Naistepäevakingiks said kõik meie naiskolleegid tasuta treeningnädala MyFitnessis. Selleks, et kinkijad ehk siis meeskolleegid enneaegu vanaks ei läheks, võtsin kingituse kohe kasutusele ning kihutasin pärast tööd Rocca al Mares asuvasse spordiklubisse. Vabu kohti oli Janek Tombaku 90-minutilises spinningumaratonis. Otsustasin oma võimeid mitte alahinnata ja panin nime rõõmsalt kirja.

Eeee... oleks ikka vist pidanud.

Jalgrattaga sõitsin viimati 5.septembril - tean nii täpselt sellepärast, et siis oli viimane Xdream. Seegi sprint, ehkki pooleaastase pausi järel pole viimase sõidu pikkusel muidugi enam mingit vahet.

"Nii, keerame nüüd jälle natuke juurde! Kiirus tõuseb, tõuseb, tõuseb... veel 20 sekundit tõuseb... veel 10..." Mina pingutan hambad ristis lootuses, et saan loetud sekundite pärast hinge tõmmata, aga kus sa sellega! "Nii, väga hea - nüüd hoiame 30 sekundit!"

Igatahes tundsin juba 20 minutit pärast trenni algust, et olen täiesti läbi. Järgmised 20 minutit pingutasin pettekujutluses, et trenn kestab tund aega... siis tuli meelde, ohissandristjaviletsus, see oli siiski ju tervelt poolteist tundi!

Õnneks oli vahepeal taastumisminuteid ja umbes poole trenni peal hakkasin rattasõiduga vist vähehaaval harjuma. Elupäästev abi oli kõrvalt saadud "sõbralonksudest", sest loomulikult ei olnud ma taibanud oma joogipudelit kaasa võtta. Nagu ka mitte higipühkimise rätikut, nii et pidevalt olid silmad soolast vett täis (ja need ei olnud pisarad :)

Kui trenn läbi sai, olid jalad täiesti pehmed ja põlv tudises trepist alla päästva duširuumi poole astudes.

Igatahes olen ma selle naistepäevakingitusega väga rahul. Ja endaga ka - et ma ikka viitsisin ennast sinna kohale vedada ja end Janek Tombaku nimest ja maratonist heidutada ei lasknud, vaid just selle trenni valisin.

Minu naistepäev algas tegelikult juba eile, kui Leivo õhtul lillede ja tordiga tuli - et hommikul niikunii kiire ja pole aega tähistada. Tähistasimegi siis eelõhtul, ning loomulikult olid naistepäevahommikul lilled siis juba voodi ees :)

Varahommikul saatis päikeselise naistepäevatervituse Tõnu, minu suur tark sugulane, nagu teda kunagi teismeliseeas kutsuma hakkasin. Temal ikka püsivad kõik väiksemate naissugulaste tähtpäevad meeles! Nagu ka Priidul, kes saatis tervituse lausa rahvustevahelise suhtlemise keeles :)

Ja isegi pojaraas suutis end niipalju ületada, et hommikul "Head naistepäeva jah" ära ümiseda :)

Ja tööl ootas samuti üllatus: meeskolleegid olid võlunud siseportaali kingituse, et naistepäevanädalal saavad kõik naiskolleegid tasuta trennis käia!

Heiti tähistas oma viiekümnendatesse eluaastatesse sisenemist pidustustega Valkla puhkebaasis. Pidustused hõlmasid räätsa- või suusaretke ümbruskonnas ja üle jää Pedassaarele, vene- ja tünnisauna ning muidugi rohkelt seltskondlikku tegevust.

Kuna aga iga üritus sõltub lisaks pererahva pingutustele (mida oli tõesti tehtud märkimisväärselt ja rohkemgi) ka osalejate panusest, andsin mina oma panusena sündmusele värvi läbi jää kukkumisega. Kolmveerandil teel Pedassaare poole läksime nimelt Leivoga uurima lumega kaetud jää ja läbipaistva jää piiri - ja ühel hetkel olingi mina, viuh, jääugus. Täiesti sellises kohas, kus jää tundus veel täiesti paks olevat.

Läbi jää vajumine käis nii ruttu, et ma ei jõudnud õieti ehmatadagi. Käed käisid vist korraks ka üles üle pea, aga kuidagi jäin siiski rinnuli jääservale. Jalad põhja ei ulatunud, nii et välja saada olnuks keeruline - aga juba oligi Leivo jääl kõhuli ja mulle kätt küünitamas. Tõmbas mind jääle tagasi vist sama kiiresti, kui olin sealt läbi kukkunud!

Ja igatahes võin nüüd teha reklaami ISC Dialight riietele: kogu kümbluse käigus sain märjaks niipalju, kui jäi ruumi üleskerkinud jope ja püksivärvli vahele. Kuna kotis oli kuiv kampsun, sai märg spordisärk selle vastu välja vahetatud ning olemine igati OK - noh, natuke jõudis siiski särgist pükstesse nõrguda, nii et kann ikka veidi külmetas. Samuti olid märjad sokid - ehkki bahillid suure osa veest kinni pidasid, jõudis sama suur osa ikka ka saapasse. Aga kuna see vesi seal varsti soojaks läks, ei hakanud ma sokkide vahetusega mässama.

Külm hiilis kehasse alles siis, kui vahepeal söögipausi pidades seisime - nii et tagasiteel tuli soojasaamiseks räätsadega jooksmist harjutada. Lõpliku kuuma sai sisse muidugi saunas. Isegi liiga palju, sest õlanukid tunduvad lahvatanud leilist praeguseni õhetavat. Aitüma muidugi leiliviskajale :)

Hommikul tabas aga poole seitsme ajal üllatus, kui Leivo tule põlema pani ja teatas, et nüüd tuleb hakata kodu poole sõitma, sest temal on vaja trenni minna. Tõttöelda arvasin ma hulk aega, et see toimub unenäos (ja sealjuures mitte kõige meeldivamas), aga oli siiski reaalsus ja see reaalsus sundis ka mind end voodist välja ajama ja pakkima hakata. Tuleb küll tunnistada, et ainult selleks, et siis, kui Leivo kodunt jalgrattaga Haabersti poole teele asus, pugesin mina uuesti voodisse ega lahkunud sealt enne kella ühte päeval...

Eile oli Leivo sünnipäev ja sellega seoses mõtlesin ma tänaseks välja, mis asi on see, mis mind temaga õnnelikuks teeb.

Usaldus. Mul on seesmine kindlustunne, et ta saab alati hakkama ja olen seepärast nõus loobuma oma igavesest valvsast kontrollist maailma toimimise üle. Ma istun muretult tema juhitavas autos ja tandemi tagaistmel (viimane, tõsi küll,  nõudis esimesel korral teatavat eneseületust).

Turvalisus ja tugi. Ma tegelikult alles õpin tundma seda imet, et ka täiskasvanuna ei pea ma  kõike oma õlule võtma. Alates sellest, et ta takistab mul komplekteerimast ja tassimast liiga rasket seljakotti ning lõpetades ärakukkunud raudukse parandamise, jalgratta remondi ning lahtitulnud elektrijuhtmete ühendamisega. Ühesõnaga kõik need minu jaoks heidutavad “meestetööd”, mida vanematekodus lahendas isa. Abi ja nõu peale selle. Kui ma ainult ise selle vahepeal unustatud abiküsimise jälle ära õpiksin…

Rõõm. Me saame koos naerda ja meid teevad õnnelikuks ühesugused asjad.

Üllatused. Me oleme juba pikki aastaid koos olnud, aga aina taasavastan ma temas uusi nüansse, millesse ikka ja jälle uuesti armuda.

Nii et ma olen ikka õnnega koos küll, et ta mul olemas on….

Ajal, mil mõni mulle lähedalseisev isik Lätis sõda mängis, müttasin mina maal katustelt lund ajada: kätte oli jõudnud tänavune esimene suurem sula.

Algas see 7:30, mil mind äratas lauatelefoni helin. Tavaliselt helistatakse sinna ainult Mammu tuttavate või reklaamimüüjate poolt, nii et olin voodist välja ronides suhteliselt pahur.

Ent toru otsas oli isa, kes muidu ikka mobiilile helistab. Millegipärast arvasin, et nüüd on küll midagi juhtunud – et kui isa juba lauatelefonile kõne teeb…

Oligi. Või vähemalt tundus olevat, aga sellest saime alles hiljem teada.

“Kuule, kas me saaksime kohe täna maale minna. Tarmo helistas ja ütles, et Mäepealse kuuril on katus sisse kukkunud.”

Oh kurat ja põrgu – olime kaalunud katuserookimist teha juba eelmisel nädalal, kuid kuna valitud päeval tormas ja tuiskas, otsustasime selle töö edasi lükata. No poleks pidanud.

Mis siis ikka, päästame mis päästa annab. Pakkisime mansa – isa, Toomas, Jüri, mina – autosse ja juba pool kümme olime Mäepealse lähistel. Just nimelt lähistel, sest sissesõidutee asemel oli isale rinnuni ulatuv sahavall. Piltidelt ei paista see küll nii efektselt välja kui päriselt oli, sest fotokas tasandab valgeid kõrgusi.

Ilmselge aga oli see, et katused olid kõik terved. Kaasa arvatud jutuks olnud kuuri oma. Isa möönis selle peale, et eks jah Tarmo oli natuke itsitanud küll seda rääkides… No aitäh liigvarase aprillinalja eest!

Aga noh, tont temaga. Niikuinii pidime ju katuseid puhastama tulema ja tervetest katustest oli selge rõõm. Vastupidine variant olnuks kahtlemata hullem :)

Väljaotsale me sisse sõita ei proovinudki. Küll aga oli sahatee lükatud Uustaluni ning nii kuritarvitasime meiegi Uustalu aia taha rajatud lumevaba parklat. Sealt edasi tuli aga üle välja ja läbi pea puusadeni ulatuva lume ronida omaenese kahe- või siis ka neljasillajõul. Jüri ja Toomas lükkasid kordamööda ees rada, meie isaga lasime taga vilet.

Allpool igasuguseid ilusaid poollumiste katustega ja lumise hekiga pilte. Muide, kui majakatuselt lumemassiiv liikuma hakkas, olin mina parasjagu köögis süüa tegemas. Mühin ja robin, akna taga läks äkki pimedaks… Ja hang, mis varisenud lumest tekkis, oli nii kõva, et selle peal sai muretult kõndida – tõeline väike laviin!

Ah jaa- üks kuur oli siiski ka sisse varisenud – küll mitte meie oma, vaid vana kolhoosiaegse karjalauda heinahoidla.

Mulle kohe meeldivad igasugused uhked tehnoloogiauudised - eks see olegi ka üks põhjus, miks olen end nii kauaks oma tööandjaga sidunud. Täna oli jälle hea päev: EMT avas 4G testvõrgu ehk tuleviku mobiilsidevõrgu, kus andmeside kiirus ulatub kuni 100Mbit/sek. Kõrglahutusega TV, senisest kõrgemat tehnoloogilist lahendust nõudvad mängud - kõik see jõuab arvutisse (või mobiiltelefoni) ka mobiilse interneti vahendusel.

Veidi tegime elevust ka: 4G tugijaam oli laval kinkepaberisse pakitud, nii et avamisel said minister ning meie ja Ericsssoni pealikud sõna otseses mõttes avamisega tegelda.

Ja pilt minust endast selle telkoajaloo sündmuse tunnistajana:

Eile õhtul saabus Leivo minu pulsikella juurde käiva GPSiga. Jee, nüüd saan ma lisaks pulsile ka läbitud vahemaid mõõta!

Ilmselt mööduvadki järgmised liikumisharjutused ninapidi kellas olles. Nii hästi mäletan, kuidas esimest korda pulsikellaga joostes ainult neid muutuvaid pulsinumbreid suutsin imetleda, nii et ainult õnn hoidis mind laternapostidesse põrutamast. Nüüd saab siis meetreid jälgima hakata :)

Tänavu oli hea suusatamisaasta, nii et isegi kooli suusatunnid ei tundunud mulle üldse kurnavad. Mulle? Nojah, ma olin ju autojuhiametis, et võsukeste suusatundides käimist logistiliselt mugavamaks ja vähem aegaröövivaks muuta. Muidugi suusatasin siis samal ajal ka ise. Teine hea muudatus oli tänavu see, et Kati ja Jüri said suusatundi teha mitte argipäevaõhtutel, vaid pühapäeval. Gümnaasiumi jaoks igati mõistlik lahendus, sest juba koolitundegi on palju ning igaühel ju õhtuti ka mingid oma tegevused-harrastused.

Aga ikkagi on mul kergendus, et need suusatunnid nüüd läbi on. Noh, selles mõttes, et nüüd saame ise aega valida, millal suusatama minna :) Nagu lisatud pildil, kus Kati ja Ode on Kõrvemaal.

Katil ja Jüril on ees veel kooli spordipäev Aegviidus, aga sinna sõidavad nad rongiga. Spordipäeval on valida on, kas sõita aja peale 3 või ajata 5km - nomaeitea, kui juba Aegviidu-reis ette võtta, siis alla 5km poleks justkui mõtet suuski alla pannagi :) Ja Kati on veel ka suusatamise teatevõistkonnas.

Ode kooli suusapäev oli eile traditsiooniliselt Nõmmel ning läbi tuule, tuisu ja pehme raja sõitis Ode välja oma lennu teise aja. Ja minagi pean koossõitmise kogemuse põhjal tunnistama, et lühikesel maal (kahe, võibolla isegi kolme kilomeetri peal) on ta tänavu juba suuskadel minust kiirem. Mitte et mina suuskadel nüüd mingi eriline näitaja oleksin, kaugel sellest - aga lihtsalt huvitav ja märkimist vääriv murdepunkt, kus suureks saanud lapsed emmest juba füüsiliselt üle on... Kreete, kes lisaks ka trennis käib, teeks mulle kindlasti samuti ära, nii suuskadel kui rattal - tänavu, jah, võib ilmselt veel siingi mööndusena öelda, et lühematel distantsidel, sest vastupidavusvõime areneb ju hiljem.

Aga eks iga uus põlvkond peabki eelmisest parem, targem, andekam ja tublim olema. Ja selle "eelmise" ülesanne ongi neid sellel teel toetada - olgu või sellise väikese asjaga nagu suusatundidesse sõidutamine...

Pühapäeval ei olnudki kõik suuskadel püsivad inimesed Tartu Maratonil, ilmnes autode hulgast, mis oli pargitud Pirita spordikeskuse lähistele. Või siis olid kõik autoparkijad mitte suusatajad, hoopis meie kombel lumme müttama läinud... ega sedagi tea.

Meil igatahes oli Leivo eestvõttel plaanis tunnike-paar paksus lumes sumbata ning sedapuhku oli Kreetegi kaasas trenni tegemas. Kokku tuli umbes 8km tiir, sellest paksus - ikka nii puusadeni ulatuvas - lumes küll umbes pool. Ägedaim oli Piritajõe järsust kaldast üles ronimine, kus lisaks jalgadele tuli ka käed appi võtta ning oli võimalus suurte kivide vahel lõplikult lume alla kaduda.

Ja minul said tööd säärelihased, mida ma ilmselt muidu siis eriti ei kasuta.

Täna aga sajab lund veelgi juurde - juba sündis ka uus tänavune lumerekord, seda küll mitte Tallinna piirkonnas.

Mõni aega tagasi oli mul üllatus lugeda Õhtuleht Online´i rubriigist Arvamus oma blogisissekannet. Lisaks faktile, et minuga polnud selle täismahus kasutamisest räägitudki, häiris loo serveering Õhtulehe jaoks kirjutatud arvamusloona. Ma tõesti kirjutaksin Õhtulehe arvamusrubriiki teistmoodi ja teises stiilis kui oma blogisse - nii et minu jaoks on materjali kasutamine selle jaoks mitte ette nähtud kanalis kindlasti problemaatiline. Lisaks ilmnes, et sama tekst oli minu teadmata avaldatud ka Õhtulehe trükiväljaandes, seal küll oluliselt sobivama rubriigipealkirjaga "Blogivad". 

Võtsin Õhtulehega ühendust. Ja kui Õhtulehe ajakirjanikke tavaliselt keegi ei kiida :), siis mina küll kiidan: nii veebitoimetuse poolt vastanud Tarmo Paju kui Margo Pajuste arvamustoimetusest reageerisid asjalikult, viisakalt ja lahendusipakkuvalt. Kiitmist väärt on see sellepärast, et olen sellistel puhkudel kohanud ka ägedat vaidlemist ja väljaande tegevuse õigustamist, isegi üleolevat suhtumist ja ajakirjanikupoolset solvumistki ... Nüüd aga oli suhtlemine lausa meeldiv ning sain (ilmselgelt küll ainult tänu oma pöördumisele) Õhtulehest isegi honorari.

Juba paar aastat tagasi otsustasin ühe analoogse klaarimise järel, et saades raha blogitekstide eest, mida ma pole ju rahateenimiseks kirjutanud, annetan ma need summad heategevuseks ja nii läks seegi honorar MTÜ Kassiabi toetuseks. Korra kaalusin küll, kas mitte annetada sedapuhku teemakohasesse kohta ehk mõnele rinna- või emakakelavähi vastu võitlevale MTÜ-le... aga ma ei tea neist eriti midagi ja nii sai annetuse ikka Kassiabi, kellele niikuinii oleme tänu võlgu meie võrratu Tiffany eest.

Kokkuvõttes seega positiivse lõpuga juhtum, millest on ehk õppida nii blogijatel kui blogide tekste kasutada soovivatel ajakirjanikel.