Tallinna Sügisjooksul olevat seekord olnud rekordarv inimesi: 7000+, mis hakkab juba lähenema suurte nõukogude-aegsete rahvaspordiürituste osaluseni. Mis on lahe, sest kui nõukaajal midagi head oli, siis oli see just rahvasport ning soodsad, paljudele kättesaadavad sportimisvõimalused. Vähehaaval hakkab see õnneks tagasi tulema, ehkki tollaste hiigelspartakiaaide ja -turiaadideni me mastaapide muutumise tõttu ilmselt ei jõua. Ja kas on vajagi.
Sügisjooksul olevat kaasa löönud ka legendaarne 92-aastane Leida Sevrjuk (tegi 90-aastaselt langevarjuhüppe ja lõi kaasa Hansapanga pensionifondi reklaamis "Olen selline nagu tahan. Elu lõpuni."), esindatud oli ultra-pikamaajooksja Peeter Vennikase pere ning loomulikult ülirohkesti igasuguseid tuttavaid.
Oma perest olime seekord pikkadel distantsidel kolmekesi: mina, Kati ja Mammu tegime läbi 10 km. "Tegime läbi" on täiesti õige sõna, sest minu aeg oli eelmise aasta omast ligi 6 minutit halvem, ehkki eelmisel aastal olin ma täpselt sama vähe treenitud kui praegu ning veel kaks päeva tagasi olin arvanud, et kuna ma eelmise aasta tulemusega rahul ei olnud, tahan ma tänavu seda parandada. Aga kaks päeva tagasi juhtus see, et sain palaviku ja ränga nohu-köha, nii et vahepeal terendas juba, et ma üldse ei saa jooksule minna. Ja jooksu naljakaim hetk oli see, kui kõrvaljooksnud mees hakkas keset üht minu hingematvat köhahoogu mulle seljale kloppima: ta arvas, et mulle on putukas kurku lennanud.
Igatahes oli tänavu mu aeg 1:02:41, koht üldarvestuses 2556 (osales 4867) ja võistlusklassis N 328 (1149).
Aga imelikul kombel ei olnud ma tänavu üldse kurb oma halva aja üle. Eelmisel aastal küll põdesin ja kirusin ennast, et no ei võinud nüüd kiiremini liigutada ja olin tegelikult täitsa shokis, et enamik, kellega ma ennast võrrelda tahtsin, osutusid minust kiiremateks. Ja kui ma veel vaatasin ajalooliste diplomite pealt, et juba 18-aastaselt olin jooksnud 10km 0:49:52, siis ega see mu tuju kah paremaks teinud, ikka vastupidi.
Aga tänavu olid ootused ja prioriteedid nii teised, et tundsin rõõmu jooksmisest endast ja aeg oli täitsa teisejärguline. Ja ise olen kah ilmselt mõistlikumaks saanud, sest oma kunagise ajarekordi peale mõeldes möönan pigem niipidi, et noh, aga siis olin ma 18, asi see tütarlapsena lipata oli. Ja et oodake vaid, varsti olen ma võistlusklassis N40 - ja kus ma siis alles hakkan oma klassis häid tulemusi näitama :)
Kati tegi oma elu esimese sügisjooksu ajaga 1:28:51, koht üldarvestuses 4549 ja koht võistlusklassis T 291.
Aga kõige paremini läks meil Mammul, kes sai aja 1:46:49, koha üldarvestuses 4829 - ja oma võistlusklassis N60 oli ta 17.!
Ode Liis käis sõbrannadega lastejooksudel, mis on lastele üks tore nänniprojekt.
Järgmisel aastal püüame ehk Jüri ka jooksurajale meelitada!
Siin pildil on sportlik Mammu (71 aastane) kodus enne starti end porgandiga võistlusvormi viimas.
