Mõni aeg tagasi kirjutasin oma emapoolsest vanaemast ehk Väljaotsa Memmest, nüüd on järg isapoolse vanaema ehk Mäepealse Memme käes. Võimalike segaduste vältimiseks olgu kohe öeldud, et mõlemad mu vanaemad elavad ühes külas: minu isa oli lihtsalt nii laisk poiss, et pärast viieaastast Nõukogude mereväe ridades laias maailmas seilamist võttis naise koduukse alt, kosides oma sõbra õe. Memmede eristamiseks hakkasime neid siis kutsuma talunimede järgi.
Mäepealse Memm, praegune Helmi Tamberg, eelmisest ehk meie vanaisaga abielust Helmi Kadaste, on sündinud aastal 1911 ehk praegu siis 93-aastane. Aastaarvude järgi tuleks küll 94, aga sünnipäev on tal alles detsembris, nii et ma ei hakka teda enneaegu vanemaks tegema.
Need, kes Memme teavad ja tunnevad, kipuvad niikuinii kogu aeg unustama, et Memm juba nii vana on. Elurõõmsamat ja hakkajamat inimest on keeruline leida isegi mitu aastakümmet nooremate seast! Hoolimata sellest, et temagi elu pole kerge olnud, on ta ometi suutnud säilitada optimismi ja helge meele, mis meid kõiki imestama paneb ja kadedaks teeb.
Mäepealse Memm sündis Mäepealse talukoha ainsa peretütrena. Üksiku hoitud lapse kibedat elu meenutab ta siiani - kuidas ta kogu aeg püüdis naabertallu sealsete laste juurde lipata, aga ema ei lubanud - ning on seepärast eluaeg meile kõigile südamele pannud, et peres peab olema palju lapsi. Endal oli tal neid kolm - rohkem ei jõudnud, sest mees kadus kõrvalt.
Mäepealse ongi selles suhtes olnud kurva saatusega talu, et peaaegu läbi aegade on seda pidanud naised üksi. Mehed on jäänud maailma pillutada - Memme isa kadus Esimesse maailmasõtta ning elu edasi viima jäi lapsega Leena üksi. Muide: Leena, minu vanavanaema ehk lapsepõlvemälestuste Mäepealse Eit, elas 100-aastaseks - aga see oleks juba teine lugu.
Memme lugu kulges aga nii, et 23-aastaselt abiellus ta tallu koduväiks tulnud Evald Kadastega. Mehevaliku määravaks argumendiks oli olnud kavaleri valge pea: noore pruunipäise Memme unistustes sibas nimelt ringi kari linavalge peaga lapsi ning selle unistuse realiseerumisele aitas muidugi tublisti kaasa abiellumine heledapäise mehega.
Ja tõesti - nii läkski. Minu isa, onu ja tädi on lapsepõlves olnud helevalgete juustega. Sama kordub ka hilisemates põlvedes näiteks minu õe Karini, tema poja Martini, minu tädipoja Priidu ja tema poja Robertiga ning minu enda Jüri ja Ode Liisiga. Et aga Memm ei märganud soovida, et linavalge pea eluajaks jääks, on kõigi juuksed umbes kooliajaks tumenema hakanud. (Martinit, tõsi küll, veel ei tea - tema on alles viieaastane ja jätkuvalt lumivalge peaga.)
Abielu kestis üheksa ja pool üpris õnnelikku aastat. Siis tuli jälle sõda. Ajal, mil sünkmustadel sügisöödel rannakülad ridamisi tühjaks jäid, põgenes paadiga üle mere ka minu vanaisa.
Memm jäi. Kolm väikest last, kellest pesamuna, minu isa, vaevalt kolmene, oma talu ja sisseelatud elu - kuidas suudad sa kõik murda ja minna. Või teine variant: ta tahtis järgi minna, kui vanaisa uues kohas juba pisut sisse seadnud, aga siis enam ei saanud. Ma ei tea. Mõnikord räägib Memm ühte, mõnikord teist. Küllap on õiged mõlemad.
Igatahes läks nii, et Memm kasvatas ja koolitas üksi kolme last, rügades nii kolhoositööl kui kodupõllul - kolhooside algusajal sealsest palgast elada ei saanud, sest palka ei olnudki. Ning üha kandis ta sõrmes laulatussõrmust, mille tema laste isa oli sinna kunagi pannud. Sellest hoolimata, et vanaisa seal kaugel Rootsis ammu endale uue naise oli leidnud.
Minu mälestused vanaisast tähendavadki Rootsist saabuvaid pakke erksate kangaste, magusalt lõhnavate kommide ning imeilusate värviliste fotodega. Vanaisa Eestisse tulla ei saanud ning minu isa sai loa teda külastada vaid kahel korral - ükskord niisama ja mõni aasta hiljem juba matusteks.
Nii pärinevadki minu isa teadlikud mälestused oma isast alles sellest esimese külastuse ajast, kui isa oli juba üle kolmekümne. Sellel esimese külastuse pildil seisavad Rootsi sadamakail vastamisi kaks täpselt ühesugust meest, noorem ainult on vanemast peajagu pikem. Mõlemal on ühtemoodi klassikaline profiil, kuid mõlemal on sellel pildil näod ühtemoodi krimpsus. Isa ja poja kohtumine üle 30 aasta...
Kui Rootsi vanaisa suri, läks Memm lõpuks uuesti mehele. Ta oli siis juba 70 ning muidugi sai see pöörane temp lõputute külajuttude allikaks. Ent nii tekkis meie ellu Mäepealse Taat ehk Jakob Tamberg koos oma laste ja lastelastega. Ka tema oli abiellumise ajaks lesk.
Seda elu, väga sooja, sõbralikku ja õnnelikku, jätkus 11 aastaks. Siis Taat suri. Peietel lubas Memm endale veel väikese kergluse, mis minu meelest ülihästi tema lõpmata optimistlikku meelelaadi iseloomustab. Nimelt ütles ta: "Meil oli nii hea elu, et kui veel sellise Taadi leiaks ja teaks, et saab temaga kümmegi aastat koos elada, küll ma läheks siis uuesti mehele!"
Paraku - mida aasta edasi, seda kitsam on taatidega. Nii jäi Memm edasiseks siiski üksi. Viimased talved on ta olnud linnas oma vanima lapse, minu tädi Malle juures - aga niipea, kui ilmad nii soojaks lähevad, et salakaval libe õuelt ära sulab, nõuab Memm tagasi maale ja saab seal edukalt hakkama. Üksi ja iseseisvalt, mobiili abil muu maailma ja lastega ühendust pidamas. Igal kevadel tuleb küll kahjuks sõbrannade list telefonis üle käia - nii mõnigi on järjekordse talve jooksul manalateele läinud...
Minu Memm on aga vapper. Oma 90. sünnipäeva pidas ta detsembri asemel juulis ette ära: et suvel hea palju rahvast kutsuda, õuele mahub ikka ära. Ja mine tea neid elupäevigi - kas talvel külalised äkki hoopis peiepeole ei pea tulema...
Nüüd aga plaanib Memm juba oma 95. sünnipäeva samasugust tähistamist. Jälle suvel, pool aastat enne tegelikku sünnipäeva - sest rõõmsat pidu tuleb ju ikka pidada! Isegi kui selleks tuleb surmaga võidu joosta ja temalt igaks juhuks päevi ette laenata.