“Ma kohe mõtlesin, et siin on igasuguseid imelikke inimesi, kes tulevad Viljandisse selleks, et ümber järve joosta,” ütles Epp, kellega me enne Viljandi Suurjooksu starti tänavanurgal juhuslikult kokku saime – mina jooksma valmistumas, tema “Minu eesti” jaoks pilte tehes. Väike Eesti, väike Viljandi!
Viljandisse sõitsime koos Leivo, Viivi ja Kirtiga ning kuna Kirti pidi pärast jõudma kindlaks ajaks Tallinna lennujaama Stockholmi lennukile, arvas Leivo, et minu tempo võiks olla 1:15. Ma ise olin vaikselt sama mõelnud, aga sisemas siiski natuke kahtlesin, kas ma ikka jaksan. Igatahes oli minu peamine eesmärk joosta nii kiiresti kui jaksan ning seega just enda jaoks kindlaks teha, kui kiiresti ma jaksan. Tegin selle nimel isegi seda, mida pole kunagi varem teinud: uurisin raja profiili ja püüdsin meelde jätta, kus tulevad raskemad lõigud.
Kuna mina polnud Viljandi jooksul kunagi ja Leivo ammu käinud, olid meil stardinumbrid nagu nad registreerumise järjekorras olid: Leivol 1800 ja minul 2600ga. Minul polnud sellest otsest muret, aga Leivo unistas esisaja sekka jooksmisest ning seda on tagumistest stardigruppidest ikka enam kui keeruline teha. Õnneks leidis ta siiski korraldaja, kellel oli voli kleepida tema rinnanumbrile punane täpp ning tõsta ta mõnevõrra ettepoole, viiendast kolmandasse stardigruppi.
Stardipauk kõlas ja rahvamass surus end kõigepealt ahtakese kaare, siis kitsa värava vahelt läbi ja laotus Viljandi tänavatele. Esimene kilomeeter oli mul kõige selle trügimise pärast peaaegu kõige aeglasem, 6:32. Aga siis hakkasid suuremad pundid juba hargnema ning sai end rahulikumate jooksjate vahelt läbi poetama hakata. Kui tuli esimene raja hargnemine, valisin parempoolse majadevahelise tee – lihtsalt sellepärast, et enamikes kirjeldustes oli seda soovitatud. Kuna ma teist alternatiivi ei tea, siis oma kogemustest võrrelda ei oska, kuid majadevaheline trass kulges küll mugavalt ja kiirelt.
Paljuräägitud suure tõusu algusse jõudes oli mul hoogu nii palju, et suutsin tõusul uskumatult paljudest mööda joosta. Just nimelt joosta, tõusu lõpuni välja ning üleval veelgi kiirendada. Tänasin siinkohal mõttes Sparta mäkkejooksutrenni, sest ilma poleks ma seda küll suutnud.
Neljas kilomeeter kulges allamäge ning jooksin selle enda jaoks rekordajaga: 4:57. Neljaga algavaid kilomeetriaegu nägin viimati küll vaid oma parimail päevil 7-8 aastat tagasi – nii et olgugi, et see oli vaid üks nii kiire kilomeeter soodsate asjaoludega ning mis siis, et ligi viis – olen ikka üllatunud ja uhke praeguse enda üle!
Järgmisest hargnemiskohast oli plaaninud “sohu” keerata, kuid magasin keeramiskoha kuidagi maha ning jooksin seega pikemat ja kuivemat varianti. Kui nii, siis nii.
Teisel pool järve tuli taas väiksemaid mägesid. Kaheksandal kilomeetril jäi “rong” kus ma jooksin, kuidagi aeglaseks – kaalusin korra, kas hakata mööda jooksma, kuid vahepeal aeglasemalt kulgeda ja hinge tõmmata oli väga mugav ja nii ma sinna tiksuma jäin. Tulemuseks jooksu aeglaseim kilomeeter (6:35) ja tagantjärele rahulolematus, sest kindlasti oleksin suutnud neid tõuse ja tõusukesi oluliselt kiiremini võtta. Ilmselt jätkus aeglust järgmissegi kilomeetrisse, sest ka see tuli ligi kuus (5:53). Nii et siinkohal minu “jooksen nagu jaksan” plaan kindlasti ei pädenud: seda hingetõmbeaega polnuks mul tegelikult üldse vaja olnud.
Nojah, võiks ju mõelda, et tänu sellele jõudsin lõpus kiiremini joosta, aga tõde on see, et ega ikka ei jõudnud. OK, kümnes allamägekilomeeter oli 5:20, aga ma olen üsna kindel, et allamäge jooksnuks ma üsna samamoodi ka siis, kui vahepeal poleks jalga sirgu lasknud.
Kilomeetriaegu vaatasin ja analüüsisin muidugi alles tagantjärele, olgu öeldud. Muidu oleks ehk jooksvaid korrektiive teinud.
Kui jooks taas linnatänavale keeras, nägin raja ääres Leivot mulle ergutusi hüüdmas. Nii et oligi põhjust pisut kiirust juurde panna. Seda enam, et finišikaare all oli kaugele näha minutinumber 7 ja pingutasin, et selle sisse jõuda.
Lõppaeg 1:07:53, millega olen muidugi ülimalt rahul. Millega, nagu juba öeldud, ma aga rahul olla ei saa, on see, et täielik pingutus jäi siiski tegemata.
Aga lõppkokkuvõttes see siiski ei rikkunud rahulolu ilusast päevast ja toredast jooksuelamusest. Viimasele lisas täiendavat vürtsi, et Leivo oli suutnud välja joosta minu jaoks täiesti ulmelise aja 0:44:18 ja saanud üldarvestuses 80.koha! Nii et tal on nüüd kollane esisaja-liidrisärk ja medalile graveeritud kohanumber ja puha… Viivi ja Kirti ajad olid muidugi pea sama ulmelised (taas minu mätta otsast vaadates), 0:49 ja 0:52ga – ma aegajalt ikka imestan, kuidas mul selliste inimestega lävides veel sportlikku alaväärsuskompleksi ja alakat pole tekkinud 
Igatahes – ehkki otsustasin Viljandi jooksule minna suht viimasel hetkel, olen selle otsusega väga rahul. Viivi ja Leivo ütlesid, et järgmisel aastal pean võtma eesmärgiks joosta alla tunni – aga no seda me veel vaatame.