Mul on õde Karin ja Karinil tütar Helen.
Helen on praegu kolm aastat vana - eas, kus pannakse oma maailma asju paika. Helen teeb seda mõnikord ülimalt imeliselt.
Karin kirjutab:
Täna kui lasteaeda läksime, nägime teel surnud varest. Helen ütles, et nii kurb, et ta surnud on. Ja siis natukese aja pärast nukralt, et tema ei näinudki, kuidas Varesest hing välja läks...
Ja siis veel natukese aja pärast rõõmsalt, et Varese hing on nüüd juba Kohvikus. Ja ühe teise linnu hing, kes ka suri ja kellega nad koos läksid, on ka seal, ja et nad saavad seal kõikidega kokku, ja et ükskord lähevad nagunii kõik linnud sinna Linnukohvikusse.
Mina kui Heleni tädi lihtsalt ei saanud seda siia salvestamata jätta. Nii ilus ja hingeminev.
Vennaskond ei eksinud: maailma lõpus on kohvik. Helen teab.