Jüri pani kodusele arvutile külge ID-kaardi lugeja, mille kunagi ühes e-riigi projektis kaasalöömise eest kingituseks sain ja mis seni oli kodus niisama vedelenud ja oma aega oodanud. Siis installeeris ta Sertifitseerimiskeskuse lehe abil ID-kaardi kasutamiseks vajalikud komponendid, kontrollis nii enda, Kati kui Ode ID-kaardi sertifikaadid ja voila! oligi kolm e-inimest jälle juures.
Kohe külastati ID-kaardiga e-kooli ja oma internetipanka ning vaadati kodanikuportaalist endaga seotud andmeid.
Mina olin kogu aeg vaibumatus hämmastuses, kui lihtne see nende jaoks oli. Minul paigaldas ID-kaardi lugeja laptopi sisse firma arvutiabi ning laptopi seadistas ja sertifikaadid uuendas Leivo - ise ei oleks ma sellega vist hakkama saanudki, oskasin ainult vigiseda stiilis "see ei tööta", kui esimest korda proovisin midagi ID-kaardiga teha. Jüril (kes on jätkuvalt kõigest 12-aastane) oli aga ühes aknas lahti Sertifitseerimiskeskuse leht, kust ta juhendeid luges, ja teises ta siis toimetas. Aega läks kokku umbes kolmveerand tundi.
Väga lahe. Väga-väga lahe. Ja ikka imekspandav.