Ode Liis on meil sügisetüdruk, sündinud 23.septembril ehk päeval, mil kõige sagedamini suvi sügise vastu vahetub. Ja sünnipäevaga on siis ka, eks ikka nii ja naa: kord suvel, kord sügisel. Tänavu algab sügis 07:03 ja kuna Ode nägi ilmavalgust täpselt kell 6 hommikul, siis 12-aastaseks saab ta veel suvel.
Sellel pildil on Ode Liis kolmveerandteise aastane ning see on tehtud veel täielikul suvel, meie juures maal. Pildistas Aldo Luud, "Pere ja Kodu" fotograaf.
Plaanikohaselt pidi Ode küll sündima kaks nädalat varem - vähemalt niimoodi olime arstiga arvutanud. Ja 9.septembril oli nagu tunne kah - et nüüd läheb lahti. Kogenud sünnitaja nagu ma 24-aastaselt juba olin, otsustasin aga, et käin veel mõnuga kodus soojas vannis ja alles siis lähen Toomemäele.
Ligunesin siis pool tundi vannis - ja väikesed torkivad valud olid nagu peoga pühitud. Küllap oli valehäire ja hea, et haiglasse ei läinud. Sest Ode viivitas ilmaletulekuga veel neliteist päeva.
Aga kui siis tulema hakkas, tuli kiiresti! Jõudsin vaevalt haiglasse. Poolteist tundi pärast esimesi valutorkeid oli tita mu kõhu peal - vähe puudus, et oleks juba haigla liftis ära sündinud, enne sünnitustuppagi jõudmist.
***
Ode oli rõõmus ja rahulik tita. Eks ka sellepärast, et tema oli mu kolmest lapsest ainus, kellega endale lapsepuhkust lubasin. Tundus, et on juba küllalt rabeletud, ülikooli ja karjääri tehtud. Käisin küll augusti lõpuni tööl, aga pärast seda olin poolteist aastat kodus.
***
Sellel pildil on aga meie kodune idüll 2.oktoobril 1994. Ilmad olid külmad, sügiseselt tuulised-tormised, kuid egas siis noores Eesti Vabariigis nii varakult paneelmaju kütma ei hakatud. Vähemalt mitte Tartus, mis üldse oli kokkuhoidlikkuse musternäidis: näiteks terve 1993. aasta talve oli kogu linn ilma sooja veeta. 1994. aastal soe vesi küll oli, aga käisime poole oktoobrikuuni kodus riides nagu Põhjanaba ekspeditsiooniks valmistudes. Kahjuks oli ka külm sügis.
***
Kui Ode juba roomama hakkas, ei kapsaussitanud ta kombekalt kõhuli, vaid nihutas end edasi selja peal. Toetas kannad kõvasti maha, viskas selja vibusse ja lükkas end pea ja õlgade peal edasi. Kuklal polnud juukseid ollagi, kõik olid maha nühitud. Isegi nahk oli pea tagaküljel kõvaks kulunud, peaaegu nagu tallalalune. Kartsin, et sinna ei hakkagi enam juukseid kasvama, aga kui Ode pooleaastaselt äkki käpulikäimise võlud avastas, kasvasid kuklasse ka juuksed mis mühin.
Üldiselt ma püüdsin, et titad ei oleks köögis ega vannitoas: mõlemas oli liiga palju väikesele inimesele ohtlikke asju mu meelest. Nii paningi Ode suurde tuppa tekile, kui ise süüa tegin.
"Emme, emme - Ode on sillatades köögi pole teel!" jooksis köögikeelust teadlik nelja-aastane Kati kord toast mulle hoiatust tooma. See lause on meil siiamaani üks kodustest naljadest.
***
Ode esimeseks hüüdnimeks oli Käguvaablane. No ta lihtsalt oli selline: piilus kavala näoga tekikookonist ning liigutas lõua all vaikselt sõrmi.
Kõrvaloleval pildil on Ode tüüpilises käguvaablase-olekus, ise alles 5-päevane. Pildistatud ülikoolikaaslase Aivar Aotähe poolt, kui olime haiglast koju jõudnud.
Kolmeaastaselt sai Ode hüüdnime, mis saadab teda siiamaani. See sündis suvel ja minu mäletamist mööda oli ristiemaks mu ema. Vaadates, kuidas pisike punases kleidis ja anetnni moodi üles seotud tukasalguga Ode tõukerattal mööda õue ringi rallis, ütles Mummi need saatuslikud sõnad: "Ta on täpselt nagu teletups Poo!" Nimi kleepus külge kui valatult. Veel praegugi, kui Odet hellitada tahan, ütlen talle Poo.
***
Ja hommikul, mil Odega esimest korda kodus ärkasime, uppus "Estonia". See on seos, mis mulle nii Odest kui Estoniast mõeldes alati meelde tuleb.