Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Nüüd ma siis lugesin

Aastavahetuse eelsete ja järgsete päevade vabad hetked möödusid suuresti lugemise tähe all. Olulisim oli Mart Kadastiku elutööraamat “Nüüd ma siis kirjutan”, mille pikaks kodusolekuks ekstra laenasin.

WP_20170108_22_09_52_Pro

Suhtusin raamatusse küll teatava ettevaatusega, sest Kadastiku esikromaan mulle ei meeldinud – lausa niivõrd, et jätsin selle pooleli (mida ma raamatutega üsna harva teen) ja teist ei hakanud lugema isegi mtte selle nimel, et osata seltskonnas midagi kaasa rääkida. No see esimene raamat lihtsalt oli kuidagi nii… ei teagi, mis. Edev? Kunstlik? Eputav? Vägisi põnevaks ponnistatud?... Kirjutatud oli objektiivselt võttes ju hästi, aga subjektiivselt – mitte minu maitse. Viga ei pruugi muidugi olla raamatu poolel, eks ole J

Nüüd aga siis elutööraamat. Võtsin kätte mõnusalt vaba tundega, sest seltskonnas kaasarääkimise pärast polnuks enam lugeda vaja, seltskonnajutud selle raamatu teemal on ju ammu möödanik. Nii et tahtsin lugeda tõesti lihtsalt lugemise pärast. Sest elutöö ise on ju muljetavaldav.

Algus tundus küll stiililiselt sõitvat samadesse rööbastesse kui romaan, aga ei tea, kas harjusin ära või läkski paremaks, aga lõpuks hakkasin seda killuviskamise tulevärki lausa nautima ja (enese)irooniliseks pidama. Etteruttavalt võib öelda, et lõpuni jäin eriarvamusele autori pideva viitamise osas oma huvile “meeste ja naiste teemade” vastu ja sellest romaanide kirjutamisele. Aga las see jääda.

Mudigi on raamatus palju inimesi ja episoode, keda-mida ma ka isiklikult tean. Episoode muidugi valdavalt teisest vaatenurgast, kõrvalseisja, meediajälgija või juhusliku osaleja. Aga ikkagi – natuke nagu tuttav tunne.

Tuttav tunne oli ka see, et millegipärast – küllap om ajakirjandusüliõpilase staatuse tõttu – mäletan kunagist lehtede kojukande saagat, mis nüüd, minu praeguse töö tõttu on uuesti huvitavaks muutunud. 1992.aasatl alustas Postimees varahommikust kojukannet Tartus, 1993 koos Rahva Häälega Tallinnas. See tundus ja tundub praegugi täiesti normaalse sammuna: kui turul on auk, mida tasub täita, siis seda tehtagu. Konkurents on edasiviiv jõud. Aga juba tollal tundus (ja tundub praegugi) ebaõiglasena nõudmine, et teine ettevõte tegeleks kandega piirkondades, kus see pole majanduslikult tasuv ja teeks seda alla omahinna – lihtsalt sellepärast, et lehtedel on seda vaja. Ajakirjandus on ju äri, nagu ka Kadastik oma raamatus mitu korda välja toob. Küll üsna spetsiifiline äri, aga siiski äri.

Minu jaoks raamatu mõtlemapanevaim – küll üsna lühidalt käsitletud – osa oli aga meedia klikimagnetistumise ja anonüümsete netikommentaaride teemal. Ja hindan Kadastiku ausust tuua välja seik, et Postimehe meelelahutusportaal Elu24 pildistas randades suvalisi inimesi ja riputas pildid netti, et kõik saaksid pildistatute kehade kallal ilkuda.

Kokkuvõttes oli kuidagi kurb. Nagu oleks elutöö tehtud hääbuvas, oma rolli minetavas valdkonnas. Aga pole ju nii? Või ikkagi on?

***

PS. Lisaks lugesin puhkuse ajal üldse palju.

· Teistkordselt (esimest korda oli 2014) lugesin läbi Timo Palo “Jäise retke” ja see oli väärt iga sekundit sellele uuesti kulutatud ajast. See, kuidas Timo kirjutab, on lihtsalt võimas.

· Lisaks sirvisin (mitte ei lugenud) uuesti läbi Isaac Asimovi “Teise Asumi”. Lihtsalt sellepärast, et aastaid (no tõepoolest, ikka päris palju aastaid!) tagasi Raamatukoi süsteemis pandud ootejärjekord sellele raamatule oli lõpuks minuni jõudnud. Nüüd on terviksarjast puudu veel “Asumi äär”. Kunagine ulmevaimustus on küll ammu üle läinud, aga Asimovit võib siiski ka teinegi kord lugeda. Aga mitte praegu.

· Diana Gabaldoni “Võõrmaalane” 1. ja 2. osa – olin siiamaani mööda käinud nii raamatust kui seriaalist, kuni raamatud Odelt jõulukingiks sain. “Troonide mängu” eufooriaga võrreldavat vaimustust ei tekitanud, ju siis olen vahepeal arukamaks muutunud. Aga põnev oli.

Ja lisaks ports täielikke ajatapjaid, mille lugemise vabanduseks ei saa öelda isegi seda, et need oleksid olnud ülemäära põnevad. Aga kui istud kodus, ei tunne end päris tervena, on õhtu, oled üksi, päeval tehtud (huvitavast) tööst või hobitoimetamisest või kirjutamisest oled juba väsinud, uni ei tule, mõtteid ei taha hulkuma lasta, sest ei tea kuhu need jõuda võivad, siis… noh, need vist ongi vabandused. Igal juhul aitäh õele, kelle käest need laenuks sain.

· Barbara Vine “The Brimstone Wedding”

· Sydney Sheldon “Bloodline”

· Jo Nesbo “The Devil´s Star”

· David Baldacci “Deliver Us From Evil”

Kommentaarid (1) -

  • triibu-liine

    14.01.2017 11:40:27 | Vasta

    Kas sa tead, kuidas ma sind ootasin. Mul on nii hea meel jälle lugeda. Mitte, et ma sind tunneksin aga kirjutamise stiil ja elu ja sellega kaasnevad muutused... Kuidas Sina ja Sinu lapsed kasvavad, see on lihtsalt nii nauditav.

Lisa kommentaar

Loading