Kuna kolmapäev algas minu jaoks vara ja lõppes hilja ning oli ka teemadelt keeruline, reageeris organism peavaluähvardusega. Neelasin enne inglise keelt ühe tableti ning kui kord koju jõudsin, pugesin voodisse. Leivogi oli seal mõnulemas, parasjagu Asimovi-sarja lugemas.

Mõningase pikutamise järel läks olemine paremaks ning kuna niisama lesiada oli igav, võtsin endalegi raamatu. Paraku osutus “Robotid ja impeerium” nii põnevaks, et ma ei märganud sündmustikuga kaasatormamise kõrval seda, et peavalu hakkab jälle lähemale hiilima.

Kangemaid tablette käepärast ei olnud, kuid Leivo esines imeravitsejana: otsis mulle “seiklusspordiampulli” ehk guaraanajoogi LPG. Kuna mu peavalu on selline, et õigel ajal jaole saades aitab teinekord ka pudeli kokakoola joomine, tundus guaraana täiesti proovimist väärt mõttena.

Oligi. Kümnekonna minuti pärast valdas mind magus ja sügav uni (naljakal kombel on mu kehal sama reaktsioon ka kofeiinitablettidele) ning ärgates oli peavalu kui käega pühitud.

Igaks juhuks peaks vist juurde lisama: Tegu ei ole ametliku soovitusega migreenihoo ennetamiseks. Proovimine toimub igaühe omal vastutusel ning käesoleva postituse autor ega talle lähedalseisvad isikud ei võta mingit vastutust võimalike tagajärgede eest

Emal ja isal on tänavu mõlemal juubelid, vastavalt siis 65 ja 70 ja nad otsustasid neid tähistada suvel ühise peoga. Aga ema sünnipäevahommikul käisime enne kooli- ja tööpäeva algust siiski kiirel õnnitlusringil-üllatusvisiidil. Isa oli salaplaaniga kursis ning hoolitses, et ema õigel ajal koeraga välja jalutama ning meie sellel ajal salaja tuppa saaksime. Hoolsalt peitis isa ära isegi kõik riided ja jalanõud… Nii et kui ema Ferriga tagasi jõudis, hüppasime meie õnne soovides välja.

Hommikune külaskäik oli muidugi kiire ja lühike, aga see asja mõte oligi – et kui ema praegu sünnipäevapidu ei pea, siis ei hakka me nädalavahetusel külla minema – see tähendaks ju ikka sebimist ja korraldamist.

Küll aga peavad ema-isa hakkama nüüd välja mõtlema, mida nad ühisel peol ühiseks kingiks tahavad!

Ja kui mina mõtlen lapsepõlvest meelde jäänud ema sünnipäevadele, siis seostub mul selle päevaga (või õigemini sünnipäeva tähistamise päevaga) karge päikseline talveilm ja alpikannilõhn – kui minu ja Karini  novembrisünnipäeva lilled olid nelgid, siis emal jaanuaris alpikannid. Minu lemmikud neist olid roosad narmaliste õieservadega – imeilus, ja tõesti, see imeline värske ja kuidagi krudisev lõhn… Ja tseremoonia, kuidas külalised oma alpikannipotti ajalehekihtidest vabastasid – lill pidi olema ju paksult sisse pakitud, et tee peal külma ei saaks, valdavalt tuldi tollal ju ühistranspordi, mitte autodega…

Tänavugi kiskus ilm ema sünnipäeva ümbruses pakase- ja päikeseliseks. Külma on kümne kraadi ringis ning lumigi krudises nagu lapsepõlvest meeles.

Sügisel ajas Kisti riiulilt maha Memme jõulukaktuse – igivana lille, mida mäletan õitsemas juba oma varasest lapsepõlvest, mil ta elas maal kambris suure puust riidekapi nurgal. Kuna kukkumisel purunes enamik taimeharusid pea täielikult, arvasin ma, et sellest hävingust lill enam ei toibu. Istutasin purunenud okstest uued tütartaimed, kuid igaks juhuks jätsin vana taime tüükad kah siiski potti alles.

Ja ennäe – jõulude lähenedes ajas õnnetu rääbakas lill välja kaks õiepunga!

Laupäeval sai Martin 12-aastaseks ning tähistasime seda sünnipäevapeoga tema pool kodus. Sünnipäevalaps saabus ise küll ühelt teiselt sünnipäevalt, aga see-eest piraadikostüümis ja puha.

Karin oli hoiatanud, et tuleb olla valmis libahundimänguks ning kui kõhud täis, kamandaski Martin kõik teise tuppa mänguringi. Lühidalt seisneb mäng sellest, et kõik loosivad endale rolli ning käituvad vastavalt sellele, püüdes aga oma rolli teistele mitte reeta (eriti kehtib see muidugi kolme libahundiks loositu kohta).

Täiskasvanutele oli ikka tõsiselt keeruline mängu reegleid selgeks teha, eriti seda, et kui on "öö",mängijad istuvad silmad kinni ja oma tegevusi teha tohib ainult roll, kellele mängujuht seda ütleb, tuleb teha seda vaikselt. Mina olin esimene, kes Selgeltnägija rolli saades - see võimaldab mängujuhilt teada saada, kas konkreetne mängija, kellele Selgeltnägija osutab, on libahunt või mitte - selle asemel hoopis valju häälega küsisin "Kas Rein on libahunt?". Kõik muidugi naersid, ja eriti naerda sai siis, kui järgmises mängus Kairi samas rollis täpselt sama vea  tegi. No on ikka pikkade juhtmetega perekond :)

Igatahes, palju õnne, Martin, selleks keeruliseks kolmeteistkümnendaks eluaastaks, mis äsja alguse sai!

Otepää MK vaatamise asemel võtsime laupäeval Leivoga ette lühema autosõidu ning läksime hoopis Kõrvemaale. Lund oli sadanud rohkesti, maanteeäärnegi loodus härmas nagu talvistel kauneimatel piltpostkaartidel. Teeäärne silt "Kosu 3 km , Härmakosu 5 km" (või olid need kilomeetrid nüüd vastupidi) pani igatahes südamest naerma ning arutama, et ilmselt on üks neist Kosu-küladest saanud nime suvisel ja teine talvisel ajal.

Kuna meil on alati probleem meelespidamisega, et kaasa tuleb võtta parkimiseks vajalik sularaha (hmm, peaksin vist paluma oma kolleegidel teha keskusele m-parkimise korraldamise pakkumine :), parkisime Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskusest eemal. Muidugi jäime autoga  lumme kinni, nii et esimese sooja sai sisse autot välja kaevates-lükates (ja aitäh 360 kraadi sõbralikule abile selle juures!)

Algul tegime väikese ringi keskuse juures, kusjuures nii, et tagumisel "kaameliküürul" (nii kutsutakse kahte mäge otse keskuse juures kõikide radade alguses) tegime nii, et sättisin end mäe otsas vaikselt libisema ning all märkisime ära, kui kaugele välja sõitsin. Seda siis minu oma suuskadega. Siis sõitsime tagasi auto juurde ning Leivo andis mulle proovimiseks ühe oma võistlusvarustuse - korralikult määritud uisusammusuusad ja väga kerged kepid. Teise ringi tegime nendega ning tegelikult oli juba enne mägegi selge, et minek on ikka hoopis teine! Laskumine muidugi tõestas seda: samamoodi vaikselt alla libisema asudes sõitsin lõpus eelmisest märgist pea paarkümmend meetrit kaugemale! Muidugi ei tahtnud ma siis enam uuesti enda suuski alla panna :)

Leivo läks 19km ringile ning mina mõtlesin, et teen sama ajaga kaks viiest. Aga suusad libisesid nii hästi, et enne Leivo saabumist jõudsin teda oodates veel viis väikest tiiru peale teha (tõsi, mu ringid olid ilma keskuse juurde viiva aasata, pöörasin kohe metsast välja tulles uuele ringile). Siis tuli Leivo, jõime natuke teed ning arvasime, et võiks ju veel sõita, et auto- ja suusasõidu ajaline suhe ikka suuskade kasuks jääks. Ja tegime teist sama palju veel, ainult et mina läksin sel korral ka kolmandale viiekilomeetrisele tiirule - kuueaastaste kõrval lühiraja kunn olla oli olnud küll tore, kuid siiski mõnevõrra tüütu.

Kolmanda ringi lõpuks olin küll juba üpris väsinud, aga suur rahulolu oli hinges. Kahju muidugi ainult, et keegi lastest ei olnud saanud seekord kaasa tulla.

Paistab, et väikese korterite arvuga (8) maja on nagu väikelinn - kui väikelinnas on puudu on suurlinna muretus, anonüümsus ja tegevuste valikuvabadus, kuid pole ka täielikku maaelu avarust, siis väikeses kortermajas näed vaeva maja edendamise nimel nagu ainuomanik, kuid lisaks pead suutma läbi rääkida ülejäänud sageli väga erinevate soovide, huvide, rahaliste võimaluste ning intelligentsiga inimestega.

Me olime juba mitu kuud ajanud asja, et jagada suurema peremehetunde tekitamiseks ning maja edasiseks arendamiseks keldriruumid (mille kohta isegi maja renoveerimiseelses aktis kirjutati "valitseb uskumatu laga ja korrastamatus") ja hoovi parkimiskohad (vajalik ajaks, mil majaesine tänav muudetakse kahesuunaliseks ning seal enam parkida ei saa). Olles suutnud kokku leppida jaotuse (üllataval kombel oli rohkem sekeldamist mitte keldribokside asukohaga, vaid sellega, millise koha keegi auto jaoks saab), leppinud kokku notariaja, korraldanud lepinguprojekti venekeelse tõlke, seletanud kõigile lahti, kes nende korterist peavad kohale (kes koos abikaasaga, kes üksi) tulema ja mida kaasa võtma (mõnel oli lisaks isikutunnistusele vaja ka korteri ostu-müügilepingut), püüdnud jagu saada venekeelsete naabrite hirmust/soovimatusest notarliku asjajamise ees ("Aga me oleme ju kõik juba sõbralikult kokku leppinud ja kõik on nõus, milleks on vaja veel ametiasutusse minna?")... olime poolteist päeva enne notarit äkki olukorra ees, kus üks elanik tõstatas teema, et jagaks siis juba ära ka pööningu.

Kui jätta kõrvale ideega lagedaletuleku ajafaktor, siis idee iseenesest pole ju paha. Isegi kui arvestada, et katus on sel majal küllaltki madal ning pööning toolvärki, korstnaid, erinevatel aegadel toodud ventilatsioonitorusid jms träna küllalt tihedalt täis ning jaotamine seetõttu keeruline ja tulemuski mitte väga suure kasuteguriga. Selle konkreetse kodaniku plaan oli muidugi määratult lihtsam - kinnistada tema teise korruse korteri kohal olev pind tema korteri juurde ("Ega mul palju polegi vaja, üks toakene, seal harja all on ka piisavalt kõrgust...") ja ilma selleta ta notariaalset jagamist ei soovinud.

Aga muidugi ei saa pööningut jagada ainult ühe korteriomaniku soovi kohaselt, nii et nüüd olemegi seisus, kus tuleb notariaeg edasi lükata, kokku kutsuda ühistu koosolek ning arutada pööningu jagamist korterite vahel. Lihtsaim variant oleks muidugi see, et alumine korrus saab keldriruumid ja ülemine pööningu... aga vaadates, kui aktiivselt enamik ülakorruse naabreid keldrit kasutab, ei ole nad ilmselt valmis sellest loobuma.  

Ma olin korraks juba valmis kogu kupatusele käega lööma - jäägu see kupatus kus kurat, käin edasi kinnisilmi keldris ega mõtle "võiks ju nii teha" mõtteid, aga õnneks asus Leivo talle omase energiaga tegutsema: mõõtis pööningu üle, kaardistas kõik korstnad-postid-korstnad-aknad-käiguteed ning mõõtis välja alad, mille kõrgus üldse väljaehitamise nõuetele vastaks. Lõpuks hakkas sellest isegi paar võimalikku jaotusplaani kooruma.

Ja minu esialgne nördimuslaine muutus jälle kord uhkuseks, et küll mul on ikka tark, asjalik ja sihikindel abikaasa - sellisega koos võin ka mina rõõmuga proovida mägesid liigutada. Või isegi korteriühistu asja ajada, mis võib mägedeliigutamisest hullemgi olla :)

Ennäe, lumi on saanud napilt kaks nädalat maas olla, aga minul juba üle 30 km suusatatud Suusahundid ei võta seda muidugi nimetamisväärsekski, aga minu aja- ja spordikavades igal juhul kõva saavutus.

Esimene suusatamine – millalgi üle-eelmise nädala õhtul Harkus. Keegi kaasa ei saanud tulla, nii et täiesti üksi. No hea oligi – ma lihtsalt surin seal 8km rajal! Algus oli küll paljutõotav, vaatamata sellele, et ma esimesel kilomeetril kolm (kolm!!!) korda tasakaalu kaotasin ja istuli potsatasin … aga nelja kilomeetri järel olin ilmselgelt tempoga üle pingutanud ja edasi lihtsalt surin. Iga plakati “Oled siin” juures premeerisin end puhkepausiga ja kuidagi jõudsin lõpuks ka auto juurde tagasi.

Teine kord – sama nädala lõpus päeval koos Odega Nõmmel. Miinus kuus kraadi ja tõeline suusapidu – vaevu saime auto parkida ja vaevu mahtusime rajale. Väikeste tõusude eel oli tunne nagu Tartu Maratoni stardis – rahvas seisab ja ootab, kuni eesolijad (paljud tõenäoliselt hooajal esimest korda suuskadel) Tegime kaks kolmekilomeetrist ringi ning minu rõõmuks oli tasakaal tagasi tulnud. Esimese ringi sõitis Ode kiiremini kui mulle meeldinuks, aga teiseks ringiks võttis tempo maha.

Hakkasime juba auto juurde minema, kui nägime saabumas Karini peret koos Mummiga. Ajasime natuke juttu ja otsustasime siis koos nendega taas rajale minna. Ilmnes, et Martin (peatselt 12) on suusatamises teinud mingi äkilise arenguhüppe, nii et koos temaga sõitmine on juba täiesti sõitmine ja tema uisusamm on kindlasti ilusam ja stiilipuhtam kui minu oma. Tegime sel moel veel kaks ringi, samal ajal kui Mummi pakkus seltsi Helenile ning nemad olid ühe ringi peal klassikafännid. Nii et kokku 12km.

Kolmas kord – täna Harkus. Jälle üksi ja kuna alustasin rahulikumalt (ja eks eelnev harjutamine ole kah mõjunud), tegin lausa kaks ringi. 16 km. Harku ring on tegelikult üsna igav, aga see igavus võimaldab mõtteid korrastada, igasuguseid asju läbi kaaluda ja plaane pidada. Seekordse pooleteise ringi puhaskasu oli näiteks ühe materjali struktureerimine – olin enne juba pikalt mõelnud, kuidas seda kõige selgemalt esitada, suusarajal mõtlesingi välja.

Aga miks pooleteise ringi? Sest teise ringi viimase poole tahtsin pingutada ja sõitsin kiiresti ning siis muidugi pole enam mõtetele ruumi.

Ilmavaatlejad andis eelmise nädala keskel teada, et Eestimaa lumerekord on Vanakülas. Meil isaga oli muidugi hädasti vaja seda vaatama minna – noh, tegelikult küll oli isal vaja panna kinni soojade ilmadega avatuks jäetud keldriauk.

Nii hullu lund kui eelmisel aastal, kui käisime katuselt lund lükkamas, küll polnud, kuid siiski andis sumbata. Auto jätsime Uustalu juurde ning välja peal oli lund ikka isale üle põlve, mulle pea poole reieni. Ja õue olid kuhjunud veelgi kõrgemad meeleolukad hanged vanadesse tuntud kohtadesse – laudaukse ja uue köögi ette.

Tore käik oli. Muuhulgas nägime ära ka Roki, kes Uustalu juures meid rõõmsalt tervitama jooksis.

Ei tea, kas võtta seda nüüd hea või halva märgina harjumisest, aga komandeeringus käimine võib isegi meeldima hakata. Eks muidugi on emotsioonid praegu laes rõõmust, et lõuna möödus hea endise kolleegi seltsis, kellega sai üle hulga aja peaaegu et südamest südamesse räägitud ning et õhtul oli tiimiõhtusöögi eel tore viktoriini- ja meelelahutuslaadne mäng tahvelarvutitega. Ja õhtusöögil väga hea toit ja teiste riikide ametikaaslastega niisama lobisemine - raamatutest, filmidest, reisidest ja elust üldiselt. Mida siis ühelt komandeeringult veel tahta :)

Homme muidugi on vastukaaluks nii tihe päev, et pole vist aega ninagi nuusata. Kõige kroonks pean ka mina ettekande tegema ja koju jõuan pika päeva järel tund enne südaööd, et siis hommikul kell kaheksa kodumaise kontori oravarattas jätkata... aga jah, praegu igatahes on mul selle komandeeringu üle lausa hea meel.

Ohumärk on muidugi see, et selline korporatiivne elu võib äkki nii meeldima hakata, et muudkui käikski teiste riikidega kogemusi vahetamas ja päristööd ei teekski - eks ole selliseidki inimesi küllalt nähtud. Aga noh, kuni ma seda vähemalt ohumärgina tunnetan, see mind vast siiski ei ähvarda :)

Ilmselgelt ei ole mõistlik trügida riiklikesse e-süsteemidesse (v.a E-Maksuamet) nende avamiste esimestel päevadel - ülekoormused, vead, aeglus jne, aga mis teha, kui uudishimu on nii suur :) Nii saigi juba esmaspäeval ühiste jõududega tehtud e-rahvaloendus kogu Välja tänava leibkonnal.

Njah, eks omajagu vett, vilet ja vasktorusid selle süsteemiga vähemalt suure leibkonna puhul oli. Omavahelisi sugulussidemeid määrates muutus 77-aastane Mammu (kelle sugulust Ode Liisiga üldse ei küsitudki) tulemustes 17-aastase Ode Liisi lapseks ning Jüri (kelle raudselt sisestasin oma lapseks) minu vennaks. Mis siis muud, kui klikkida linki Tagasi, pool minutit ootust, Tagasi, pool minutit ootust jne. Kustutasin kõikide andmed algusest peale ära, kahtlustades ilmselt õigusega, et viga tekkis sellest, et leibkonnaliikmetest said kolm inimest endale süsteemis järjekorranumbri 3 (1,2, 3,3, 3), mistõttu süsteem nad hiljem ilmselt lootusetult segi ajas. Pärast seda, kui kõik said süsteemi poolt endale korduvkatsel korrektsed järjekorranumbrid, sujus sugulussidemete määramine tõrgeteta.

Aga segaseid kohti oli edaspidigi. Töökoha aadressi puhul ei piisanud valikust "Harjumaa, Tallinn", vaid oli vaja täpsustada ka linnaosa - OK, seda oleks võinud siis kohe alguses öelda, mitte lasta mul Tallinn ära valida ning nõuda siis täpsustamist (kusjuures ma hulk aega ei saanud aru, mismoodi ma seda täpsustama pean, kuni lõpuks taipasin sisestamist alustada tänavanimest, mitte linnanimest). Samas eelmise elukoha Tartu määramisel piisas linna täpsusest küll (nojah, eks Tartu olegi väiksem linn ka, aga siiski).

Mõnes kohas oli süsteem vastusevariandi minu eest juba ära märkinud (nt ei pidanud ma määrama oma perekonnaseisu, vaid arvuti oli juba teadlik, et olen seaduslikus abielus), samas mõnes teises kohas täpp arvuti poolt panduna  küll oli, kuid kui valisin Salvesta, andis ekraan veateate, et vastus on märkimata. Saa nüüd aru - edaspidi kustutasin igaks juhuks eelnevalt valmis olevad täpid ära ja märkisin need ise samasse kohta uuesti.

Ja kui oli keelte sisestamine, ei saanud vähemalt mina küll alguses aru, et kui lisad keele, mida loetelus ei ole, pead seda tegema mitte esimesele tühjale reale, vaid alles sellele reale, mis on valikust leitud keelte järel. Ja kui tahad selle järel uuesti võtta etteantud valikust keelt (need tuli sisestada oskuste pingereas), tuleb see võtta jälle eraldi realt. Kõik selgus katse-eksituse meetodil.

Aga tehtud ta igatahes sai. Ent kui oleks minu teha, suunaksin ma kõik süsteemiarendajad Maksuametisse koolitusele. Sest sellist vatti, mida tuludeklaratsioonide sisestamise esimestel päevadel saavad nende Vaarikad ja muud toreda nimega serverid, pole ilmselt küll kuskil mujal - aga kõik toimib! Vigadeta.

______
Täiendatud. Delfi ajakirjanikud on enamlevinud vigade kohta ka kommentaari küsinud ja esitavad õige käitumise juhised.