Aprilli keskel triivis üks mõmmik, et mitte öelda merekaru, jääpangal Ruhnu randa. Jaanipäeval, kui Aegna-nimelise praamiga sõitsime Ruhnu mina, Kati, Leivo ja tema lapsed, oli pool saart kuulutatud karu territooriumiks ning kõikjal räägiti ainult karust. Nii et täiesti karu-lõhnaline jaanipäev oli. Karu ennast muidugi ei näinud, isegi jälgi mitte.
Aga alustame algusest. Uitmõte Ruhnu minna sündis meil Leivoga juba kevadel, kuid jäi siis kui raskesti teostatav kõrvale. Saaremaa kaudu kulgeva praami ajad töisesse graafikusse ei sobinud ning lennuk ajanuks lühikese perereisi mõttetult kalliks. Äkki aga märkas Leivo uudist, et praam hakkab käima ka Pärnust. Esimesel broneerimisvõimaluse päeval sai bronn tehtud. Esialgu koguni ülebronn 8 kohale, aga Jüri ütles, et tema tahab hoopis maal koos vanaisaga maja ehitada ja seejärel otsustas ka Ode maalemineku kasuks. Nii et läksime kuuekesi.
Põrutasime esimese hooga uljalt Pärnu sadamasse, kus seisavad jahid ja suur sinine tornkraana. Ei kippu ega kõppu, uksed kõik lukus ning ei ühtegi viidet Ruhnu praami väljumisele. Ainult Kihnu. Võtsime siis suuna teisele sadamale, sinna, kust palke peale laaditakse. Muidugi oli ka see vale koht. Siis helistas Leivo SLK infosse - ja ikkagi esimene oli õige koht, elu pidi tekkima alles praami saabumisel.
Ilm oli pilvine ja jahe, kuid Pärnus ei saa ju käia randa külastamata. Vaatasime meiegi siis üpris tühja plaazhi üle ja hakkasime ajatäiteks flingot mängima.
Taas sadamasse jõudes olid tõesti olemas nii praam kui elu. Vinnasime oma rasked kotid trümmi, leidsime salongis kohad ning kolme ja poole tunni pikkune merereis võis alata. Loomulikult olime aga suure osa ajast hoopis väljas teki peal.
Paar päeva oli olnud tugevamat tuult, nii et lainetas päris korralikult. Mis ühtpidi oli lõbus - vesi vahutas ja pritsis ning laev hüppas lainetel, nii et vööris käisid pikemad mehed püsti seistes peaga lakke. Teistpidi muidugi ei olnud lõbus, sest loksumine avaldas mõju nii mõnegi reisija tervisele. Üks kaasreisija purskas oma sisemuse üsna meie istmerea kõrvale, mille peale siis nendest kohtadest loobusime ning eelistasime pigem laeva keskosas või tekil meremehe moodi seismist harjutada. Meie seltskonnast käis Ramses korra kalu söötmas ning Katigi oli randumise hetkeks juba näost kergelt kaame, kuid üldiselt pidasime väga ilusti vastu. Mina ei ole siiani kunagi tundnud, mis asi merehaigus on, kuid ega praalida ei maksa - seni samasuguse staatusega õde ütles, et hiljutisel reisil suure tuulega Hispaania saarte vahel sõites oli ikka ära tundnud küll...
Meie telkimiskohaks oleva Rooslaiu talu poole teele asudes nägime veel täiesti turistide moodi välja. Seelikud, lühikesed püksid, rahulikud liigutused... Etteruttavalt tuleb öelda, et juba päev otsa Ruhnul viibides see kõik muutus: Ruhnu on nimelt vist üks sääserohkemaid piirkondi, mida ette kujutada! Nii et keda karu ei murra, selle söövad sääsed, võiksid ruhnlased öelda. Aga sellest saime aru alles hiljem.
Ruhnu jaanituli
Jaanilaupäeval tehti Liise talu juures ka suurt külajaanituld. Ja nagu reklaam internetis ütles, olid sinna lisaks kohalikele oodatud ka kõik saare külalised. Allolev pilt jaanitulest on minu klõpsatud ja ma ei oska Leivo fotokaga päris hästi ümber käia - nii et sellepärast hägune ja udune. tegelikult oli ikka palju ilusam :)
Esimesel hetkel oli küll üsna kohmetu tunne ilmuda võõrana mõnekümneinimeselisse seltskonda, kes kõik kõiki teadsid. Aga tuli ka võõraid juurde ning õhkkond oli selline, et kohmetus hajus veel enne, kui õieti tekkida jõudis. Ja igal juhul on totaalselt valed ja nõmedad naljad stiilis "saate kohe kohalike käest peksa", mida meie jaanipäev-Ruhnus-plaanist kuuldes ohtrasti tehti! Ainus kohalike käest füüsiliselt kannatada saanu oli Laura, kes sai platsi ääres istudes palliga pähe - aga siis tuli viskaja, suurem poiss, kohe mängust välja hoolitsevalt küsima, ega ta väga haiget ei saanud. Millist käitumist üldse sageli ette ei tule, ei mandril ega mujal. Ja teatud mööndustega võib öelda, et kannataja oli ka kati, kes õhtu edenedes ei tahtnud korrakski üksi jääda, sest kohe tuli mõni mitte-just-väga kaine juttu tegema - aga need olid vist küll pigem turistid :)
Nii suured kui väiksed lõid kaasa lustakates võistlusmängudes ning lastel olid pärast taskud komme täis. Komme, muide, jagati süvenenult ja täie võrdsusega - ei hakanud keegi suurem ja tegijam endale rohkemat kahmama.
Muidugi sõime kohalikku siiga ja lesta ja kodus küpsetatud saia ning jõime koduõlut ja kasemahla-siidrit. Järgmisel päeval poodi sattudes sai ära proovitud ka Ruhnu kohalik basiilikuga juust, mis oli eriti maitsev.
Kirikud, rand ja majakas
Ruhnu "kaubamärk" on läbi aegade kindlasti olnud puukirik, mille kõrvale nüüd on ehitatud ka uus kivikirik. Mina tõttöelda ei ole eriline kirikute fänn, vaatan neid pigem kultuurilisest kohusetundest kui siirast huvist - aga Ruhnu puukiriku juures tabas äkki mingi kummaline tunne. Igavikuline või nii. Murdosa sekundi vältel nägin vaimusilmas selle kiriku uksi lahti olevat ja mingeid vana aja inimesi sinna sisse astumas... Eks oma osa andis igavikulisele tundele vana rohtunud surnuaed.
Rootslaste vanu kalmupaiku ehivad tavaliselt liiva- või paekivist tahutud peremärgiga rõngasristid (vähemalt selline mulje on mulle jäänud). Seepärast olin mõneti üllatunud, et Ruhnus neid ei olnud, vaid et seal olid nö tavalised ristid - aga siiski mitte päris tavalised, neile on kolmnurkne katus peale ehitatud. Mõnda niisugust olen näinud ka Põhja-Eesti surnuaedades ja ükskord väitis mu vanaema, et nii tehakse lihtsalt sellepärast, et puurist vähem kõduneks (no et on nagu katus peal), aga siiski kahtlustan ma, et ka sellel ristikujul on siiski mingi sügavam tähendus. Mida ma aga ei tea, pole kuskilt leidnud. Kui keegi teab midagi selliste ristide kultuuriloost (kolmnurk kui tulesümbol kombinatsioonis tühja ristiga, mis on võit surma üle?), võiks seni, kui kommenteerime on kinni, kirjutada sellest kaja.pino@eesti.ee - lisan saadetised teie nimega siis pärast ise kommentaaride alla.
Ruhnu rootslastele oli kirikuaias aga mälestusrist. Samasugune kolmnurkse katusega, küljes tahvel kõigikeelsete kirjadega. See keskel on ilmselt ruunikiri, ümber aga eestikeelne ja nii päris rootsi keeles kui sellest natuke erinev, ilmselt siis rannarootsi või vanas rootsi keeles. Armas.
Teel imetlesime vanatehnikat, mida Ruhnul on rohkesti ja erinevatest ajajärkudest - kes ikka viitsib kord saarele toodud masinat siit minema toimetada! Nende erinevaid variante kogu nende kustuvas hiilguses saab lähemalt näha Leivo ajaveebist.
Ja siis tegime kogemata sellise triki, et ei lugenud saare kaarte ja infotahvleid. Seepärast olime õndsas teadmatuses, et ülemises tipus olevasse Kuunsi randa ei tohi minna, sest see on juba karu territoorium. Kuulsime sellest alles tagasi tulles, kui sõbraliku poemüüjaga karu-teemat arutasime. Ja siis muidugi märkasime igal pool ka roosasid silte kaartide juures, mis ütlesid punasega viirutatud ala kuuluvat Ruhnu Karule ja palusid inimestel sinna mitte mitte. Meie süümepiina leevendas ainult asjaolu, et kohalikud väitsid karu hoopis teises saareosas elavat - vasakul all, kus rannal suured roostikud. Meie peatuspaik jäi kah sinnakanti ning perenaine oli Rooslaiu talu mesipuud igaks juhuks õue lähedusse tassinud.
Liise poest ostsime suitsulesta ja Ruhnu juustu ning pidasime õuel vanast käiakivist laua ümber väikese kalapikniku. Huvitav, kas ka siinsed käiakivid on pärit Gotlandilt...?
Kuunsi ranna lähistel ronisime torni otsa, mille lapsed kohe sujuvalt karupüüdmistorniks ristisid. Ning rannavesi oli madal ja soe-soe.
Õhtul võtsime ette veel ühe jalutuskäigu, et näha teist Ruhnu sümbolit - vana tuletorni. Ja ühtlasi siis ka sõjaväeosa ja kohalikku bensiinijaama, mis väiksel saarel samasugune vaatamisväärsus.
Tuletorn Haubjerre mäel oli tõesti vaatamist väärt. Võimsad raudtorud, needitud uksehinged - mulle kui tööstusromantika armastajale oli vaatepilt võimas.
Aga niipalju sääski, nagu oli tagasiteel Haubjerrest Rooslaiule, ei saa lihtsalt maailmas olemas olla! Rääkimata siis Ruhnust, mis teadupärast on ju tilluke saar... Vehkisime neid eemale kase- ja vahtraoksaga, kuid ikka olid kõik vabad kehapinnad sääskedega kaetud ja üleni kupla hammustatud. Oli tõeline kergendus telki pugeda ja kuulda, kuidas vihased hordid jäid välja sumisema...
Kui rääkida Ruhnu loodusest, siis see on eripärane. Jah, nii uskumatu kui see ka pole! Väiksel Eestimaal võib iga nurk olla isemoodi... Ruhnust jäid eriti meelde keset keskmist metsa kõrguvad uhked mastimännid. Ja saare heakord - see pole küll looduse teema, aga siiski meeldejääv. Niidetud, korrastatud ja haritud oli kogu see saar. Majadki nägusad ja korras, paljud uuenduste ja ümberehituse faasis. Isegi vanad autod ei mõjunud lagana, vaid vaatamiseks seatud atraktsioonidena. Ja igal pool oli prügikaste - küll üldisi, küll prahi sorteerimiseks. Silma jäi isegi eraldi prügikast patareide jaoks.
Mis meid aga tõsiselt imestama pani, et kõige Ruhnu-pärase kõrval polnud ruhnukad veel oma karu turismivankri ette rakendanud. Ei ühtegi suveniiri "Ruhnu karu" ega ühtegi temaatilist T-särki... Võibolla on kõik see veel ees, sest üks on kindel: kui Ruhnul karu poleks, tuleks ta välja mõelda!
Kuna aga Ruhnu karust pilti ei saanud, siis kassisõpradena sai pildistatud ühte Ruhnu mäugujat.
Ilus jaanipäev oli. Jääb kauaks meelde.