Õhtul kodu-Konsumis igapäevaoste tehes tardusin müügisaali muusikat ragistava kõlari ette. Sest sealt tuli laul, mille kuulmist läbi raadioeetri polnud ma kunagi ette kujutanud. Laul, mida minu väga varastest lapsepõlvemälestustest alates laulis mu hoidja. Tädi Juuli või lihtsalt Tädi, nagu terve suguvõsa teda nimetas.
Tädi Juuli (1895-1985), kodanikunimega Juuli Aas, sündinud Rumberg, oli minu emapoolse vanaisa õde. Mulle seega vanatädi. Viimased 15 aastat oma elust, niikaua kui mina teda mäletan, elas ta meie juures. Algul hoidis mind, Karinit ja Kairit ja kui meie enam hoidmist ei vajanud, oli vaja juba Tädi enda eest hoolitsema hakata. Sest Tädil, maailma suurimal lapsesõbral ja elupõlisel teiste laste hoidjal, endal lapsi ei olnud. Ning meie olime viimased lapsed, keda ta hoidis.
Olen kogu aeg mõelnud, et Tädi eluloo kohta tuleb vanaemalt või mu emalt-isalt rohkem küsida, aga kunagi pole olnud meeles seda teha. Seepärast panen tema elu mosaiigist kirja niipalju, kui hüplikult kõrva jäänud kildudest kokku tuleb.
Tädi oli meie valdavalt maainimeste-suguvõsas erinev, selline natuke peenem nähtus. Ise vaesest paljulapselisest Soarse (Sooäärse) taluperest, oli õppinud mingis perenaistekoolis söögitegemist ja käsitööd ning töötanud jõukamates peredes kokana ja lapsehoidjana. Ka tema mees oli antvärgi-vuhvi inimene, kingsepp, ning nad elasid linnas või vähemalt alevis. Tädi näputöö oli ilus ja peen: heegeldatud padjakatted, pilutatud ja pitsiga kaunistatud käterätid, tikk-monogrammiga voodipesu, tikitud laudlinad ja isegi heegelpitsist kardinad. Väidetavalt mõistis Tädi isegi saksa keelt - ja tõesti, mõnikord põimis ta oma jutusse saksa sõnu ja fraase. Kuna kuulsin neid siis, kui ise saksa keelt ei osanud, ei tea küll hinnata, olid need Kniks-Mariihenlikud või päris, kuid midagi pidi ta ilmselt siiski oskama.
Esimese maailmasõja aegadesse jääb Tädi elus minu jaoks hämar sõjapõgenemine. Tean, et ta oli jõudnud Poola ja olnud seal vangilaagris, kaaludes lõpuks vähem kui 40 kilo - sellele seigale viitas kord vanaema, kui tuli jutuks, miks Tädil lapsi pole -, aga miks ta sõjapõgenike hulka sattus ning kus ja millal ta täpselt oli - ei tea, ei tea...
Minu mälestustesse ilmus Tädi siis, kui ta oli kuskil 75. ja 80. eluaasta vahel. Minu sündimise ajal oli karm kord, kus nõukogude naine pidi pärast kahte kuud dekreetpuhkust kohe tagasi tööle minema ja lapse lastesõime viima. Mu ema oli küll terve aasta kodus, kaotades tööstaazhi ja ühiskondliku lugupidamise, kuid ka aastast mind ei tahtnud ta sõime panna. Nii ilmuski meie üheksaruutmeetrisse Kopli ühiselamutuppa ka Tädi Juuli. Minu esimesi mälestuspilte sellest kodust on, kuidas istun kapist väljatõmmatava klapplaua taga voodil (tooli jaoks ilmselt ruumi polnud) ning Tädi praeb kapile tõstetud priimusel pannkooke ja laulab.
Tädil oli ilus lauluhääl ning ammendamatu varasalv vanu laule. Lisaks "Siidilipp ja hõbepurjele", mis teda täna nii võimsalt meelde tuletas, mäletan teda härdumusest väriseva häälega laulmas "Kaks laulejat, üks noor ja teine vana...", "Üks kuningatütar ja kuningapoeg" ja muid selliseid halearmsaid laulukesi. Pidudel võttis ta aga üles "Lutika Viiu" lustlikud tuurid.
Tädi peotujudest ja rõõmsatest tembutustest armastati palju rääkida. Ei, ta ei teinud midagi skandaalset ja sündsusetut, kaugel sellest! Tema teod olid mahedad nagu ta isegi, aga ilmselt siis kuidagi meeldejäävad ja silmapaistvad. Minu ema ja isa pulmas näiteks olevat ta toolil püsti seistes Veli Hennule kannust veini suhu nõristanud, ise pidulikult deklareerides: "Ma tahan joota sind ja sinu kaamelid..." Mis muidugi on vihje Vanale Testamendile. Millegipärast räägiti seda lugu ikka ja aina, hoopis rohkem kui suure pulmapeo muudest ja tegelikult hoopis põnevamatest seikadest.
Tädiga seostub veel üks väga selge mälestus. Palav suvepäev, mille käigus meie - Tädi Karini käru lükates, mina käru sangast hoides kõrval kõndimas - oleme teel kuhugi külaperre juttu ajama. Nagu öeldud, oli Tädi rõõmus ja seltskondlik inimene, kellele meeldis külas käia. Logelemas ja aega raiskamas, nagu torises selle kohta mu asjalik ja alailma toimekas Väljaotsa Memm.
Sellel mälestuspildil oleme Nõmme talu lähedal teel. Läbi männiokste paistev päike muudab tee triibuliseks, õhk virvendab kuumusest. Ning et nelja-aastane mina liiga ei väsiks, jutustab Tädi muinasjuttu.
Tema muinasjutud olid kummalised. Muidugi rääkis ta ka Punamütsikesest ja Lumivalgukesest, kuid enam jäid meelde lood, millest ma päris hästi aru ei saanud ja mis olid mõnikord isegi natuke õudsed. Kuidas üks kuningas oli saanud ettekuulutuse, et tema riigis on sündinud uus ilmavalitseja - ja kes selle hirmus laseb ära tappa kõik äsjasündinud poisslapsed. Kuidas üks mitmesaja-aastane naine äkki lapse saab. Kuidas põlevast linnast lahkudes ei tohtinud tagasi vaadata, aga üks naine ikka vaatas ja muutus sellest õudusest soolasambaks...
Jah. Alles väga palju aastaid hiljem sain ma aru, et Tädi oli mulle muinasjuttude pähe jutustanud Vana Testamendi lugusid. See oli siis, kui ärkamisaegses vaimustuses hakkasin tutvuma ristiusu ja religioonilooga. Sest ehkki ürgvana, rautatud nurkadega ja lukustatav Piibel meil alati olemas oli (on praegugi) ning ma vanade juturaamatute abil olin õppinud soravalt lugema ka vana kirja, polnud ma lugemisvara otsingul kunagi sellesse sisse vaadanud. Ilmselt tundus ta liiga paks.
Muudest lugudest võlgnen Tädile tänu ka selliste ürgpõnevike nagu "Vaga Jenoveva" ja "Rinaldo Rinaldiini" ümberjutustuse eest. Ma ei tea, kus ja millal Tädi neid lugenud oli, kuid need olid tal praktiliselt peas. Pole ma neid küll võrdlemiseks originaalis lugenud, kuid igatahes jutustas Tädi neist alati ühtede ja samade sõnadega ning keeruliste kauniskonstruktsioonidega - vaevalt, et ta selliseid ise välja mõtles.
Tädi puhkab nüüd Loksa kalmistul väikese puuristi all. Oma mehe, vanaema ja venna kõrval. Ja õe peal. Tema õde Meeta, kes suri 16-aastaselt tiisikusse, oli olnud märkimisväärselt kaunis neiu ning vääris veel mitukümmend aastat pärast oma surma, minu lapsepõlveski, vanade inimeste poolt meenutamist seetõttu, et mu ema olevat väga tema nägu. Nii oli mul väiksena abstraktne hirm, et emagi Meeta kombel varakult ära sureb. Ning seik, mida Tädi Meetast meenutada armastas, oli vähemalt sama dramaatiline: kui perekonna hauaplatsile oli hakatud kaevama järgmist hauda, olid kaevajad pisut viltu läinud ning eksikombel Meeta hauda jõudnud. Kuna surmast oli möödas juba üle 25 aasta, polnud seal muidugi eriti midagi - kuid üks labidamees olevat äkki labidaga välja visanud Meeta suured kaunid juuksed. Need polnud aja jooksul kõdunenud, vaid Meetast viimset võttes pigem veel pikemaks kasvanud...Ma ei tea, oli see tõsi või legend, kuid igatahes oli see seik nii jubehirmuspõnev, et kasutasin seda mitmes oma hilisemas romantilises kirjanduslikus katsetuses.
Ning üks lugu veel. Kui majas on titt, avaneb meil maal mõnikord esimese kambri uks. Link - kõvasti piidas käiv - vajub alla ja uks - muidu raskelt ja naginal liikuv - vajub hääletult lahti. Ma olen seda Kati titeeas ise näinud. Tõstsin pilgu, et kes siis tuppa tuleb - kuid ukseavas oli ainult tühjus.
"Eks Juuli tulnud last vaatama," ühmas mu jutu peale peale muidu üldse mitte ebausklik ja alati kahe jalaga maa peal olev Väljaotsa Memm.