Ilmavaatlejad andis eelmise nädala keskel teada, et Eestimaa lumerekord on Vanakülas. Meil isaga oli muidugi hädasti vaja seda vaatama minna – noh, tegelikult küll oli isal vaja panna kinni soojade ilmadega avatuks jäetud keldriauk.
Nii hullu lund kui eelmisel aastal, kui käisime katuselt lund lükkamas, küll polnud, kuid siiski andis sumbata. Auto jätsime Uustalu juurde ning välja peal oli lund ikka isale üle põlve, mulle pea poole reieni. Ja õue olid kuhjunud veelgi kõrgemad meeleolukad hanged vanadesse tuntud kohtadesse – laudaukse ja uue köögi ette.
Tore käik oli. Muuhulgas nägime ära ka Roki, kes Uustalu juures meid rõõmsalt tervitama jooksis.
