Get a life!

Eellugu

Seda, et sündimas on midagi suurt, adusin ma esimest korda ühel sügistalvisel uimasevõitu pärastlõunal, kui hämardatud nõupidamisruumis näitas Rainer Nõlvak esitlust plaanitava ühiskondliku keskkonnaprojekti kohta - umbes nii oli ta seda eelnevas telefonivestluses nimetanud.

Liiga entusiastlik ma alguses ei olnud, sest eelmistel päevadel olin juba tutvunud ideedega rinnavähi vastu võitlemise kampaaniast, noorte suitsetamise vastasest kampaaniast, laste liiklusohutuse tõstmise kampaaniast, tervislike eluviiside edendamise kampaaniast - ühesõnaga viinud end kurssi vist pea kõigi maailma hädade leevendamise mõtetest reklaami- ja teavituskampaaniate abil. Kommunkatsiooniinimesena ei sobinud mul muidugi öelda, et eriti palju usku mul teavitavate plakatite kasutegurisse ei ole.

"Strateegilise eesmärgina on vaja tõhustada inimeste keskkonnateadlikkust ning võtta tarvitusele erinevaid meetmeid, vältimaks keskkonnareostulikke tegevusi inimeste poolt ning tagamaks puhta looduskeskkonna säilimist ja ökoloogilise reostuse vähendamist" - või midagi muud sellist mittemidagi- ja kõikeütlevat oli kirjas ühel esitluse slaidil. Noogutasime igavlevalt - eks ta ole. Kuid siis vajutas Rainer klahvi ja selle tervet slaidi tihedalt katva teksti peale ilmus suures punases kirjas üksainuke sõna:

"JAMA!"

Sellel hetkel hakkasingi ma uskuma, et siit midagi sünnib. Midagi reaalset, suurt ja enneolematut. Sellist, millega lihtsalt tuleb kaasas olla. Edasi võlus juba plaanide läbimõeldus ja mastaapsus ning loomulikult ka kiirgav usk, et saamegi eestvedamisega hakkama ja tõmbamegi ühiskonna kaasa.

Ilmselt oli see usk ja energia nakkav, sest järgmise etapina sai juhatuses kohe esimesel katsel kinnitatud meiepoolne investeering projekti (tasuta omavaheliste kõnedega kõnekaardid mitmesajale koordinaatorile, rahaline toetus, tasuta prügikaardistusvõimalus, spetsialistide tööjõuabi ettevalmistustöödes) ning kokku lepitud oma töötajatest grupi või gruppide moodustamine.

Troostitu Tapa

3.mail olimegi 43 kolleegi-pereliikmetega Tapal, et koristada prügist ja rämpsust puhtaks maa-ala Tapa Männikumäel, endise sõjaväeosa vastas. (Kokku osales meid koristuskampaanial 152, kuid Tallinnast väljas elavad kolleegid tegutsesid väiksemates guppides oma kodukandis. Kui võtta juurde ka kolleegid Elionist ja MicroLinkist, olime aga väljas kokku lausa 400-liikmelise meeskonnaga!)

Esimene emotsioon oli, et korista või mitte, ega koht sellest ilusamaks ikka ei saa. Vanad ahervared, ehituskivide ja mullasegused kuhjad, need ju jäävad. Mis muutub, kui sealt vahelt korjata kokku plastpudelid, klaas, kumm ja kile?

Ette rutates võib öelda, et muutus küll. Juba sellepärast, et seda plasti, klaasi, kummi ja kile oli rohu ja puude varjus ikka lausa kohutavalt palju. Otseselt ta kaugelt vaadates ehk välja ei paistnudki, kuid ometi oli näha, et midagi on valet ja võõrast. Kui see vale ja võõras kõik kokku korjatud ja ära veetud sai, omandas loodus loodusele omased värvid ning tõesti - ka kaugelt vaadates oli näha, et see maatükk on PUHAS. Sellest hoolimata, et need ahervared ja ehituskivid seal jätkuvalt olemas olid.

Ohtlik action -miiniväli

Miinileidmisega alustas vist Lauri, kes üsna tee lähedalt koukis kulu ja kivide vahelt välja kaks metallist lehmakoogi kujulist asja. Üks kummagi käes otsas - neil olid tassimise hõlbustamiseks sangadki küljes - nii ta nendega muretult jalutas selle kuhja juurde, kuhu metalli kokku vedasime. Ma ei teagi, kes meie hulgast nii tark oli, et neis lätakates lõpuks tankitõrjemiinid ära tundis ja kohe Päästeametisse helistas. (Täiendatud: See oli meie bussijuht Hansabussist, kunagi Afganistanis teeninud mees.)

Vahepeal jõudis aga Kristi ühte samasugust lausa visata. Ja siis pakkus keegi seda Jürile, et tema oma tugevama jõuga selle metallihunnikusse tassiks. Ma ei tea, kuidas Jürigi nii tark oli, et selles miini ära tundis ja seda edasi puutumast keelas. Mina, kes ma olin lõhkekehadest näinud ainult Kõrvemaalt leitud granaati, olin ilmselt arvamusel, et kõik lõhkekehad on sellised piklikud - igatahes neis ümmargustes ma midagi pommilaadset küll kahtlustada ei osanud.

Oma osa sai miinileiust ka autojärelkäruga veomeeskond, kes meie metallikola minema vedama tuli. Kohapeal valvavate päästeametnike energiline sekkumine päästis küll miinide metallikoormasse kolimise, kuid parasjagu ehmatav oli see kogemus kindlasti kõigile asjaosalistele.

Klaas, ravimid, ehituspraht

Koristatav praht koosnes suures osas klaaspudelitest ja -purkidest: nõukaaegsed piimapudelid ja hapukoorepurgid, kaasaegsed alkoholipudelid, ehitusklaas. Minul õnnestu leida ka üks klaasist lutipudel, grammimärgistused kenasti peal :) Igatahes oli klaasi nii palju, et juhend - terve klaas suurtesse kollastesse kottidesse, klaasikillud väikestesse - lendas uppi kohe esimese tunni järel. Kollaseid kotte lihtsalt ei jätkunud, nii et võtsime ka klaasi jaoks kasutusele olmeprügi jaoks mõeldud läbipaistvad.

No ja muidugi metallikola - saekaatri lintidest ja mingitest metalltrossidest alates ning konservikarpidega lõpetades. Vanarauda veeti meie koristusalalt minema üks eraldi haagisetäis, kuid seda jätkus hulgaliselt ka edaspidiseks muu prahi kõrvale.

Hämmastavalt palju tuli prahi seest nähtavale ravimeid, kemikaale, lahusteid, akusid. Need rändasid ohtlike jäätmete kotti.

Omaette klassi moodustas ehituspraht: Isover vill, kileümbrised, eterniit (selle ladusime eraldi hunnikutesse), klaasvill... Ilmselt oli mingi ehitusfirma oma jääkide koormatäie süüdimatult põõsa alla kallanud.

"Armsale vanaemale, Ingelt," leidis Kati 1984. aastal saadetud postkaardi.

Pampers - parema tuleviku nimel

Omaette elamus oli hiiglaslik mägi laste ühekordseid mähkmeid, neid koondnimega pamperseid. Esimest korda oli mul tõeline heameel, et minu laste titaiga jäi aega, mil ühekordseid mähkmeid kas ei olnud (Kati) või olid need veel minu jaoks ebamõistlikult kallid (Jüri ja Ode aeg), nii et olin asjatanud marlimähkmeid pestes-kuivatades. Mähkmed tõepoolest ei mädane, ja ei mädane isegi see, mis nende sees on. Väljasolekust end vett täis imenud mähkmed olid nagu pommid ja haisesid lihtsalt kirjeldamatult jõledalt.

Pampers- parema tuleviku nimel, filosofeeris Jack seda ladet vaadates.

Seda enam, et ega prügimäelegi veetuna nendega midagi enamat ei juhtu. Vettivad ja haisevad seal lihtsalt silma alt eemal. Sadu ja sadu aastaid...

Kokkuvõttes oli üllatavalt emotsionaalne ja sisemist rahuldustpakkuv päev. Ja ehkki ma ei usu, et sellega prahi metsaviimine lõpeb ning puhastatud alad ka puhtaks jäävad - aga üks väike, aga oluline nihe on kindlasti siiski toimunud.

Ehk nagu on öeldud luuletuses "Gionardo Bruno tuleriit":

Märgutuled on süüdatud.
Varsti nad asuvad teele.

Minu eritänud:

Päästeameti meeskond, kes leitud miinid eraldas ja minema toimetas.

Kolatakso meeskond, kes tuli meiega koristusaktsioonile täiesti tasuta. Pöördusin nende poole veoki tellimiseks - aga nad ütlesid, et raha ei võta, vaid lasevad oma kolmetonnise furgooni täiesti tasuta maast laeni prahti täis toppida. Lisaks lõid nad laadimistöödel ise väga aktiivselt kaasa.

Veomeeskond autoga 978 MDA, kes viis minema rauakoorma, mida olnuks raske Kolataksosse muu kraami vahele paigutada.

 Kati, Ode, Jüri ja Loora - mul on hea meel, et te nii tublid olite. Vahetevahel tuleb midagi ka ühiskonnale teha, ehkki niimoodi välja öeldes kõlab see mõnevõrra õõnsalt.

Kõik kaaskoristajad, eriti Ain, kes oli oma asjaliku otsustavusega meie vaimne liider.

Ja muidugi Rainer Nõlvak, selle hullumeelse idee isa J

Kõrbe-kääbushamstripojad on muutunud karvututest tõukudest väikesteks karvase seljaga hamstrihakatisteks. Nende koondnimi on praegu Koivake, sest neil on pikad ja ülipeened roosad jalad. Või õigemini on nende nimed Koivake1, Koivake2 ja Koib3 - miks nii, seda teab ainult Ode J

***
Karin, Toomas, Martin ja Helen käisid Tenerifel. Seal on süsimust liiv, nagu piltidelt näha - rannas mängivad liivased lapsed polnud harjumuspäraselt valge, vaid neegerlikult musta kihiga kaetud.

***
Mummi käis koos Kati, Ode ja Heleniga loomaaias. Nii suurtele kui väikestele lapselastele meeldis väga. Nagu ikka loomaaed. Nagu ikka koos Mummiga tehtud tegevused.

***
Tiffany on õppinud ronima Mammu toa lauale, kui tool sellele piisavalt lähedal on. Nüüd pole draakonipuul enam sealgi asu: kaks korda on Tiffany ta juba ümber ajanud, nii et muld potist väljas.

***
Ostsin rõdu jaoks kastilillede seemneid ja seemneid maale peenrasse.

***
Ema ja isa ostsid kartulimaa jaoks koormatäie sõnnikut. Praegu on see veel põllule laotamata.

Volbriööl ärkasin kella ühe paiku terava, lõikava kõhuvalu peale. Ka süda oli paha ja pidi kiiresti kempsu jooksma.

Nii jätkus kella viieni välja.

Algul kahtlustasin, et mu armas õde on üritanud mind oma võileivatordi ja Tenerifelt toodud veiniga mürgitada, aga asja pikemalt läbi mõeldes pidin tunnistama, et ega ma seda võileivatorti eriti söönudki - juba õhtul oli kõhus natuke imelik olemine. Lasksin peast läbi kõik, mis eelmisel päeval suhu pistetud - küll süüdistades apelsine, küll eelmisest päevast järgi jäänud ja üles soojendatud lihakastet - kuid kõik teised mu ümber, kes samu asju sõid, olid terved. Õnneks muidugi.

Järgmisel päeval oli selline tunne, nagu oleks teinud jutti nii umbes 300 korda kõhulihaste harjutusi - kõik ja igalt poolt oli kõhu kandis valus, isegi käega puutudes. Ja igatpidi hõre olemine mujal organismis ka.

Väga ebameeldiv taud, igatahes.

Üks huvitav algatus blogides: kujutle ennast 20 aasta pärast. Mulle eriti huvitav, sest avastasin just äsja, et 20 aastat tagasi lõpetasin ma keskkooli. Ning tean, et see tüdruk oli küll selline, et mu praegune mina ei oskaks tagasi vaadates end sellisena kujutleda... Nii et veel vähem suudan ma adekvaatselt kujutleda end ajas 20 aastat ettepoole.

Aga ma püüan vähemalt mõelda, milline tahaksin olla.

Mulle on juba esimesest juhuslikust kuulamisest peale meeldinud üks Urmas Alenderi laul:

See elatanud ilus naine
mu käte peale kallas vett,
siis murdis saia, lõikas leiba
ning andis kärjetäie mett./.../
See elatanud ilus naine
nüüd vaatas mind,
ent mõelda tast
ei osanud, kas nägi mind ta
nii nagu meest
või nagu last.

Arvan, et oleksin päris rahul, kui kaks- või rohkemkümmend aastat hiljem mina niisuguseid emotsioone tekitaksin. Et oleksin sihuke eakohaselt väärikas, aga pisut siiski ka nooruslikult kelmikas naine.

Eelmisest neljapäevast peale (siis ilmus eeloleva nädala televisoonileht) olin elanud teadmises, et vaatan teisipäeva õhtul ETV-st dokumentaali "Ebamugav tõde". Seda, kus Al Gore räägib süvenevast globaalsest kliimakriisist ja mis võitis 2007. aastal parima dokfilmi Oscari.

Ebamugav tõde oli aga hoopis see, et jäin kohe töölt tulles magama. Algul koos kassiga diivaninurgas keras, pärast kobisin üle voodisse.

Kati ütles, et oli küll hea film olnud - igatahes parem statistikaväänamine kui enamik teisi.

Uskuge või mite, aga mul on kodus poeg, kes on umbes 185cm pikk, 90 kilo raske ja jalanumbriga 47. "Umbes" sellepärast, et väga täpselt ma tema viimaseid mõõte tuvastanud pole. Täpne on aga igatahes see, et 28.aprillil kell 18:10 sai ta 15-aastaseks. Kusjuures, tema õige sünnipäev pidanuks olema sügavalt mais, aga ta otsustas ilmselt, et ei taha Kaksikute õhulises tähtkujus ilmavalgust näha. Nii ongi tal ehtsa Sõnni kombel jalad tugevalt maas ning näiteks tema pööramine mingisse suunda, kuhu ta väga pöörduda ei taha, väga vaevarohke ettevõtmine.

Ega ma muidugi teda liiga palju pöörata ja nügida ei tahagi - igaühel on elus oma tee ja olemisviis. Aga natuke siiski, eeskätt tasakaalustatud elu poole. Et päev ei koosneks ainult koolis pingis, kodus arvuti ja lennumudelismiringis töölaua taga istumisest, vaid ka füüsilisest liikumisest ja sotsiaalsest aktiivsusest ehk inimestega suhtlemisest ilma arvuti vahenduseta...

Kui Jüri kohta midagi kokkuvõtlikult öelda, siis ta on lõpmata hea südamega. Olgu, Odet ja mõnikord ka Katit küll aegajalt kiusab, aga see kuulub õdede-vendades suhete juurde :) Aga kui aidata on vaja, siis ta aitab. Alati.

Ja - tsiteerin siinkohal tema isa - "Jüris on üllatuslikult mees välja löönud". See tähendab, et ta oskab ja ka tahab igasuguseid klassikalises mõttes "meestetööriistu" käes hoida. "Üllatuslikult" märgib siinkohal isa eneseirooniat -  kui ta näiteks Jürile sünnipäevakingiks trelli käis ostmas, oli ta shokeerinud ehituspoe müüjat kõigepealt sellega, et ei teadnud, milline trell välja näeb, ja pärast sellega, et kirjutas tshekile alla oma supertööriista ehk ehtsa ja üliedeva sulepeaga... Nii et Jüri on selles vallas pigem oma vanaisasse ehk minu isasse läinud, ja mulle see muidugi meeldib.

Järgmisel aastal lõpetab Jüri põhikooli ning ka tema on edaspidiseks sihikule võtnud Reaalkooli. Ühel õhtul juba lahendas kodus ajaviiteks Reaali sisseastumiskatsete näidisülesandeid :) Järgmisel aastal tasub tal kindlasti läbi teha ka Reaali ettevalmistuskursus, vähemalt füüsikas, mis Lilleküla gümnaasiumis just liiga tugev ei ole. Matemaatika on küll, Kati saab selle baasil ka Reaalis viitega hakkama, füüsikast püüab end kuidagi läbi närida. Jüri aga sihib just informaatikaõppega klassi, seal läheb füüsikat rohkem vaja ja tema edasistes õpingutes ilmselt ka...

Mida ma Jürile sünnipäeva puhul soovin? Avatust ja sõbralikkuse väljanäitamist - see teeb kõik asjad elus kordades lihtsamaks.

Ma armastan Sind väga, minu suur poeg.

Xdreami kevadetapp viis võistlejad Kloogale. Taas sai ületatud rajarekord võistkondade arvus: A-rajale oli registreerunud 112 võistkonda. B-rada pole vaja märkidagi: piirarv 150 sai nagu ikka täis loetud tundidega.

Meie startisime seekord lausa teisest reast, võistkonnanumbriga 19 eelmise aasta koondtulemuste põhjal. Nii ees polegi enne olnud :)

Kohe oli näha, et hooaja esimene osavõistlus ja alguse asi. Leivo unustas kaasa võtmata rulluiskude sisse käivad puhtad sokid (ja pidi jalga venitama minu võistlusjärgseks ajaks mõeldud varupaari). Alar unustas komapssi autosse (ja süstis stardialast viimastel minutitel seda ära tooma). Maha jäid ratta kaardihoidjad (ja Leivo sai Heiti käest ühe tuttuue asemele). Mina oleksin maha unustanud SI pulga (aga õnneks olin ma mõni päev tagasi just mõelnud, et SI on minu jaoks kaasavõtmiseks nii harjumatu asi, et pistan ta igaks juhuks kohe käekotti. Seal ta siis oligi, kui Leivo küsis: "Kas sa SI ikka võtsid?".)

A-rada alustas seekord kanuuetapiga. Ja kuigi tänavu tuleb Xdreamil kõigil liikmetel SI-pulgaga jaamas käia, siis kanuuetapil võib mööndusega punktis käia ainult üks. Meil sai selleks üheks Leivo.

Eks oli korraldajatelgi hooaja algus ja harjumatu asi: järve oli unustatud paras kogus vett sisse lasta. Mis need korraldajad õige mõtlevad!: kanuud venisid madalas vees savimudase põhja kohal nagu kissellis. Nii ütlesin mina. Või tatis - nii ütlesid otsekohesemad mehed. Või geelis - nii ütles üks ilmselt paadunud seiklussportlane naaberkanuust.

Muda oli liiga palju ka siis, kui kanuuga roostikust läbi ei saanud ja punktivõtjad rinnuni mutta kargasid. Leivo, kes oli kinnitanud kanuuetapiga kaardi kummiga jala külge nagu Sukapaela Ordu rüütel, sumatas ka mutta koos kaardiga. Mille tagajärjel kaart jala küljest eraldus ning ehkki Leivo sahmis kätega mudas kui aaret otsiv Guglunk, jäi kaart kadunuks. Pildil ongi vaade roostikumülkast, kus meie kanuukaart järvejumala ohvriks jäi.

Mis seal ikka. Kanuulaevastik oli järvel aukartustäratav, tuli lihtsalt teiste järel sõita. Omajagu abiks oli visuaalne mälupilt kaardist ja kanuuetapp oli õnneks ka lühike. Ühes punktivõtmiskohas saime vaadata ka sõbraliku naabrekanuu kaarti - ja nii see etapp suuremas osas ilma kaardita tehtud saigi.

Jooksuetapi eredaimaks muljeks jäi olelusvõitlus punkti ümber, kuhu korraga olid sattunud A-raja jooksjad ja B-raja ratturid. Kuna punkt oli targu ka selline, et sellele sai läheneda ainult ühelt poolt (puu küljes suhteliselt järsul ja kõrgel kaldaserval), oli trügimist ikka kõvasti. Võiks ju mõelda, et võtame kõik ilusti järjekorras, aga võistlushasrdis on see kahjuks välistatud. Mina lähenesin konkreetsele punktile näiteks nii, et kuna kalda all rähkles juba tropp turskeid mehi, astusin mina lihtsalt kaldast alla ja vajusin gravitatsiooni kasutades sujuvalt nende vahele, otse punkti juurde. Viivi, kes kasutas tsiviliseeritumat võtet ja seisis punkti taga puu juures, sai trügimises vist aga päris tublisti muljuda. Isegi Leivo tunnistas, et astus rüsinas talle kogemata jalale.

Rattaralli ehk legendorienteerumine sujus hästi. Mõnes kohas oli küll tunne, et rattaetapil on vett rohkem kui oli kanuu omal - suurtest lompidest läbi sõites lendas savisogast vett kahte lehte ja eriti tagasõitjale näkku. Oma palged sain savitäppidest lõplikult puhtaks alles kodus vannis ligunedes.

Rattaetapi sees tuli läbida lisaülesandena takistusrada. Üks takistus nägi välja nagu "Ninja Warriori" saates: rohkem kui kahemeetrine kaldus seinaga betoonblokk. Võtsin hoogu, jooksin üles, Leivo toetas alt jalga, ulatusin kuidagi servast haarama, siplesin üles ... ja kui olin võidukalt püsti tõsunud, karjus kohtunik, et seda takistust pole vaja võtta, sest see on liiga raske :) Nojah, alguse asi: me ei saanud eriti hästi pihta, millist käitumisjuhist edastasid takistuste juurde veetud kilelindid. Mõnel tähendas see, et alt ei tohi minna, teisel, et ülevalt ei tohi minna ja sellel kolakal, nagu välja tuli, siis seda, et üldse ei tohi minna... Lohistasin libistasin end mööda betooni alla tagasi, kriipides paljad käsivarred muidugi korralikult ära.

Teine lisaülesanne oli ära arvata kolme kaugele pandud punkti kauguste kogusumma. Minul polnud igatahes õrna aimugi, ka svahemaa on 200 või 300, 800 või 1000 meetrit, kuid Leivo ja Alar liitsid kokku maagilise 1750 - ja pääsesime null trahviga! Täiesti uskumatud mehed :)

Kuidagi märkamatult oligi käes rulluisutamine Paldiski poolsaare tippu viival, võistluse tõttu liikluseks suletud autoteel.  Mina oma vastomandatud enam-vähem oskustega saoin seekord osa maad ikka ka ise sõita, ehkki enamiku teed liikusime harjunud tandemina: Leivo mind lükkamas. Sai kiiremini.

Rulluisu järel tuli selle etapi pärl: coastaleering. Ilmselt oli see osa võistlusest ka põhjuseks, miks Klooga osavõistlust nimetati A-raja ajaloo ohtlikuimaks. Tee viis pangalt alla ja pangalt üles, järsaku põhja ja teisele poole üles, loomulikult ilma julgestuseta. Tuli lihtsalt leida enda jaoks piisavalt turvaline koht.

Eriti hästi õnnestus meil punkt 26, kus laskusime praktiliselt otse punkti kõrvale, samal ajal kui teised sahmisid kuskil kaugemal ülesalla ja edasitagasi ukerdada. Ühte järgmisse punkti tuli minna mööda kõrget müüri, teise jõudmiseks tuli läbida tõsine järsak. Järsaku teisel kaldal piknikku pidavad noored venelased olid vist üpris hämmastunud, kui mingid hullud üksteise järel sellisest kohast üles tulid. Aga igatahes olid nad väga abivalmis, ulatades servale jõudnutele ka abistavat-ülestõmbavat kätt.

Pärast seda emotsionaalselt enimpakkuvat etappi tuli koha ka laks adrenaliini: vahetusala ees tahtis üks auto meid alla tagurdada. Juht võttis ilmselt tahavaatepeeglisse vaatamata kiire hoogsa kaare, vaevu jõudsime eest ära hüpata. Kohtunikud kommenteerisid, et kohalikud on tee sulgemise tõttu kurjad ning autosid ümber pöörates eriti ei vaata, mida teevad...

Mis siis ikka, jälle rattale. Ühes kohas osutus, et punktist 34 punkti 35 jõudmiseks tuleb sõita kaardist välja. Mis seal ikka, kui tuleb siis tuleb. Sõitsimegi pimesi. Oletasime, kus me parasjagu oleme, ja jõudsime mingis kohas enamvähem kaardile tagasi. Enamvähem sellepärast, et päris kindlad Leivo ja Alar ei olnud. Seisatusime, pidasime nõu. Kaks tiimi sõitis mööda - hmm, ju siis vist ikka õige koht? Lõplik selgus kaardile kantud mõisa järgi, mis aitas asukohta tuvastada.

Vahele mahtus veel põnev ronimine koos ratastega järsust pangast üles - ja siis vaatas Leivo kokkuvolditud kaardi teist poolt. No muidugi oli 34->35 kohta tehtud eraldi kaart :) Sel hetkel me otsustasimegi, et kaardid on nõrkadele :) Seda enam, et legendi lugedes jäi silma ka see, et ühe vahepealse punkti võinuks võtta ainult üks võsitkonnaliiga, aga tugevad muidugi legendi ei loe ja meie võtsime selle kõik kolmekesi.

Rattaetapi sees oli lisaülesanne Paldiski veetornist köielaskuda (raskeim osa oli mööda raudredeleid üles ronimine, muu oli juba kukepea -arvestades seda, et Holmes kinnitas vöö ja Joosu hoidis julgestusköie otsa, võinuks sealt ilmselt kasvõi kinnisilmi ja käed lahti turvaliselt alla saada), rannas kividest 1,1m kõrguse torni ehitamine (Leivo leidis lähedalt telliseid, nii et ülesanne osutus imekiiresti teostatavaks), kirves pakku visata - ja finishisse kihutada. Viimast tegime tõesti täie auruga, sest teine tiim oli otse kannul.

Finishis tekitasin veel paanikat küsimärkide roduga oma SI-aegade väljaprindi lõpus: arvasin, et olen ähmiga viimase lisaülesande juures siiski ühe punkti märkimata jätnud, ehkki enda meelest olin piinliku hoolega alati kõiki sisenemise ja väljumise punkte jälginud. Põhjus oli aga selles, et mu SI oli võimeline salvestama koos ajaga ainult 30 punkti, kuid kuna tegin ka ühe lisaülesande (köielaskumise, mida pidi tegema kaks tiimiliiget), kogunes mulle võetud punkte rohkem ning viimase punkti osas tegi SI reservmärke ilma ajata.  Milline kergendus...!

Tulemuseks siis 29. koht üldarvestuses ja segavõistkondadest 8. Pole paha, nagu ütleb Mati Alaver.

Teiste muljed: Leivo kokkuvõte. Alari pildid koos kommentaaridega ehk siis fotoreportaazh (sealt on võetud ka siia lisatud fotod, välja arvatud köielaskumise oma, mis pärineb Toomas Holmbergi kaamerast).

Reedel pidasime turundusdivisjoniga kevadseminari, seekord hotellis Salzburg. See endine Peoleo, nagu kõik ütlevad.

Üritus jääb kindlasti meelde tõelise maratonseminarine - nonstop ettekanded ja arutelud 09:00-18:30, isegi lõuna toimus nii, et tikuvõileivade vaagnad käisid vaikselt ringi. Uhh, kui väsinud ma lõpuks istumisest olin :)

Teine, mis kahjuks meelde jäi, oli selle koha teenindus. Ilmselt on Eesti keskmine teenindustase ikka ülima hüppe teinud, sest juba tundub ka mulle, et kui vastuvõtulauas olijad siseneja poole ei vaata ega naerata, on midagi korrast ära. Ja kui nad isegi küsimusest, kuhu klient minema peab, ennast härida ei lase, vaid omavahelist juttu jätkavad. Ja kui hommikukohv saabub korduvate meeldetuletuste peale veerand tundi hiljem kui meie, mitte ei oota harjumuspäraselt ees... Urr.

Puänt oli muidugi see, kui õhtusöögi ajal ajas restorani teenindaja maha mu kolleegi tooli seljatoele riputatud koti. Muidugi ta ei vabandanud. "Tõstke see laua alla, ma pean siin taldrikuid panema ju," märkis ta pahuralt.

Ma hakkan täitsa aru saama, miks välismaalased kümmekond aastat tagasi eesti teeninduskultuuri kohutavaks pidasid ega jõudnud ära imestada, et teenindajad on meil nii ebasõbralikud. Ilmselt olen juba ka ise teistsuguse stiiliga ära harjunud, et praegune kogemus nii silma-kõrva-olemist riivavana tundus.

Positiivset ikka ka: toidud olid head. Eriti need lõunased suupisted. Ja meil vähemalt on, mida meenutada :)

Saku 100 on üks hullude jalgratturite üritus, kus tänavu sõideti kuus 16,5km pikkust ringi. No muidugi oli Leivogi stardis platsis koos pealt saja teise samasugusega. Ja mina ka, küll pealtvaatajana. Sest kui Leivol on 100m rasket rada just paras väsitamine, et ta Xdreamil minu ja Alari seltsis end liiga kergelt ei tunneks, siis mina oleksin pärast seda katsumust järgmisel päeval ilmselt ainult järellohistatav.

Kui kõik võistlejad olid stardikoridori rivistunud, lükati starti 15 minutit edasi. Sest osad võistlejad olid teeremondi tõttu hilinemas ja otsustati nemadki ära oodata. Võistlusärevus sundis stratijaid ümberkaudsetele küngastele sooja tegma, ja ennäe - juba naasis üks, rattakett käes.

Jalgratturid on sõnaks rahvas ja muidugi läks kohe aasimiseks. "Närv nii sees, et mees tallas keti katki", "Selle /firma/ saastaga kavatsesidki rajale minna?" ja nii edasi, kuni kannatanu sõpsi abiga keti terveks sai.

Rajakirjeldus, mida võistlejate aja parajaks tegemiseks ette loeti, oli paljulubav: üks singel ajas teist taga. Küll hoiatati kitsal rajal puude taha sravdega kinni jäämast, küll imeva "Veneetsia singli" nimelise rajalõigu eest. Pärast ütles Leivo, et eriti vahva oli see, et singlite ees olid lausa nimetahvlid, nii et said täpselt teada, millal midagi peale hakkas.

Singlirohkus tingis ka selle, et välja selgitati Singlikunn: konkreetse rajalõigu kõige kiiremini läbinud võistleja.

Minu suurepärane roll seisnes raja kõrval piltide tegemises. Kuna fotoka aku oli tühjaks saamas, ei saanud sellele küll väga ohjeldamatult pühenduda, nii et vahepeal käisime Katiga Saku-Kasemetsa-Kiisa teel rulluisutamas. Uskumatult palav ilm oli! Tänavune esimene õlgade päevitamine ja muidu hea. Nii et Leivo finishisse jõudmine rohkem kui viie tunni pärast saabus nagu linnulennul.

Esmaspäeva õhtul, kui peakonkurent Tiiduga oma Mobiil-ID lepingute "saagist" rääkisime, olin kindel, et tema on võitnud: mulle teadaolevalt oli mul lepinguid 74, temal 86. "Mulle teadaolevalt" ütlen sellepärast et kogu võistluse häirivaim osa oli see, et ei saanud jooksvalt näha, kes soovitatuist on reaalse lepingu sõlmimiseni jõudnud ja kes mitte. Pidi kõiki järjest üle helistama. Aga minu soovitatute seas oli ka selliseid tuttava tuttavaid ehk siis tegelikult Leivo poolt tehtud müügitööga hangitud inimesi, kelle puhul ei tundnud ma end mugavalt neile helistama hakates. Ja ka osasid oma otsemüügikontakte ei saanud pärast lõpukella kukkumist kätte, et neilt lepingu sõlmimise kohta järele küsida.

Nii et seda suurem oli rõõm, kui tulemuste teatamisel ilmnes, et mul on kokku 89 häält ja esikoht!!!!

Inimesed, ma armastan teid!!! Teid kõiki, kes te minu soovituse peale lepingu sõlmisite, olgu siis blogi või otsekontakti vahendusel. Nagu näete, rebimine oli lõpuni tihe ja igaüks, igaüks teist võis olla just see üks neist otsustavast kolmest lepingust.

Eriti-eriti-eriti suured tänud kuuluvad Leivole ja Maarele. Ilma teie abita ei oleks ma seda suutnud. Kindlasti peame korraldama ka ühe tähistamise.

Ja teate, mul on Exceli tabel, kuhu ma olen kirja pannud kõik naljaga pooleks soovid, mida keegi teist on lepingu eest tänutäheks küsinud. Kes postkaarti reisilt, kes välismaa nätsu või kilekotti ja nii edasi. Kõik saab meeles peetud :)

Aga kuhu siis reis viib? Tõttöelda on plaane praegu nii palju, nagu oleksin võitnud mitte 15 000, vaid vähemalt 150 000 krooni! Aga juba võistluse alguses andsin endale lubaduse, et kui ma selle nüüd ära peaksin võitma, pingutan veel ja realiseerin unistuse lausa kahest reisist: puhkus lastega ja rändamine Leivoga. Ja kuna mul praegu on selline superenergiapuhang ja emotsioonid laes, siis... küllap see nii lähebki.