirjutanud loomade varjupaika ja mujale, kuhu kadunud kassid sattuda võivad... Mina palusin veel isiklikult ka kõigil Muugal elavatel tuttavatel silmad lahti hoida - ka Kisti sünnikodu näiteks on kadumiskohast vaid mõne kvartali kaugusel... Ma püüan veel loota.

Aga üleeile õhtul jätsin Muugale minemata. Eile hommikul jälle käisin, aga pigem kohusetundest kui südamest. Nii igaks juhuks.

Täna hommikul otsustasin, et lõpetan Kisti aktiivsed otsingud. Ka minu lootus on kadumas.

Igaks juhuks teeme Odega veel ühe kuulutus- ja kleepimiskampaania, ka oma kodumaja juures - juhuks, kui Kisti otsustab koju tulla ja kunagi kohale jõuab. Aga sisimas ma ei usu enam selle tulemuslikkusse.

Ma tahaksin veel uskuda, et Kisti elab Muuga vahel isepäi liikuva kassi elu ja tuleb kunagi sinna suvilasse tagasi. Aga meie hellik, printseslik kass ei ole kohane tänavaeluks - nii et ma kardan, et ta on surma saanud. Ning Muugal ei olnud tal pidepunkti, miks pidanuks ta sinna jääma? Kui... kui just ta ei leidnud oma kassilikus isepäisuses endale mõnda maja, mille pererahvas talle millegipärast meeldis ja kellele temagi meeldis. Kisti oli ju harukordselt ilus kass, kindlasti olnuks keegi meelsasti valmis teda endale jätma...

Aga ma ei usu hästi ka seda.

Jah, me püüame veel loota, aga ilmselt peame leppima tõsiasjaga, et Linnutee vöös on meil nüüd kaks oma tähte. Kisti silmad on kollaste asemel erksalt rohelised, nii et peame otsima kahte eredamat, külmema kumaga kauget valgusallikat.

Kui... kui aga keegi siiski näeb kusagil halli, pika imeliselt pehme karvaga kassi, kel on kuuest eluaastast hoolimata ikka veel kassipoja nägu - lühike koon ja suured ererohelised silmad -, kelle kõhualune ja käpaotsad on valged, käppadel varvaste vahel niinimetatud lumekarvad ja taga suur kohev saba... siis helistage 5162101 või 59005137. Palun.

Kommentaarid (10) -

  • Anu

    29.08.2008 11:46:03 | Vasta

    nii kurb... meie Miisu lugu on siin, õigemini see lugu, mis sinu omaga haakub. acerolakuts.wordpress.com/.../
    lootus kaob, teadagi viimasena, ka mina lootsin, et äkki keegi hea inimene on ta endale võtnud ja viitsib ka omaniku otsimisega tegeleda. see on muidugi võimalik. ma ei uskunud kuni viimase hetkeni, et Miisu surma võiks saada... liiga ilus ja liiga armas oli ta selle jaoks. aga tõepoolest, pole vist mõtet end süüdistada, sest ega see enam ei aita. inimene õpib ju kogu elu. lohutaks, kui oskaks, aga ikkagi on nii, et aeg ravib kõik haavad...

  • Gea

    29.08.2008 12:44:26 | Vasta

    väga kurb. Kahjuks kassid on jah sellised... Aga Kisti nii ilus kass, ehk rändas ta kuhugi kaugele, eksis ära ja võeti ude koju? Loodame Kistile parimat! Ja kes teab, vahel on kassid ka kuid hiljem välja ilmunud...

  • Eppppp

    29.08.2008 12:47:12 | Vasta

    Pai...

  • niisama

    29.08.2008 14:00:50 | Vasta

    Päris lootust kaotada veel ei maksa. Tuttav emane kiisu kadus ka (tema jaoks) võõras kohas ära, täpsemalt lasi jalga. Ja viie nädala pärast ilmus tagasi. Kõhn, aga elus ja terve. Maal on suurimaks ohuks rebased, linnas autod. Aga on suvi ja külm seega ei ohusta.

  • laborihiir@

    29.08.2008 21:49:06 | Vasta

    Kolm nädalat ei ole kassile pikk aeg - ära kaota lootust. Segadusse sattunud Kisti võib varjuda suvila lähedal looduses või peatuda ajutiselt mõne sõbraliku pere juures. Külmade saabudes, kui suvilatest välja kolitakse, läheb ehk ka Kisti "uus" pere. Või vastab ta ise kistitamisele ja tuleb tagasi.

    Meiegi ootame ikka veel ehk neljandat kuud koju tagasi oma 9-aastast BB-t.

  • kairit

    31.08.2008 23:22:04 | Vasta

    Meie tahaksime ka loota, et meie Masha tuleb tagasi koju. Mõtlesime ka ja lohutasime, et ehk jäi kuhugi suvitajate juurde pidama...
    Masha on kaotsis suve algusest. Paha tunne on. Tegemist on tõelise maa-kassiga, sellepärast on ehk tema kadumine ka pisut loogiline, aga ikkagi... Masha sattus meie juurde paariaastasena ja jääb tunne, et me ei suutnud lõplikult võita tema südant ja pakkuda kodu, kus ta ennast hästi tunneks...

  • Kaja

    01.09.2008 17:28:45 | Vasta

    Anu, Kairit, Grete, teised - kõikide, kõikide kasside kadumislood võimenduvad nüüd minu jaoks...

  • Kaja

    11.09.2008 16:09:43 | Vasta

    Mõni aeg tagasi tuli signaal, et sellist kirjeldusele vastavat kassi on nähtud hilisõhtutel Muugal Vägiheina tänava lõpus. Käisime kohal ja nägime ära - oli jah täiesti kirjeldusele vastav, aga siiski mitte meie Kisti. Kuna selle Vägiheina tänava kassi osas helistas pärast veel teinegi hea inimene, siis igaks juhuks panen siia kirja: Vägiheina tänava lõpuosas olev hall valge kurgualusega kohevkarv on sealne kohalik kodukiisu, nägime ära isegi tema perenaise.

  • jLcMYuFiT

    15.04.2018 22:11:44 | Vasta

    190026 471963I adore  reading  and I  conceive this site got some  genuinely  utilitarian stuff on it! . 207486

Pingbacks and trackbacks (2)+

Lisa kommentaar

Loading