Turunduskonverentsil olid esimese päeva huvitavaimad ettekanded välismaalastelt. Olgu-olgu, et üldjuhul on Eestisse esinema jõudjad B-kategooriasse langenud igavad välismaa inimesed - vahel on ikka meeldivaid erandeid ka.
Vähem sõnu! oli selle konverentsi moto. Ja nii rääkisidki seekordsed välismaa inimesed lõhnaturundusest ja muude meeltega tajutavatest turundusvõtetest. Lõhnaturunduse auks lasti ventilatsiooniavade kaudu lõhna, mis spetsiaalselt oli tehtud Pärnu Turunduskonverentsi jaoks, arvestades merd ja suve. Minu maitse see lõhn aga küll ei olnud, pigem tekitas peavalu-eelse ebameeldiva emotsiooni. Aga tõsi mis tõsi - kui ma kunagi veel kuskil seda lõhna peaksin tundma, tuleb mulle küll RAUDSELT meelde see turunduskonverents...
Vaatasime Leittiga konverentsi ajal, et kuna üks toetaja on Viru Valge, et küllap siis hotellitoas viinapudel ootamas on. Aga ei midagi! Hotellitoas ootasid konverentsi sussid ja pudel mitte väga head valget veini. Kahe tunni jooksul, mis konverentsi lõpu ja peo vahele jäid, jõime viie peale (mina, Leitti, Anne, Anneli ja Ave) ära kolm pudelit veini, nii et muidugi olime siis juba üsna hoos, kui peole laekusime. Meil vedas, pidu toimus samas hotellis kus meie ööbisime.
Konverentsi pidu Dave Bentoniga kestis südaööni ning pärast seda siirdusid vaprad Tuhkatriinud - ei, mitte hotellituppa, vaid ööklubisse Strand. Oli väga lõbus, välja arvatud paar intsidenti meie endise ülemusega, kes taas kord näitas täiesti mõttetu mehena. (Kui ta meilt lahkus, kinkisin talle "Mõttetu mehe päevaraamatu", ja ta lubas oma käitumist korrigeerida - aga no ei!! No way!!!) Eriti Leitti oli tema peale kuri ja läks üsna varakult ära - osalt sellepärast, et tal oli nohu, aga osalt kindlasti Mõttetu Mehe pärast.
Mina läksin hotellituppa kella kahe paiku. Jäin magama, et paari tunni pärast ehmatusega ärgata - kontaktläätsed jäid silma. Võtsin ära. Ja ärkasin uuesti kahe tunni pärast, kui tuppa tuli Anneli ja väitis, et aeg on üles tõusta. Tegelikult muidugi ei olnud, kell oli alles kuus ning nagu hiljem kuulsime, oli diskor Annelil kui viimasel tantsijal tungivalt soovitanud lõpuks ometi magama minna. Otsustasime, et hakkame nüüd Annelid Konverentside Hirmuks kutsuma.
Teisel päeval õnneks saali enam lõhna ei lastud - ilmselt said ka korraldajad aru, et pohmellis inimeste puhul poleks lõhnaga ahistamine just hea mõte. Aga rääkis ebameeldiva häälega Viiol ja pärast seda üks lausa C-kategooria välisesineja.
Tagasiteel, tuleb tunnistada, magasime nii mina kui Anneli terve tagasitee ja Leitti oli vapper autojuht. Aitäh talle.