Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Päikesetõus kajakist Tallinna lahel

Täna tõusis päike 05:45. Kasutamaks tänavu haruldast tuulevaikust, agiteeris Leivo sõbrad Tallinna lahele kajakist päikesetõusu imetlema. Noh, ega selles seltskonnas eriti kõvasti polnudki vaja agiteerida :)

Imetlesime peegelsiledat, koos päikesega tõusvas kerges tuules säbruliseks muutuvat merd. Jõime kohvi ja sõime saiakesi.

Oli imeilus.

Ja muidugi lõbus ka. Mõned meeldejäänud paremad palad.

***

„Aegnal on olnud vabatahtlike päästjate valvemeskonnad või midagi seesugust.“
„Neil on siis ka päästevõimekus?“

„Ee… paati vist siiski pole.“

(Leivo ja Kaspar arutlemas merepääste teemadel.)

***

„Ja seal on… meie uus alajaam.“ (Taavi imetleb Tallinna romantilist kilukarbisiluetti ja rannajoont.)

***

 „Eskimoaerudel on kaks koolkonda aeru õige pikkuse arvutamiseks: ühe järgi peaks aer tulema pikem, teise järgi lühem. Muidugi on mõlemal pooldajad ja vastased ja käivad tulised vaidlused. Täitsa kaks leeri. “

„Kas Eestis ka?“

„No mis sa ise arvad?“

/Mõne aja pärast teema juurde tagasi tulles/

„Tegelikult oleks ootuspärane, kui eestlased kõige pikema aeru võtaksid.“

(Rahvuslikud eripärad läbi kajakivarustuse prisma).

 

Kui tahad sõita vastassuunavööndis

imageVahel tundub, et tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud…” See lauluke pole populaarne mitte ainult kaasahaarava viisi ja armastatud esitajate tõttu, vaid ka seepärast, et aegajalt on igaüks meist niimoodi tundnud. Kes rohkem, kes vähem, kes harvemini, kes sagedamini – aga oleme. Ja isegi kui me kohe mitte kuidagi ei taha oma hinges nõustuda vähenõudliku filosoofiaga tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt … siis tõele näkku vaadates on enamik meie midagimuudtahtmisi veelgi vähemad, sest enamasti on nad täiesti ebamäärased.

Mina pole kunagi olnud kantritüdruk, aga ometi kannavad minu kahekümnendates eluaastates kirjutatud ning nüüd kogumikus “Vastassuunavöönd” taasavaldatud jutud just sedasama määratlematut “vahel tundub, et tahaksin midagi muud” igatsust. Tüdrukud ja naised nendes juttudes tunnevad ebamäärast sisemist rahutust, minnatahtmist ja millegi muu igatsust.

Muide, tore kõrvalepõige. Ürgajal, mil internetti polnud olemaski ning telekastki tulid saated mitte 24/7, vaid kindlatel kellaaegadel, tuli endale ise meelelahutust otsida. Mina ja mu õde Karin lõbustasime end teismeeas sellega, et ütlesime üksteisele ägedalt kõlavaid pealkirju ja teine pidi selle põhjal loo jutustama. Just nii sündis kunagi jutt “Kui hüään naeris”. See õe öeldud pealkiri (tegelikult näpatud silma alla sattunud vanalt lasteraamatult) jäi millegipärast aastateks meelde, koos kiirkorras tekkinud süžeega igavlevast tüdrukust, kes… no muidugi, ootab elult midagi muud. Aastaid hiljem tippisin pähe keerlema jäänud loo kirjutusmasinasse - ja veel hulk aastaid hiljem sai sellest mu jutukogumiku avalugu.

Milline neist juttudest mulle endale kõige rohkem meeldib? Nimilugu “Vastassuunavöönd” on kindlasti kõige terviklikum ja õnnestunum (selle ja “Täiusliku mängu” kohta olen, muide, saanud omal ajal palju just meestelt tulevat kiitust, mis minu jaoks oli üllatav, sest ise olen oma jutte ikka padunaistekateks pidanud) , kuid subjektiivselt võttes tekitasid uuesti üle lugedes minus ihukarvu püsti tõstva tunde “Röövkass” ja “Soovide täitumise öö”.

“Soovide täitumise öö” baseerub mu hirmuunenäol. Kui külma sõja hüsteeria tähe all möödunud lapsepõlves olin kartnud tuumasõda, siis üheksakümnendate aastate noore emana kartsin samasuguse nimetu hirmuga maffia tänavatulistamisi ja autopomme, mis kogemata võivad mu lapsed tappa. Praegu tunduvad need hirmud veidrad, olid tegelikult ka tollal (no ei olnud see 90ndate Eesti ju mingi Chicago), aga ometi nägin ma pidevalt unes, et mu noorim laps on sel kombel surma saanud. Kui suutsin valada selle ängi positiivse lõpuga kummituslikku loosse, sain ka unenägudest vabaks.

“Röövkass” aga on lugu pealtnäha õnnelikust pereemast, kel on kaks toredat last, traditsioonilistest pereväärtustest hooliv mees ja kelle elu läheb aina paremaks ja paremaks… aga kes salamisi, nii et ei suuda seda endalegi tunnistada, igatseb hulkuva kassi vaba ja ohtuderikast elu. Ma olin selle loo, eriti tema lõpplahenduse, täiesti unustanud, ja nii suutis see mind tõesti raputada.

Aga mina ise? Olin ma nende juttude kirjutamise ajal õnnetu ja elasin juttudes välja oma salajast rahulolematust?

Ma ei tea.

Sellesse aega tagasi vaadates mäletan piiritut õnnetunnet oma kolmest lapsest, vahvaid sõpru, ema-isa ja meheema (mulle ei meeldi sõna “ämm”, sest see kannab meie keeles mingit negatiivset energiat) armastavat tuge, usku oma abikaasasse ja meie tulevikku…

… aga jah, ometi tahtsin ma veel midagi.

Pidin ju tahtma, muidu poleks mu elu ilmselt nii läinud, nagu ta läinud on?

“Kui elu annab meile magusa saia, tahaksime me korraga mõlemat: see silmapilk ära süüa, aga ka homme külalistele pakkuda,” filosofeeris kord üks mu tolleaegne sõbranna. Naersime, aga tegelikult oli tal sügavalt õigus. Veelgi enam: me tahtnuks sellest nädala pärast ka saiavormi teha!

Ning sügavas südamesopis olime tegelikult veendunud, et see kõik on kuidagi võimalik. Peab ju olema!

Mina olengi suure osa oma vastandlikest igatsustest realiseerinud. Küll haigetsaamise ja haigettegemise hinnaga, küll ennast igas suunas lõhki käristades – aga olen.

Ja ma loodan, et “Vastassuunavööndist” enda jaoks tuttavaid tundeid leidvad tüdrukud ja naised jõuavad kord samasugusesse nende jaoks õnnelikku ja rahulikku sadamasse.

___
Siin kirjutasin natuke ka raamatu sünniloost.

Kuidas elad, Haanjamaa ja jupike Lätit pealekauba

image

Tagantjärele-postitus Roheliste Rattaretkest,mis toimus maikuu teisel nädalavahetusel ning viis tänavu Haanjasse ja osalt ka Lätti. Mina, muide, ei olnudki kunagi käinud Haanja kõrgustiku Läti-poolses osas, kust avanes Eestimaale vägagi võrratu panoraamvaade.

Meie pereseltskond oli tänavu päris kokku kuivanud. Tippaastal olime kõik kaheksakesi, seekord oli lisaks Leivole ja minule veel vaid Laura ja tema sõber Peep.

imageKuna Leivo sai eelmisel aastal Rattarüütliks, tegin tandemil sõitmiseks talle ja endale tänavu temaatilised särgid: silmapaistvalt kuldkollased, Leivole kirjaga Rattarüütel ja minule Rüütli Daam.

Aga ilm oli nii külm, et saime “ühtekad” olla ainult oma siniste tuulejakkidega.

 

 

Mis siis rattaretkel toimus? Peale ratastega sõitmise, telkimise ja muu sellise?

Külastasime mootorrattamuuseumi.

imageimage

Linnud said pesakaste.

imageimage

Tegime küpsisetorti (jaa, kõik vajalikud asjad said kaasas veetud, isegi vahukoor. Ja see ei läinud laupäeva õhtuks isegi halvaks, sest ilm oli nii külm).

image

Ja no see tuul!

image

Siinkohal peabki ütlema, et tandemiga on tuulevärk muidugi veel pöörasem. Juba selle tõttu, et tandem sõidab ikka VÄGA kiiresti. Kellegi teise kui Leivo taga ma ilmselt ei usaldakski tandemil olla, aga Leivost tean, et ta suudab ratast suurepäraselt valitseda ka kõige keerulisemates oludes ja hullude kiiruste juures.

Mõnel laskumisel näitas tandemi spidomeeter üle 60km/h!!! Muidugi tuli siis sisse võtta madal asend, aga kiirus oli nii suur, et ma ei saanud teed vaadata: pea hakkas ringi käima.

Minu lemmikkoht sel retkel oli Sänna mõis oma taevaraja ja kõige muuga. Võibolla isegi mitte konkreetne mõis ise, vaid kogu ümbruskond. Tavaliselt ma Lõuna-Eesti maastikega erilist hingesugulust ei tunne (ilus küll, aga mitte päris oma), kuid Sänna kandis tekkis tunne, et siin oleks hea koht olla. Võibolla sellepärast, et lisaks maalilistele kuplitele ja vaiksetele tiikidele oli seal palju kiirevoolulist vett…?

image

Mis seal ikka – mõnus oli see rattaretk!

image

Kolleegidega

Tagantjärele-postitus maikuisest tööseminarist Sangastes, kus sai tehtud ka ilupilte. (Ja kuulatud tööväliseid lugusid kohalikest kummitustest). Pildil “klassiekskursioon” Sangaste lossi tornis.

image

Ja tehtud sai ka mitte niivõrd ilusaid, kui naljakaid ja toredaid pilte. Alloleva pildi nimi on “Zõbrad” (võiks olla ka “kuradi-kuradi külm on”).

image

Emumäe jooks: kiireim kilomeeter ja raskeim tõus

image

Kui ümber järve juba joostud, tuleb joosta ka ümber mäe. Seekord jäi 30.mail  teele Emumägi, sest Leivol oli oma treeningplaani vaja tempokrossi ning 10-kilomeetrise jooksu otsustasin ka mina kaasa teha. Seda enam, et registreerumine jooksule oli tasuta.

Muidugi olid inimesed rääkinud erinevas astmes hirmulugusid selle raja profiilist ja rasketest tõusudest, aga usaldasin oma mäkkejooksutrenni-kogemust ja eeldasin, et hullem kui Vanakal ju ikka olla ei saa.

Ilm oli päikseline ja soe ning Emumäe jooksu korraldus emotsionaalselt samasugune. Enamik osalejaid, korraldajaid, auhindade väljapanijaid jne olid omavahel tuttavad ning tegu oli kogukonnaüritusega parimas mõttes. Kohapeal müüdi talukaupa ja kodukäsitööd, lilli ja taimi, kohale tuldi kogu perega. “Parkla on ikka sealt männi juurest ära keerata, noh, nagu eelmisel aastal,” juhendas parkimiskorraldaja ka meid, nii et olime hoobilt omaks võetud Naeratus Parkla leidsime muidugi kah üles, ehkki eelmisel aastal polnud me kumbki siin käinud.

Stardi- ja finišipaik oli Emumäe vaatetorni jalamil ning teed sinna ääristasid ägedad puu- (või peaks ütlema juurika-?) kujud. Iga seltskond oli teinud kuju oma tegevusalast lähtudes: esimesel pildil pikutan kalandusklubi kuju kõrval pingil ning allolev võimas kult on muidugi jahiseltsi oma. Jooksuklubi sümbolit silma ei hakanud, nii et kohalikele meistritele edaspidiseks ideeks.

image

Jooksu esimene kilomeeter kulges allamäge ja kõik panid stardipaugu järel täiega ajama. Pärast kuulsin, et Leivo oli saanud sellel kilomeetril nautida Mukunga-efekti ehk siis kogeda, mis tunne on joosta kõige ees. Minagi jooksin oma selle aasta kiireima kilomeetriaja 4:17 (ma tean, päris jooksjad nüüd naeravad, aga jätke mulle mu väiksed rõõmud!) Siis aga laskumine lõppes ja algas tõus.

Ja jätkus.
Ja jätkus.
Ja jätkus.

Mul oli tõepoolest hing paelaga kaelas, nii kaelas, et ei jõudnud isegi ennast kiruda, et miks ometi ma ennast siia vedasin. Vahepealne laskuminegi andis ainult üürikese kergenduse, sest peatselt tuli jälle tõusma hakata.

Aga siiski sai see etapp mingi imega läbi ja järgnes laugem maa. Kogusin oma jõuvarud kokku ning jaksasin varsti isegi pisut tempot tõsta. Abiks oli ka vahepealne kerge jutuajamine Xdreami-kaaslasega, mis vahepealse kilomeetri emotsionaalselt kiiremini mööda saatis. Pikal ja tüütul asfaltteel (kus muidugi oli ka vastutuul) jooksime koos ühe teise võistlejannaga, mistõttu maa jälle pisut nagu kiiremini kulus.

Aga lõpp… jah, lõpus oli selline tõus, kuhu Künnapi alpinismiklubi ilmselt juba köie üles paneks (OK, see on siiski liialdus Naeratus) Igatahes oli see hullem kui paistab piltidelt! (Pildistas Leivo, kes oli minu saabumise ajaks muidugi ammu finišis ja jõudnud autost fotoaparaadigi tuua).

image

image

Minu kell näitas, et pärast tõusu tuleks joosta veel pool kilomeetrit, kuid finiš oli siiski üsna kohe pärast tõusu. Seega kogudistants oli 9,5km (vähemalt minu kella GPSi andmetel) ja minu aeg 52:22. Koht üldarvestuses 58., naistest 9. ja naisveteranidest 3., nii et taas oli asja poodiumile (tuleb ikka osata jookse ja võistlusklassi valida, eks). Kusjuures, teine koht oli ajaga 51:41  -kui selliseid asju ette teaks, küll siis pingutaks rohkemgi Naeratus 

Võrdluseks ka Leivo tulemused – koht 6., ajaga 37:44. Kusjuures tema jaoks, nagu öeldud, oli tegu treening-, mitte pärisvõistlusega.

Siin siis minu kilomeetriajad

image

Ja siin rajaplaan. Hall kõrgusjoon näitab päris muljetavaldavaid muutusi, eks ole  Naeratus

image

Soetasime talulaadalt ka pudruhelbeid, speltaküpsiseid ja rukkileiva. Ning praegu seda kirjutades võib öelda, et nii nagu jooks, olid ka need kõik väga head.

Lapsega Legolandi

Viimastel päevadel olen kolleegide ja töiste partneritega aegu kokku leppides öelnud, et järgmise nädala alguses mind ei ole. Viisakusküsimusele, et kas olen puhkusel või töölähetusel, vastan, et olen juba kaks aastat tagasi tütrega kokku leppinud, et kui tal tänavu kool läbi saab, lähme koos tema ja vanaemaga (minu emaga) Taani Legolandi.

Vastuseks on neutraalne mhhh-nojahh, kuni ma täpsustan, et tütar  on 24-aastane ja lõpetamas Lundi ülikoolis magistratuuri rahvusvahelise äriõiguse alal. Siis muidugi on reaktsiooniks üksmeelne spontaanne naerupahvak.
__
Siin aga on pilte meie ühistelt reisidelt ajast, kui Kati veel ka päriselt Legolandi-ealine oli. Sa olid ja oled võrratu kaaslane, mu armas suur tütar.

imageimage

imageimage

image

Minu maijooksud

See vist oli aastal 1999, kui tollane kolleeg Silva mind Maijooksule kutsus. Mõte tundus üsna pöörane, sest ma polnud aastaid jooksnud. Aga ometi ma läksin ja ehkki tervet rada järjest joosta ei jaksanud, tundus jooksmine nii äge, et liitusin Silvaga mõni nädal hiljem ka Soome analoogsel naiste laulupeol Naisten Kymppi.

Ja sellest ajast alates olen pea igal aastal maijooksnud, kui vähegi võimalik. Ja üsna peatselt hakkasid koos minuga jooksma ka Kati ja Ode.

Eelmised kas aastat jäid mul põhiliselt seljaprobleemide tõttu vahele ja millegipärast (ei mäletagi, miks) ei käinud ma ka aastal 2012. Nii et tänavu siis üle kolme pika aasta.

2015.aasta maijooksu märksõna on minu jaoks Maarjamäe tõusu puudumine (mis oli hea). Ja et joogipunkt tuli ootamatult vara ning oli rajast tublisti kõrval (mis polnud nii hea). Ja et jooksmas olid Kati ja tema sõbranna Ester – Ode on ära Prantsusmaal.

Ilm oli ilus, parajalt päikest ja tuult ning oma tulemusega (aeg 33:17:9, koht 181 olen üpris rahul. Ja taas olen eriti rahul sellega, et jooksin nüüd juba lausa 2km järjest ajaga alla minu jaoks praegu maagilise 5min/km. Mis siis, et alguses, aga no eks edaspidi tulid ju tõusud Naeratus

image

Vaatasin blogist üle ka oma varasemate maijooksumuljete sissekanded.

2006.a. Aeg 32:41, koht 41 (praegu, AD 2015 sellise ajaga enam sellist kohta ei saaks!). Sattusin jooksule viimasel hetkel, sest vihmast heidutatud kolleegid andsid oma kohad ära. Jooksis ka Ode.

2007.a Aega pole võrdluses mõtet välja tuua, sest distants oli lühendatud.

2008.a Esimene kiibiga ajavõtt, mis ei õnnestunud (minu aeg lõpuprotokollis ei kajastunud.) Mul oli sellest natuke kahju, sest olin sel aastal heas vormis ja ilmselt oleksin jooksnud oma parima aja.

2009.a Kati ja Ode ületasid finišijoone käsikäes Naeratus 

2011.a Ode võitis mind finišispurdis Naeratus

Aeg välja anda kogutud teosed

image

Olen paar viimast kuud tegelenud huvitava ja peab ütlema, et üllatusi toova asjaga: süvenenud enda kahekümne aasta tagusesse mõttemaailma.

Nimelt on mu elupõline sõber Epp, antud hetkel küll kirjastaja rollis olles, mulle ammu peale käinud, et võiks minu eelmise aastatuhande üheksakümnendate aastate alguses kirjutatud jutud uuesti välja anda. Mõni aasta tagasi, kui see esimest korda jutuks tuli, ma veel puiklesin, ehkki Epp nägi ära suure vaeva ja otsis suure osa neist ise juba raamatukoguarhiividest välja. Meenutuseks: 90ndail valitses suuresti veel kirjutusmasinate ajastu ning ilmunud asjad ilmusid ainult paberkandjal. Ei mingit guugeldamist, puhas käsitsiotsing, mida ei teinud põrmugi lihtsamaks see, et osa jutte avaldasin (ma ei teagi, miks) varjunime all. Aga ma polnud siis vist veel väga valmis oma kunagistele loomekatsetustele peale vaatama, võibolla pigem isegi häbenesin neid. No umbes nii, nagu täiskasvanuks saades kiputakse mingil hetkel tulle pilduma kõike puberteedieas tehtut. Isegi kui Epp (kelle kõhutunnet ma sellistes asjades usaldan) seda väärtuslikuks arvas või nii mõnigi teine aegajalt märkis, et luges kuskil taas kord läbi minu juhuslikult näppusattunud vana jutu ja et miks ma neid enam ei kirjuta…

Aga kui Epp tänavu varakevadel taas seda teemat meelde tuletas, olin ma vahepeal kas oma varasema mina suhtes leplikumaks muutunud või siis sõna “raamat” suhtes suure osa aukartusest minetanud. Sest raamatu ilmutamine on tänapäeval juba nii tavaline, et ei pea enam suurt põdema selle pärast, kas sel ikka on igavikulist väärtust.

No ja last, but not least: lugesin Epu kogutud portsu läbi ja olin meeldivalt üllatunud. Sel kirjutajal oli mõnigi kord päris äge vaatenurk ning tema lugudes oli ajastikupärast hoolimata midagi püsivalt eksistentsiaalset. Tema lugusid oli tõepoolest huvitav lugeda!

Ütlen siin meelega “tema”, sest praegu on mul siiski raske samastada end selle verinoore äreva naisega, kes 24-aastase kolme lapse emana oma unelmaid ja änge öösiti köögilaua taga kirjutusmasinasse peksis. Aga midagi temast on minus kindlasti alles. Temata poleks ma see, kes ma praegu olen, ja igatahes saan ma temast tänu nendele juttudele nüüd ehk pareminigi aru kui ta ise tollal seda suutis.

Ning lisaks on praegu juba piisavalt aega mööda läinud, nii et lugude ajastikutruudus hakkab tasapisi miinuse asemel plussiks muutuma.

Nii et jah.

Kuskil enne jaanipäeva ilmub Petrone Prindilt suvelugemiseks kogumik “Vastassuunavöönd”.

Raamat erinevatest juttudest, millest enamiku kirjutasin aastatel 1993–1995. Mina olin väga noor, Eesti Vabariik oli väga noor ja maailm väga mitmes mõttes teistsugune kui praegu. Mobiiltelefon oli staatusesümbol, raha investeeriti kõigepealt edevasse autosse, töökuulutustesse kirjutati nõuded „hea väljanägemine ja vanus kuni 25“, kummalised inimesed said kummalisel kombel rikkaks, 24/7 töötamine oli auasi ja elustiil ning laste saamine võrdus karjäärirongist väljaviskamisega. Tänavatel plahvatasid autopommid ning dresside-valgete tossude-jämeda kuldketiga klubisse minek oli enam kui okei. Kõik see peegeldub enamal või vähemal määral ka minu juttudes.

Ja just selline olin mina ise nende juttude kirjutamise ajal.

image

Nii see medalisadu algab

Kesklinna Kevadjooksule sattusin kaheteistkümnendal tunnil: jooksugrupi trenni alguses Marius enam-vähem lükkas kõik tulijad hoopis sinna, niiöelda treeningvõistluse starti ning ütles, et minge-minge, pärast on endal hea meel.

Muidugi oli tal õigus nagu alati. Ülimaks üllatuseks sain naisveteranide (jaa, võite nüüd kõik mind selle tiitliga norida!) klassis kolmanda koha.

Kui tahta seda tiitlit uhkemaks rääkida kui elu ise, tuleks võrdluseks veeretada juttu, et meesveteranide esikolmiku moodustasid Tanel Kannel, Rait Pallo ja Indrek Mumm – aga tegelik tõde on muidugi see, et naissoost pärisjooksjad minu vanuseklassis seekord kohal ei olnud. Nii et rohkem kui poodiumikohast, auhinnast ja kesklinna vanema käesurumisest (mis kõik oli muidugi hea motivatsioonilaks!) on mul siiski rõõm hoopis sellest, et suutsin need 4,8km joosta praeguse minu kohta väga hea ajaga, 23:52:3

Minu tänud siinkohal klubikaaslasele Johannale, kelle kannul ma silkasin. Endal on mul raskusi õige tempo hoidmisega, nii et kedagi järgida on suureks abiks.

Keegi sealt kisakoorist

imageSaku Trail Runi ma ise ei jooksnud, kuid hängisin niisama kaasas Leivoga kaasas. Muuhulgas tähenda see, et sörkisin joogipunkti vaatama, kuidas jooksjad teiselt ringilt tulevad. Aitasin eelmise ringi joogitopse kokku korjata ja niisama aega parajaks teha ja juba nad tulidki.

Pakkusin esiviisikule – Leivo oli neljas – jooki. Leivo ei võtnud, vaid ütles “Finišis!” või “Finišisse!” ja läinud ta oligi.

Jooksu järel hargnes selline perekondlik diskussioon.

“Kus sa olid? Ma olen juba ammu lõpetanud, aga sina alles tuled?”

“Ma olin ju joogipunktis ja jäin sinna ka pärast sind. Aga isegi kui me oleks sealt koos lahkunud, oleksid sa ikka enne jõudnud.”

“Joogipunktis?”

“Jaa, sa isegi rääkisid minuga.”

“See olid sina???”
_______
Lisatud pilt ei pärine küll Sakust, vaid Kõrvemaa kevadjooksult. Aga roosad põlvikud olid mul samad ka Sakus!