Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Bromma

Bromma lennujaam on väike ja kodune, peaaegu nagu Tartu oma. Ja asub üsna Stockholmi kesklinnas:hea tahtmise ja ilusa ilma korral võiks need 7-8km jalgsigi maha jalutada, aga bussiga, taksost rääkimata, saab muidugi eriti kiiresti kohale. Ning kui hakata tagasi sõitma, väljub Eesti lennuk tund aega varem kui Arlandalt.

Need on Bromma vaieldamatud plusspooled, aga reedel komandeeringust tagasi tulles sai kogeda ka miinuseid. Halbade ilmastikuolude (päris lumetormiks ei söanda seda siiski nimetada) tõttu soovitasid rootslased kõigil varakult lennujaama minema asutada ja nii jõudsimegi juba enam kui tund enne lennu väljumist kohale.

Mis oli ilmselgelt liiga vara, sest teha ei ole seal lennujaamas praktiliselt midagi. Ainus baari moodi koht oli inimesi puupüsti täis, pood koosnes paarist parfüümi- ja paarist kommiriiulist ning lennujaam oli inimesi puupüsti täis: lisaks sellele, et kõik olid varakult kohale tulnud, oli palju lende ka edasi lükatud. Ja lükati veelgi, nii et ära ei saanud keegi, aga uut rahvast tuli muudkui peale.

Istekohad olid muidugi ammu hõivatud ja nii seisimegi paar tundi (ka meie lend lükkus tunni võrra) püsti nagu silgud pütis. Õnneks olime vähemalt mitmekesi ja oli lõbus, üksi oleks asi küll üsna troostitu tundunud.

Päevane lend

Elus esimest korda lendasin Stockholmi Flybega, mis maandub Arlanda asemel Bromma lennuväljale. Kuna see väljub tund aega hiljem kui varahommikune Estonian Airning lennuväljalt kesklinna on paarikümne minuti sõit, on see suurepärane moodus kohalejõudmiseks, kui kohtumised-koosolekud ei alga enne kella kümmet. Ja peaasi, ka tagasi lendab ta tund aega varem!

Täiesti imeline oli tõusta igavese pimeduse asemel õhku valges ja pakaselise ilma päikesesäras. Nägi ülaltvaates ära pool Tallinna ning rannajoone kuni Paldiskini, edasi helevalgeid tupruvaid pilvi, nii pehmeid, et oleks tõesti end heameelega nende peale pikali visanud…

Samas peab ütlema, et eelmise aasta analoogne üritus tundus kuidagi võimsam, inforikkam ja energilisem. Ei tea, kas siis oli juures uudsuse võlu või on – infojagamise mõttes - mu pealikud nii head tööd teinud, et ühiskogunemiselt ma enam väga uusi teadmisi ei saagi, või ongi mõningase kordus-väsimusega tegu…

Aga mingling oli igatahes tore, ehkki pean tunnistama, et ega ma ei viitsinud eriti uusi sõpru otsida, piirdusin ikka vanade tuttavatega lobisemisega.

Homme siis veel seminari-grupitöö päev ja hilisõhtul koju. Tund tavalisest varem, nagu juba öeldud.

Kuradi-kuradi külm on

422798_10150557757744566_694039565_8748588_1412875309_n[1]

Üle-euroopaline külmalaine on kaasa toonud juba sadakond surnukskülmunut, lumekatastroofi lõunapoolsetes maades (puuduvad talverehvid!), lõhkiköetud ahjud ja mittekäivituvad autod.

Meile Leivoga tähendas külm (mis eelmisel nädalavahetusel veel nii külm ei olnudki) ülimalt romantilist ööd – elegantses Swissotelis toimunud pidulikult vastuvõtult koju jõudnuna tuli ülikond ja siidkleit kähku vahetada torumeheriiete vastu ning hakata tegelema jäätunud torude lahtisulatamisega. Õigemini tegeles sulatamisega küll Leivo, mina olin öö läbi rohkem niisama seltsiks. Või ülemuseks, nagu Kati ütles.

Omamoodi on see paukuv pakane muidugi tore. Isegi minu tänane telefonikonverents algas sellega, et iga maa raporteeris oma miinuskraadidest Naeratus

Tänased verinoored naised

image

Ammu-ammu – muudmoodi ei saa ju pea kaheksa aasta taguse aja kohta öelda –, kirjutas Kati isa ajakirjale Eesti Naine  artiklihomsetest naistest, tollal 13-aastaseks saavast  Katist ja tema viiest sõbrannast, pealkirjaga “Meelevaldne uurimus homsete naiste mõttemaailmast”. Sealt pärineb ka vasakpoolne lisatud pilt, kust küll kahjuks puudub üks intervjuus osalenud sõbrannadest. (Ja pildi teinud fotograafi nime ma enam ei mäleta ja Eesti Naise veebis kah ei olnud).

424267_10150556441309911_718304910_8750321_1209548556_n[1]Märkamatult aga on homsest saanud täna ja tollasest plikadeõisikust sirgunud Tänased Naised – tõsi küll, veel verinoored, aga siiski. Sõbrannadekuuikust on sõbrannadeks jäänud neli, aga minu meelest on seegi saavutus, arvestades, et juba gümnaasiumiski ei käinud kõik ühes koolis ning praegu ollakse täiesti eri radadel edasi õppimas. Ent samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et kaks esimest ärapudenenut olidki need, kes gümnaasiumi asemel kutsekooli/tööle läksid – sellise elustiililise hargnemise juures tekivad paratamatult erinevad maailmad ning kassapidajanna ei oska enam aru saada koolitüdrukuks jäänud sõbrannast ja vastupidi…

Siin nad nüüd siis on. Pangatöö kõrvalt ülikoolis majandust õppija, tulevane terapeut, jurist ja geenitehnoloog. Kaheksa aasta tagustest paleustest on Ricky Martin ilmselt unustatud, nagu ka bänditegemine ja Puerto Rico. Muude, nii asjalikumate kui südamlikumate unistuste poole on nad aga minu meelest kenasti teel.

Uutmoodi peavalurohi

Kuna kolmapäev algas minu jaoks vara ja lõppes hilja ning oli ka teemadelt keeruline, reageeris organism peavaluähvardusega. Neelasin enne inglise keelt ühe tableti ning kui kord koju jõudsin, pugesin voodisse. Leivogi oli seal mõnulemas, parasjagu Asimovi-sarja lugemas.

Mõningase pikutamise järel läks olemine paremaks ning kuna niisama lesiada oli igav, võtsin endalegi raamatu. Paraku osutus “Robotid ja impeerium” nii põnevaks, et ma ei märganud sündmustikuga kaasatormamise kõrval seda, et peavalu hakkab jälle lähemale hiilima.

Kangemaid tablette käepärast ei olnud, kuid Leivo esines imeravitsejana: otsis mulle “seiklusspordiampulli” ehk guaraanajoogi LPG. Kuna mu peavalu on selline, et õigel ajal jaole saades aitab teinekord ka pudeli kokakoola joomine, tundus guaraana täiesti proovimist väärt mõttena.

Oligi. Kümnekonna minuti pärast valdas mind magus ja sügav uni (naljakal kombel on mu kehal sama reaktsioon ka kofeiinitablettidele) ning ärgates oli peavalu kui käega pühitud.

Igaks juhuks peaks vist juurde lisama: Tegu ei ole ametliku soovitusega migreenihoo ennetamiseks. Proovimine toimub igaühe omal vastutusel ning käesoleva postituse autor ega talle lähedalseisvad isikud ei võta mingit vastutust võimalike tagajärgede eest Naeratus

Emme 65

IMAG0171 (3)Emal ja isal on tänavu mõlemal juubelid, vastavalt siis 65 ja 70 ja nad otsustasid neid tähistada suvel ühise peoga. Aga ema sünnipäevahommikul käisime enne kooli- ja tööpäeva algust siiski kiirel õnnitlusringil-üllatusvisiidil. Isa oli salaplaaniga kursis ning hoolitses, et ema õigel ajal koeraga välja jalutama ning meie sellel ajal salaja tuppa saaksime. Hoolsalt peitis isa ära isegi kõik riided ja jalanõud… Nii et kui ema Ferriga tagasi jõudis, hüppasime meie õnne soovides välja.

Hommikune külaskäik oli muidugi kiire ja lühike, aga see asja mõte oligi – et kui ema praegu sünnipäevapidu ei pea, siis ei hakka me nädalavahetusel külla minema – see tähendaks ju ikka sebimist ja korraldamist.

Küll aga peavad ema-isa hakkama nüüd välja mõtlema, mida nad ühisel peol ühiseks kingiks tahavad!

Ja kui mina mõtlen lapsepõlvest meelde jäänud ema sünnipäevadele, siis seostub mul selle päevaga (või õigemini sünnipäeva tähistamise päevaga) karge päikseline talveilm ja alpikannilõhn – kui minu ja Karini  novembrisünnipäeva lilled olid nelgid, siis emal jaanuaris alpikannid. Minu lemmikud neist olid roosad narmaliste õieservadega – imeilus, ja tõesti, see imeline värske ja kuidagi krudisev lõhn… Ja tseremoonia, kuidas külalised oma alpikannipotti ajalehekihtidest vabastasid – lill pidi olema ju paksult sisse pakitud, et tee peal külma ei saaks, valdavalt tuldi tollal ju ühistranspordi, mitte autodega…

Tänavugi kiskus ilm ema sünnipäeva ümbruses pakase- ja päikeseliseks. Külma on kümne kraadi ringis ning lumigi krudises nagu lapsepõlvest meeles.

Elujanu

joulukaktus

Sügisel ajas Kisti riiulilt maha Memme jõulukaktuse – igivana lille, mida mäletan õitsemas juba oma varasest lapsepõlvest, mil ta elas maal kambris suure puust riidekapi nurgal. Kuna kukkumisel purunes enamik taimeharusid pea täielikult, arvasin ma, et sellest hävingust lill enam ei toibu. Istutasin purunenud okstest uued tütartaimed, kuid igaks juhuks jätsin vana taime tüükad kah siiski potti alles.

Ja ennäe – jõulude lähenedes ajas õnnetu rääbakas lill välja kaks õiepunga!

Martin 12

Laupäeval sai Martin 12-aastaseks ning tähistasime seda sünnipäevapeoga tema pool kodus. Sünnipäevalaps saabus ise küll ühelt teiselt sünnipäevalt, aga see-eest piraadikostüümis ja puha.

Karin oli hoiatanud, et tuleb olla valmis libahundimänguks ning kui kõhud täis, kamandaski Martin kõik teise tuppa mänguringi. Lühidalt seisneb mäng sellest, et kõik loosivad endale rolli ning käituvad vastavalt sellele, püüdes aga oma rolli teistele mitte reeta (eriti kehtib see muidugi kolme libahundiks loositu kohta).

Täiskasvanutele oli ikka tõsiselt keeruline mängu reegleid selgeks teha, eriti seda, et kui on "öö",mängijad istuvad silmad kinni ja oma tegevusi teha tohib ainult roll, kellele mängujuht seda ütleb, tuleb teha seda vaikselt. Mina olin esimene, kes Selgeltnägija rolli saades - see võimaldab mängujuhilt teada saada, kas konkreetne mängija, kellele Selgeltnägija osutab, on libahunt või mitte - selle asemel hoopis valju häälega küsisin "Kas Rein on libahunt?". Kõik muidugi naersid, ja eriti naerda sai siis, kui järgmises mängus Kairi samas rollis täpselt sama vea  tegi. No on ikka pikkade juhtmetega perekond :)

Igatahes, palju õnne, Martin, selleks keeruliseks kolmeteistkümnendaks eluaastaks, mis äsja alguse sai!

Suusavahetusega sõit

Otepää MK vaatamise asemel võtsime laupäeval Leivoga ette lühema autosõidu ning läksime hoopis Kõrvemaale. Lund oli sadanud rohkesti, maanteeäärnegi loodus härmas nagu talvistel kauneimatel piltpostkaartidel. Teeäärne silt "Kosu 3 km , Härmakosu 5 km" (või olid need kilomeetrid nüüd vastupidi) pani igatahes südamest naerma ning arutama, et ilmselt on üks neist Kosu-küladest saanud nime suvisel ja teine talvisel ajal.

Kuna meil on alati probleem meelespidamisega, et kaasa tuleb võtta parkimiseks vajalik sularaha (hmm, peaksin vist paluma oma kolleegidel teha keskusele m-parkimise korraldamise pakkumine :), parkisime Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusest eemal. Muidugi jäime autoga  lumme kinni, nii et esimese sooja sai sisse autot välja kaevates-lükates (ja aitäh 360 kraadi sõbralikule abile selle juures!)

Algul tegime väikese ringi keskuse juures, kusjuures nii, et tagumisel "kaameliküürul" (nii kutsutakse kahte mäge otse keskuse juures kõikide radade alguses) tegime nii, et sättisin end mäe otsas vaikselt libisema ning all märkisime ära, kui kaugele välja sõitsin. Seda siis minu oma suuskadega. Siis sõitsime tagasi auto juurde ning Leivo andis mulle proovimiseks ühe oma võistlusvarustuse - korralikult määritud uisusammusuusad ja väga kerged kepid. Teise ringi tegime nendega ning tegelikult oli juba enne mägegi selge, et minek on ikka hoopis teine! Laskumine muidugi tõestas seda: samamoodi vaikselt alla libisema asudes sõitsin lõpus eelmisest märgist pea paarkümmend meetrit kaugemale! Muidugi ei tahtnud ma siis enam uuesti enda suuski alla panna :)

Leivo läks 19km ringile ning mina mõtlesin, et teen sama ajaga kaks viiest. Aga suusad libisesid nii hästi, et enne Leivo saabumist jõudsin teda oodates veel viis väikest tiiru peale teha (tõsi, mu ringid olid ilma keskuse juurde viiva aasata, pöörasin kohe metsast välja tulles uuele ringile). Siis tuli Leivo, jõime natuke teed ning arvasime, et võiks ju veel sõita, et auto- ja suusasõidu ajaline suhe ikka suuskade kasuks jääks. Ja tegime teist sama palju veel, ainult et mina läksin sel korral ka kolmandale viiekilomeetrisele tiirule - kuueaastaste kõrval lühiraja kunn olla oli olnud küll tore, kuid siiski mõnevõrra tüütu.

Kolmanda ringi lõpuks olin küll juba üpris väsinud, aga suur rahulolu oli hinges. Kahju muidugi ainult, et keegi lastest ei olnud saanud seekord kaasa tulla.

 

Ühise asja võlud

Paistab, et väikese korterite arvuga (8) maja on nagu väikelinn - kui väikelinnas on puudu on suurlinna muretus, anonüümsus ja tegevuste valikuvabadus, kuid pole ka täielikku maaelu avarust, siis väikeses kortermajas näed vaeva maja edendamise nimel nagu ainuomanik, kuid lisaks pead suutma läbi rääkida ülejäänud sageli väga erinevate soovide, huvide, rahaliste võimaluste ning intelligentsiga inimestega.

Me olime juba mitu kuud ajanud asja, et jagada suurema peremehetunde tekitamiseks ning maja edasiseks arendamiseks keldriruumid (mille kohta isegi maja renoveerimiseelses aktis kirjutati "valitseb uskumatu laga ja korrastamatus") ja hoovi parkimiskohad (vajalik ajaks, mil majaesine tänav muudetakse kahesuunaliseks ning seal enam parkida ei saa). Olles suutnud kokku leppida jaotuse (üllataval kombel oli rohkem sekeldamist mitte keldribokside asukohaga, vaid sellega, millise koha keegi auto jaoks saab), leppinud kokku notariaja, korraldanud lepinguprojekti venekeelse tõlke, seletanud kõigile lahti, kes nende korterist peavad kohale (kes koos abikaasaga, kes üksi) tulema ja mida kaasa võtma (mõnel oli lisaks isikutunnistusele vaja ka korteri ostu-müügilepingut), püüdnud jagu saada venekeelsete naabrite hirmust/soovimatusest notarliku asjajamise ees ("Aga me oleme ju kõik juba sõbralikult kokku leppinud ja kõik on nõus, milleks on vaja veel ametiasutusse minna?")... olime poolteist päeva enne notarit äkki olukorra ees, kus üks elanik tõstatas teema, et jagaks siis juba ära ka pööningu.

Kui jätta kõrvale ideega lagedaletuleku ajafaktor, siis idee iseenesest pole ju paha. Isegi kui arvestada, et katus on sel majal küllaltki madal ning pööning toolvärki, korstnaid, erinevatel aegadel toodud ventilatsioonitorusid jms träna küllalt tihedalt täis ning jaotamine seetõttu keeruline ja tulemuski mitte väga suure kasuteguriga. Selle konkreetse kodaniku plaan oli muidugi määratult lihtsam - kinnistada tema teise korruse korteri kohal olev pind tema korteri juurde ("Ega mul palju polegi vaja, üks toakene, seal harja all on ka piisavalt kõrgust...") ja ilma selleta ta notariaalset jagamist ei soovinud.

Aga muidugi ei saa pööningut jagada ainult ühe korteriomaniku soovi kohaselt, nii et nüüd olemegi seisus, kus tuleb notariaeg edasi lükata, kokku kutsuda ühistu koosolek ning arutada pööningu jagamist korterite vahel. Lihtsaim variant oleks muidugi see, et alumine korrus saab keldriruumid ja ülemine pööningu... aga vaadates, kui aktiivselt enamik ülakorruse naabreid keldrit kasutab, ei ole nad ilmselt valmis sellest loobuma.  

Ma olin korraks juba valmis kogu kupatusele käega lööma - jäägu see kupatus kus kurat, käin edasi kinnisilmi keldris ega mõtle "võiks ju nii teha" mõtteid, aga õnneks asus Leivo talle omase energiaga tegutsema: mõõtis pööningu üle, kaardistas kõik korstnad-postid-korstnad-aknad-käiguteed ning mõõtis välja alad, mille kõrgus üldse väljaehitamise nõuetele vastaks. Lõpuks hakkas sellest isegi paar võimalikku jaotusplaani kooruma.

Ja minu esialgne nördimuslaine muutus jälle kord uhkuseks, et küll mul on ikka tark, asjalik ja sihikindel abikaasa - sellisega koos võin ka mina rõõmuga proovida mägesid liigutada. Või isegi korteriühistu asja ajada, mis võib mägedeliigutamisest hullemgi olla :)