Kokkuleppel kirjastusega Tänapäev avaldan siin katkendi oma noorteromaanist “Hetk enne homset”. See räägib hetkel kuumast teemast (mida eelkõige ja kõige põhjalikumalt on käsitlenud Eesti Päevaleht): arulagedast mõttetust vägivallast “depressiivsete Eesti väikelinnade” noorte seas.
****
Ahtile laksati selja tagant õlale. Seal seisid kaks ossi, äravahetamiseni sarnased oma mustades teksades, valgetes tossudes ja tumesinistes, palavast suveõhtust hoolimata silmini tõmmatud kapuutsiga jakkides. Õnneks oli eristamiseks ühel üle rinna suur Nike´i koma – Erle meelest liiga suur selleks, et olla ehtne – ja teisel veel suurem kiri Guess. Ja loomulikult polnud mingi üllatus, et nende vahel kõõlus Angela, valged püksid pingul ümber ümarate reite ja taguotsa ning türkiissinine voogav siidpluus seljas. Pluus olnuks ilma hiigelkirjas trükitud kuldse MOSCHINO’ta päris ilus. Türkiissinine siidsall oli ümber Angela pea seotud, otsad kukla taga juustega segi, ning pluusiga harmoonia tagamiseks hoidis seda paigal suur kuldne südamekujuline klamber.
Püstihüpanud Ahti ja ossid klohmisid üksteist sõbralikult õlale ja vastu selga ning väljendasid igal muul moel rõõmu taaskohtumise üle. Angela, keda vahepeal tähelepanuta jäi, istutas end Kiti ja Joosepi vahele.
„Kuulsin, et sa pidid Superstaari saatesse minema?“ pöördus ta Kiti poole nii võltsi sõbralikkusega, et kadedus oli kilomeetrite kaugusele kuulda.
„Jep,“ kehitas Kiti õlgu.
„Mõtlesin, et ma tuleks ka.“
„MidajQuery15204424822541932187_1375858297430?“ Kiti reaktsioon oli ehe jahmatus. „Sa pole ju kunagi laulnud!“
„Mis siis, võiksin ju proovida. Panin ennast juba kirja ka.“
„Laula siis midagi seksikat,“ pistis Nike-oss vahele, näidates, et ta nende juttu ikka kuulab. „Mitte mingit soigumist, eks ole!“
„See on saladus, mida ma laulan.“ Angela naeris edevalt. „Aga soigumine see kindlasti ei ole!“
„No ja sina võid võita küll,“ pöördus oss nüüd armulikult Kiti poole. „Sa oled täitsa kuum tükk, kui laulad.“
„Ole vait, mida sina ka tead.“
Ent kahtlemata oli Kiti meelitatud. Ta viskas juuksesalgud näolt tahapoole ja naeratas.
Erlel oli veider tunne, nagu elaks ta uuesti läbi mingit kord juba läbi elatud sündmust. Tõrges, kuid edvistav Kiti, pimestav Angela ja tema juhmid ossid, ülbevõitu Ahti, tegelikult samasugune oss kui teisedki, jutt, mis oli ainult tühiste fraaside vahetamine – kas nii jääbki? Ongi siin kogu aeg kõik nii ühtemoodi, argipäevast argipäeva ja peost peosse korduv nagu pöörlema ja ühte fraasi kordama jäänud vigane vinüülplaat?
Erle rüüpas oma siidrist viimase lonksu. Täitsa üllatav, kui mõnus oli seda soojal suveõhtul juua ja kui kiiresti oli purgitäis kulunud. Peas oli meeldiv surin – ja tegelikult polnudki need ossid ju nii juhmakad ega Angela nõme, praegu tundusid nad ju täiesti toredad.
„Me võiksime teid ju saatma tulla, kui te Superstaari lähete,“ pöördus Erle Kiti ja Angela poole. „Nagu toetusgrupp või nii… Ma olen näinud, et paljudel on sõbrad kaasas, ja kui te juba kahekesi lähete…“
„Hea mõte!“ rõõmustas Angela. „Mul ongi vaja enne kuskil riideid vahetada ja meiki teha, ja teie ju elate Tallinnas!“
Päris nii polnud Erle seda just mõelnud – tõttöelda polnud ta küll üldse mõelnud, enne kui ettepanekuga lagedale tuli –, aga võis ju ka sedasi. Vaevalt emal ja Jaanil midagi selle vastu on, kui Kiti ja Angela korraks nende linnakoju külla tulevad, isegi kui ema ja Jaan ise maal on. Ja ehk oleks Kiti lavapartner Jannogi valmis Kitile pöialt hoidma tulema?
„Mis päeval see on?“ küsis üks ossidest, Erle ei pannud tähelegi, kumb.
„Kolmapäeval,“ teatasid Kiti ja Angela nagu ühest suust.
„Kurat, ma olen tööl,“ teatasid ossid sama ühiselt.
„Mina saan küll tulla,“ üllatas Joosep, keda Erle polnud vist selle ettepaneku kontekstis üldse „meie“ all silmas pidada osanud. „Ma niikuinii peaksin korra linnas käima, vabalt võib selle saate ajal teha.“
„Mul on nii hea meel!“ Isegi hoolimata sellest, et Angela nende vahel istus, haaras Kiti üle tema Joosepil käest kinni ja pigistas. „Ma mõtlesin, et kõik vihkavad seda mõtet, et ma proovima lähen!“
„Mina vihkangi,“ täpsustas nende taga seisev Ahti põrnitsedes. „Aga kui sa selle juba pähe oled võtnud, siis – mina tulen ka.“
See oli peaaegu sama suur üllatus kui Joosepi kaasatulek. Aga teisalt – Ahti oli nii ilmselgelt Kitist sisse võetud, et võis selle nimel igasuguseid ootamatusi teha.
„Aga miks sa seda vihkad?“ ei saanud Erle küsimata jätta.
„Sest see on nõme,“ ei näidanud Ahti just argumenteerimise meistriklassi. Erle loobus edasisest uurimisest – seda enam, et nende juurde jõudis Janno, kes oli oma tumesinise mundri vahetanud tavaliste teksade ja – oh õudust – kapuutsiga tumeda jaki vastu, mille rinnaesisel laiutas lilla Puma kass. Või noh, puuma. Õnneks polnud Jannol vähemalt kapuuts peas.
„Mulle meeldis teie esinemine!“ pöördus Erle õnnelikult Janno poole. „Ja tead, mis meie siin vahepeal kokku leppisime: me läheme Kitile ja Angelale pöialt hoidma, kui nad Superstaari saatesse lähevad! See on kolmapäeval. Kas sa tuled ka?“
„Ma ei saa...“ Janno oli tõesti silmanähtavalt pettunud, mis polnud võrreldavgi osside pealispindse kahetsusega. „Me hakkame just sel päeval heina tegema ja paps tahab mind appi…“
Erlegi oli pettunud ning pöidlahoidmine ei tundunud enam üldse nii võluv. Aga noh, siiski: tegelikult oli ka ilma Jannota päris põnev näha, kuidas Superstaari eelvoor päriselt välja näeb.
„Ma toon endale joogi,“ viipas Janno peaga poebussi poole. „Erle, mida sulle?“
„Siidrit, palun,“ näitas Erle oma tühjakssaanud purgi poole. Tal oli otsatult hea meel, et Janno seda niimoodi tema käest küsis – ja samas pidi ta natuke segaduses olles juurdlema, kas tal tuleks Jannole raha pakkuda. Vist siiski mitte, otsustas ta.
Erle rüüpas lonksukese oma uuest siidrist ja tundis rõõmu, et Janno oli tema kõrvale istunud. Kui nende pilgud kohtusid, pidi Erle iga kord silmad maha lööma ja punastama, sest kohe tuli meelde jaaniöö. Aga kui hea oli niimoodi istuda ja punastada! Niimoodi võis tõesti käia lõpmatult ka nendel korduvatel täiesti ühesugustel pidudelgi.
Bänd oli juba mõnda aega tantsuks mänginud, kui Ahti Kiti käest võttis, et teda tantsupõrandale viia.
„Hiljem,“ tõmbas Kiti oma käe tagasi. „Mul on praegu Joosepiga jutt pooleli.“
Tormakalt pööras Ahti end kohapeal ringi ja riivas Angelat, kelle joogitopsist loksus laias kaares üle ääre.
„Värdjas!“ kiunatas Angela, kes ka ise pihta sai. „Minu jook!“
„Hoia seda siis paremini, loll mõrd!“ kähvas Ahti.
Kättemaksuks läigatas Angela talle näkku terve oma ülejäänud topsitäie. Ahti ei jäänud omakorda võlgu, vaid andis Angelale lahtise käega kerge kõrvakiilu.
Erle kiljatas ehmatusest ning Angela pistis raevunult kriiskama – kindlasti rohkem vihast kui valust. Aga küllap võis tal valuski olla, sest põsk värvus löögijälje kohalt koheselt roosaks.
„Mida, sa lõid minu tüdrukut?“ pani Nike-oss viinapudeli käest ja trügis Ahtile lähemale.
„Mind ei loobita joogiga!“
„Jah, sest sind ennast loobitakse!“ Oss krabas Ahtil rinnust ning Ahti üritas talle rusikaga äsada. Tammudes takerdusid nad pingirea otsa ning kukkusid mürtsuga pikali. Nende ees, taga ja kõrvalreas korjasid inimesed oma asju kokku ja kiirustasid kaugemale. Kohe kakluse –või maadluse – alguses püsti hüpanud ja kaugemale taandunud Erle hoidis kramplikult Janno käest ja jälgis päranisilmi võitlejaid. Angela kriiskas üha valjemini.