30.juuni õhtuks olin korraldanud töökaaslastega ööloomaaia külastuse. Ööloomaaed on hullult populaarne, piletid müüakse paari päevaga maha, kuid Mati Kaalu abil saime siiski ühe grupi broneeritud.
Kella üheksast poole kaheteistkümneni jalutas meid loomaaias ringi zooloog, kirjanik ja loomaaia eliitgiid Aleksei Turovski. (Loe näiteks tema raamatuid "Loomult loom" ja "Karvased ja sulelised").
Ma olin varem kuulnud saalis-auditooriumis mõnda tema avalikku loengut ning teadsin, et jutt tal jookseb. Aga loomaaias, väikeses grupis ja loomade vahetuses läheduses oli see kõik veel parem. Ning loomade kohta sai võrratult palju teada! Nojah, alati oleks ju võimalus võtta teatmeteos või internet pihku ja ise lugeda... aga see pole siiski see.
Mina jäin igatahes väga rahule. Laste jaoks läks võibolla pikaks, lõpus oli Jüri juba üsna tüdinud ning jutt kaameli küürudest läks tema osas vist küll juba kurtidele kõrvadele :) Aga usun, et suures plaanis oli see käik siiski kõigile tore.
Ja Leivo ajaveebis on ka pilte ja jutte loomadest selle külaskäigu raames. http://leivo.ekstreem.ee/?ID=692&s=com Mina lisaks omalt poolt veel selle jutu, kuidas hiigelsuured kodiak-karud ehk grislid oma piirkonda märgistavad: hõõruvad kukla rasu- ja lõhnanäärmeid vastu puud ning siis tõmbavad küünejäljed puul nii kõrgele, kui vähegi ulatuvad (üle 3 meetri näiteks). Aga siis tulevad väiksemad karud (nende nime ma enam ei mäletagi, aga ka loomaaias on nad otse kodiaki kõrval) ning on kavalad. Ronivad puu otsa ning siis, kolme käpaga puu ümbert hoides, võtavad neljanda käpaga kukla tagant rasu ja hõõruvad puule - eks ikka kõrgemale kui kodiaki jälg. Ja seejärel, küüned ikka puus, lasevad end mööda puud sirinal alla. Noor ja rumal kodiak tuleb ja vaatab: vau, mis suur karu on minu territooriumile tulnud! - ja hoiab hirmuga kaugemale... Vana tark kodiak muidugi vaatavat, et ah, need on need pisimõmmid siin tembutanud, ei neid tasu tähelegi panna. Aga pisikestel seda trikki proovida igatahes tasub!