Hiinlaste needus “Et sa elaksid huvitaval ajal!” tuli mulle 2014.aastal kätte töiselt ning nii mööduski aasta 2014 tagasi vaadates kõige suuremas osas just töö tähe all. Oli tööalaselt keeruline, pingeline ja nõudlik, aga huvitav ja edukaski aasta. Muuhulgas tegin läbi oma senise tööelu kõige põhjalikuma testimisprotsessi (oma praegusele ametikohale) ning õppisin palju muutuste kohta. Neid emotsioone ja muljeid olen enda jaoks ka üles tähendanud, aga tõesti ainult enda jaoks ja selleks, et need ei ununeks – minu ametis ei kirjutata memuaare…
No ja lõplikult sain ma sellest, et liiga palju tööd teen, aru siis, kui kirjutasime kolleegiga poole kaheni öösel. Mina olin see, kes lõpetas – ja kujutage ette, hommikul pool üheksa arvutit avades tundsin end peaaegu süüdi, kui avastasin, et kolleeg on mulle öösel veel kirjutanud, aga mina polnud enam vastanud!
Mis muidugi näitab, et aasta oligi selline, et ka mu kolleegid töises plaanis päris normaalsed ei olnud 
Aga põhitöö kõrvalt jõudsin siiski ka oma poolhobilist tööd tehtud. Rõõm oli koostööst endise kolleegi Hillega, kelle “Minu Istanbuli” ma toimetasin. Veel ilmus minu toimetatud raamatutest Ethel Aoude “Minu Ghana” ja nii-öelda kontroll-lugejana (ma ei saa oma rolli isegi tagasivaates toimetamiseks tähtsustada) olin kaasas Epu kogumikuga “Elust kirju”.
Minu noorteka “Hetk enne homsest” põhjal Katriniga kahasse kirjutatud stsenaarium “Fibonacci jada” jõudis Eesti Vabariik 100 filmikonkursil 152 seast 15 parema sekka, aga filmiks siiski ei saa. Sellest kirjutasin pikemalt ka. Ja isegi kui stsenaariumi kirjutamine saab veel üheks ebavajalikuks oskuseks mu elus ja ma sellega midagi peale ei hakka, siis tore oli see avantüür ometi.
Aga jah, tagasivaates võttiski see kõik ikka kokku väga palju aega ja energiat. Ilmselgelt liigagi palju, sest mäletan aastale tagasi mõeldes eelkõige töiseid ja pooltöiseid asju, pidevat arvuti taga istumist ja pidevat väsimust. (Viimast ilmselt sellepärast, et isegi suvel ma ei puhanud.)
Armsad. Just tagasi vaadates on selgelt näha, et tegin niipalju tööd, et lähedastega sai vähe aega koos olla. Leivo suutis mind aegajalt ikka kuhugi kaasa viia, teiste jaoks tahan uuel aastal kindlasti rohkem olemas olla.
Kati ja Jüri käisid praktikal/tööl, Ode tegelikult samuti, aga tema vabatahtlikutöö oli natuke siiski teistsugune (mitte nii otseselt erialane), nii et toon selle eraldi välja.
Järgmine, 2015.aasta toob neile kõigile uut: Kati lõpetab Rootsis Lundi ülikoolis Euroopa äriõiguse magistratuuri (täitsa ilusvõlusõudne on mõelda, et temast saab siis juba Suur Inimene, kes hakkab tööl käima ja polegi enam üliõpilane), Jüri TTÜ-s elektroonika baka (tema vast õpib veel ikka edasi) ja
Tartu ülikoolis prantsuse keelt õppiv Ode Liis läheb pooleks aastaks Prantsusmaale Besanconi ülikooli. Üheotsapilet on 12.jaanuariks ning muidugi mu emasüda uhke olemise kõrval ka kripeldab, ehkki Odel pole see esimene minek (16-aastaselt sõitis ta keeltekooli Toulouse´i). Lisaks lõpetavad Laura ja Kreete gümnaasiumi ja Ramses põhikooli. Oeh, ja ka Kairi tütar Anna on ju gümnaasiumilõpetaja!
Ema täitis kevadel oma ammuse “ähvarduse” pensionile jääda – aga nüüd, talvel on ta jälle asendajana tööl tagasi, ei pääse ta nii lihtsalt
Sõbrad – jah, muidugi oleksin tagantjärele vaadates tahtnud teha rohkem asju ka koos sõpradega.
Muud toredad asjad. Sai käidud laulupeol (ja tagasi tulles suvalisel tänavanurgal kohtutud Taavi ja Assariga – viimase kaamerast see lisatud foto pärinebki).
Jalgratastega sai käidud Roheliste Rattaretkel (Leivo sai Rattarüütli tiitli!) ning kevadel koos Leivoga ühel niisama-tiirul, kust muuhulgas leidsime UFO maandumise mälestusmärgi (mul polnud enne aimugi, et selline asi üldse olemas on).
Matkad. Leivoga käisime detsembris kaks nädalat Šotimaal, mis oli tõesti ülitore. Juba oma reisimisviisi poolest: ma reisi plaanides pelgasin pikka autosõitu väsitavaks ja kaalusime ka lennukiga mineku varianti, aga tegelikult oli just see autosõit tore. (Ja mulle ka üldse mitte väsitav, sest Leivo sõitis suurema osa ) Kaks vahepeatust vahvate inimeste pool ja siis rõõmus-rahulik viibimine Marise pool. Mäed ja unustamatu lumetorm veel kah.
Aastat alustasime Leivoga lumematkaga Valgejõe ümbruses ja lõpetasime sama lumise suusaretkega Muraka rabas.
Jaanipäeva tervitasime kajakitega Saimaalja juulis tegin kaasa soorebase-retke Emajõel. Siis veel üks hommikukohv Tallinna lahel – aga rohkem vist sel aastal vee peale ei jõudnudki.
Kokkuvõte. Nii et, jah, oli toredaid asju, aga eelkõige oli tööd. Oli ka suurt kurbust, nii et igal juhul ma soovin, et uus aasta tuleks teistsugune.
Aga last, but not least: meid valis oma inimesteks kass Yello. Otsisime pikalt tema omanikke, aga kui nood praegu välja ilmuksid, siis ma ilmselt peidaksin Yello voodi alla ja väidaksin, et kassi pole siin. Või muud sellist. Sest muidu süda lihtsalt murduks
