Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kas teadsid? Viis põnevat trendi fake-uudistest ja sisuturundusest, mis sind selles valdkonnas seksikaks eksperdiks teevad

the-future

Viimase nädala kuumimad turunduskommunikatsiooniuudised on kahtlemata olnud brändrahn ja meediaettevõtete omavaheline diskussioon (kui seda nüüd nii nimetada) selle ümber, kas ja kuidas teha ja märgistada sisuturundust. Brändrahnu arvamusplahvatusse ma omapanust ei anna, aga sisuturunduse peale mõeldes  püüan olla prohvet ja ennustada, kuidas see maailma muutuma hakkab.

1. Uudistetoimetus robotiseerub. Juba praegu toidetakse online-portaale suures osas ju copy-paste materjalidega, mille juurde täiendavat infot ei otsita ja mille autentsust ei kontrollita. Tulevikus võib uudised kokku roobitseda ka robot, inimtoimetaja rolliks jääb ehk põnevate pealkirjade panek („Kas teadsid? Kolm asja, mille pärast su raamatupidaja sinusse armub!“ korrektset maksekäitumist propageeriva sisuturundusloo juures).

2. Suure tõenäosusega panevad need põnevad pealkirjadki juba sisuturunduslugude koostajad, sest sisuturundus muutub samm-sammult üha sarnasemaks pärisajakirjandusega.Või isegi paremaks, sest seda teevad üha paremad tegijad.

3. Fake-uudiste ja kallutatud tõe ja sisuturunduse maailmas saavad arvamusliidriteks ja hinnangute kujundajateks sotsiaalmeedia gurud. Nemad ütlevad, kuidas ühte või teise uudisesse suhtuda.

4. Ah jaa, sa näed loomulikult ainult selliste arvamusliidrite arvamusi, kelle postitustele oled varem Like pannud.

5. Orwelli kirjeldus maailmast, kus pideva meelelahutuse tagamiseks ja su oma mõtete lämmatamiseks on seinad ekraanid ja neil kuvatakse  pidevalt vatravat seebiseriaali, tundub jumala normaalne.

Võite panustada, kas ja millal need täituvad.

Nüüd ma siis lugesin

Aastavahetuse eelsete ja järgsete päevade vabad hetked möödusid suuresti lugemise tähe all. Olulisim oli Mart Kadastiku elutööraamat “Nüüd ma siis kirjutan”, mille pikaks kodusolekuks ekstra laenasin.

WP_20170108_22_09_52_Pro

Suhtusin raamatusse küll teatava ettevaatusega, sest Kadastiku esikromaan mulle ei meeldinud – lausa niivõrd, et jätsin selle pooleli (mida ma raamatutega üsna harva teen) ja teist ei hakanud lugema isegi mtte selle nimel, et osata seltskonnas midagi kaasa rääkida. No see esimene raamat lihtsalt oli kuidagi nii… ei teagi, mis. Edev? Kunstlik? Eputav? Vägisi põnevaks ponnistatud?... Kirjutatud oli objektiivselt võttes ju hästi, aga subjektiivselt – mitte minu maitse. Viga ei pruugi muidugi olla raamatu poolel, eks ole J

Nüüd aga siis elutööraamat. Võtsin kätte mõnusalt vaba tundega, sest seltskonnas kaasarääkimise pärast polnuks enam lugeda vaja, seltskonnajutud selle raamatu teemal on ju ammu möödanik. Nii et tahtsin lugeda tõesti lihtsalt lugemise pärast. Sest elutöö ise on ju muljetavaldav.

Algus tundus küll stiililiselt sõitvat samadesse rööbastesse kui romaan, aga ei tea, kas harjusin ära või läkski paremaks, aga lõpuks hakkasin seda killuviskamise tulevärki lausa nautima ja (enese)irooniliseks pidama. Etteruttavalt võib öelda, et lõpuni jäin eriarvamusele autori pideva viitamise osas oma huvile “meeste ja naiste teemade” vastu ja sellest romaanide kirjutamisele. Aga las see jääda.

Mudigi on raamatus palju inimesi ja episoode, keda-mida ma ka isiklikult tean. Episoode muidugi valdavalt teisest vaatenurgast, kõrvalseisja, meediajälgija või juhusliku osaleja. Aga ikkagi – natuke nagu tuttav tunne.

Tuttav tunne oli ka see, et millegipärast – küllap om ajakirjandusüliõpilase staatuse tõttu – mäletan kunagist lehtede kojukande saagat, mis nüüd, minu praeguse töö tõttu on uuesti huvitavaks muutunud. 1992.aasatl alustas Postimees varahommikust kojukannet Tartus, 1993 koos Rahva Häälega Tallinnas. See tundus ja tundub praegugi täiesti normaalse sammuna: kui turul on auk, mida tasub täita, siis seda tehtagu. Konkurents on edasiviiv jõud. Aga juba tollal tundus (ja tundub praegugi) ebaõiglasena nõudmine, et teine ettevõte tegeleks kandega piirkondades, kus see pole majanduslikult tasuv ja teeks seda alla omahinna – lihtsalt sellepärast, et lehtedel on seda vaja. Ajakirjandus on ju äri, nagu ka Kadastik oma raamatus mitu korda välja toob. Küll üsna spetsiifiline äri, aga siiski äri.

Minu jaoks raamatu mõtlemapanevaim – küll üsna lühidalt käsitletud – osa oli aga meedia klikimagnetistumise ja anonüümsete netikommentaaride teemal. Ja hindan Kadastiku ausust tuua välja seik, et Postimehe meelelahutusportaal Elu24 pildistas randades suvalisi inimesi ja riputas pildid netti, et kõik saaksid pildistatute kehade kallal ilkuda.

Kokkuvõttes oli kuidagi kurb. Nagu oleks elutöö tehtud hääbuvas, oma rolli minetavas valdkonnas. Aga pole ju nii? Või ikkagi on?

***

PS. Lisaks lugesin puhkuse ajal üldse palju.

· Teistkordselt (esimest korda oli 2014) lugesin läbi Timo Palo “Jäise retke” ja see oli väärt iga sekundit sellele uuesti kulutatud ajast. See, kuidas Timo kirjutab, on lihtsalt võimas.

· Lisaks sirvisin (mitte ei lugenud) uuesti läbi Isaac Asimovi “Teise Asumi”. Lihtsalt sellepärast, et aastaid (no tõepoolest, ikka päris palju aastaid!) tagasi Raamatukoi süsteemis pandud ootejärjekord sellele raamatule oli lõpuks minuni jõudnud. Nüüd on terviksarjast puudu veel “Asumi äär”. Kunagine ulmevaimustus on küll ammu üle läinud, aga Asimovit võib siiski ka teinegi kord lugeda. Aga mitte praegu.

· Diana Gabaldoni “Võõrmaalane” 1. ja 2. osa – olin siiamaani mööda käinud nii raamatust kui seriaalist, kuni raamatud Odelt jõulukingiks sain. “Troonide mängu” eufooriaga võrreldavat vaimustust ei tekitanud, ju siis olen vahepeal arukamaks muutunud. Aga põnev oli.

Ja lisaks ports täielikke ajatapjaid, mille lugemise vabanduseks ei saa öelda isegi seda, et need oleksid olnud ülemäära põnevad. Aga kui istud kodus, ei tunne end päris tervena, on õhtu, oled üksi, päeval tehtud (huvitavast) tööst või hobitoimetamisest või kirjutamisest oled juba väsinud, uni ei tule, mõtteid ei taha hulkuma lasta, sest ei tea kuhu need jõuda võivad, siis… noh, need vist ongi vabandused. Igal juhul aitäh õele, kelle käest need laenuks sain.

· Barbara Vine “The Brimstone Wedding”

· Sydney Sheldon “Bloodline”

· Jo Nesbo “The Devil´s Star”

· David Baldacci “Deliver Us From Evil”

Ode Liis. Odelice. Odette Lisette

On ühtaegu uhke, õudne, ilus, rõõmus, nukker ja mida kõike veel, kui lapsed teevad elus oma suuremad või väiksemad valikud, astudes teele, kus ma ei ulatu ega oskagi neid kuidagi toetama. WP_20170105_08_19_37_Pro

Ode Liis sõitis 5.jaanuaril Sitsiiliasse. Aastaks. Vabatahtlikuks.

Ode Liis on pesakonnast üldse kõige rahvusvahelisem laps. Alates sellest, kui ta 16-aastasena leidis koolitusvõimaluse Prantsusmaal, pakkis koti ja lendas Toulouse´i. Nüüd tähendab tema "lähen sõbrannale külla" enamasti mitte kõrvaltänavat, vaid lendu Iirimaale või Austriasse või mõtet kohtuda eri riikidest sõpradega hoopis Pariisis. Ning väärtuste skaalal on maailmakogemus eespool valikust saada 20ndate eluaastate alguses ports lapsi ja majalaen.

Uus maailm, uus normaalsus.

Ja ometi olen ma kindel, et valgete ööde helendus läbi meie kuuriesise kase, ritsikate sirin sumepimedas augustiöös, kohevad hanged ja kuuskedelt kaelavarisev lumi, Tallinna kilukarbisiluett, vaid käputäiele (mis see miljon maailma mastaabis muud on!) mõistetav salakeel, e-Eesti ägeduse- ja mugavusefaktor ning veel palju-palju muud jääb teda alatiseks Eestiga siduma.

Ja loodan, et oleme oma maailmakodanikule andnud kodust kaasa juured, mis teda ei takista ega seo, vaid vajalikul hetkel pidet annavad.

Päikesetõus kajakist Tallinna lahel

Täna tõusis päike 05:45. Kasutamaks tänavu haruldast tuulevaikust, agiteeris Leivo sõbrad Tallinna lahele kajakist päikesetõusu imetlema. Noh, ega selles seltskonnas eriti kõvasti polnudki vaja agiteerida :)

Imetlesime peegelsiledat, koos päikesega tõusvas kerges tuules säbruliseks muutuvat merd. Jõime kohvi ja sõime saiakesi.

Oli imeilus.

Ja muidugi lõbus ka. Mõned meeldejäänud paremad palad.

***

„Aegnal on olnud vabatahtlike päästjate valvemeskonnad või midagi seesugust.“
„Neil on siis ka päästevõimekus?“

„Ee… paati vist siiski pole.“

(Leivo ja Kaspar arutlemas merepääste teemadel.)

***

„Ja seal on… meie uus alajaam.“ (Taavi imetleb Tallinna romantilist kilukarbisiluetti ja rannajoont.)

***

 „Eskimoaerudel on kaks koolkonda aeru õige pikkuse arvutamiseks: ühe järgi peaks aer tulema pikem, teise järgi lühem. Muidugi on mõlemal pooldajad ja vastased ja käivad tulised vaidlused. Täitsa kaks leeri. “

„Kas Eestis ka?“

„No mis sa ise arvad?“

/Mõne aja pärast teema juurde tagasi tulles/

„Tegelikult oleks ootuspärane, kui eestlased kõige pikema aeru võtaksid.“

(Rahvuslikud eripärad läbi kajakivarustuse prisma).

 

Kui tahad sõita vastassuunavööndis

imageVahel tundub, et tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud…” See lauluke pole populaarne mitte ainult kaasahaarava viisi ja armastatud esitajate tõttu, vaid ka seepärast, et aegajalt on igaüks meist niimoodi tundnud. Kes rohkem, kes vähem, kes harvemini, kes sagedamini – aga oleme. Ja isegi kui me kohe mitte kuidagi ei taha oma hinges nõustuda vähenõudliku filosoofiaga tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt … siis tõele näkku vaadates on enamik meie midagimuudtahtmisi veelgi vähemad, sest enamasti on nad täiesti ebamäärased.

Mina pole kunagi olnud kantritüdruk, aga ometi kannavad minu kahekümnendates eluaastates kirjutatud ning nüüd kogumikus “Vastassuunavöönd” taasavaldatud jutud just sedasama määratlematut “vahel tundub, et tahaksin midagi muud” igatsust. Tüdrukud ja naised nendes juttudes tunnevad ebamäärast sisemist rahutust, minnatahtmist ja millegi muu igatsust.

Muide, tore kõrvalepõige. Ürgajal, mil internetti polnud olemaski ning telekastki tulid saated mitte 24/7, vaid kindlatel kellaaegadel, tuli endale ise meelelahutust otsida. Mina ja mu õde Karin lõbustasime end teismeeas sellega, et ütlesime üksteisele ägedalt kõlavaid pealkirju ja teine pidi selle põhjal loo jutustama. Just nii sündis kunagi jutt “Kui hüään naeris”. See õe öeldud pealkiri (tegelikult näpatud silma alla sattunud vanalt lasteraamatult) jäi millegipärast aastateks meelde, koos kiirkorras tekkinud süžeega igavlevast tüdrukust, kes… no muidugi, ootab elult midagi muud. Aastaid hiljem tippisin pähe keerlema jäänud loo kirjutusmasinasse - ja veel hulk aastaid hiljem sai sellest mu jutukogumiku avalugu.

Milline neist juttudest mulle endale kõige rohkem meeldib? Nimilugu “Vastassuunavöönd” on kindlasti kõige terviklikum ja õnnestunum (selle ja “Täiusliku mängu” kohta olen, muide, saanud omal ajal palju just meestelt tulevat kiitust, mis minu jaoks oli üllatav, sest ise olen oma jutte ikka padunaistekateks pidanud) , kuid subjektiivselt võttes tekitasid uuesti üle lugedes minus ihukarvu püsti tõstva tunde “Röövkass” ja “Soovide täitumise öö”.

“Soovide täitumise öö” baseerub mu hirmuunenäol. Kui külma sõja hüsteeria tähe all möödunud lapsepõlves olin kartnud tuumasõda, siis üheksakümnendate aastate noore emana kartsin samasuguse nimetu hirmuga maffia tänavatulistamisi ja autopomme, mis kogemata võivad mu lapsed tappa. Praegu tunduvad need hirmud veidrad, olid tegelikult ka tollal (no ei olnud see 90ndate Eesti ju mingi Chicago), aga ometi nägin ma pidevalt unes, et mu noorim laps on sel kombel surma saanud. Kui suutsin valada selle ängi positiivse lõpuga kummituslikku loosse, sain ka unenägudest vabaks.

“Röövkass” aga on lugu pealtnäha õnnelikust pereemast, kel on kaks toredat last, traditsioonilistest pereväärtustest hooliv mees ja kelle elu läheb aina paremaks ja paremaks… aga kes salamisi, nii et ei suuda seda endalegi tunnistada, igatseb hulkuva kassi vaba ja ohtuderikast elu. Ma olin selle loo, eriti tema lõpplahenduse, täiesti unustanud, ja nii suutis see mind tõesti raputada.

Aga mina ise? Olin ma nende juttude kirjutamise ajal õnnetu ja elasin juttudes välja oma salajast rahulolematust?

Ma ei tea.

Sellesse aega tagasi vaadates mäletan piiritut õnnetunnet oma kolmest lapsest, vahvaid sõpru, ema-isa ja meheema (mulle ei meeldi sõna “ämm”, sest see kannab meie keeles mingit negatiivset energiat) armastavat tuge, usku oma abikaasasse ja meie tulevikku…

… aga jah, ometi tahtsin ma veel midagi.

Pidin ju tahtma, muidu poleks mu elu ilmselt nii läinud, nagu ta läinud on?

“Kui elu annab meile magusa saia, tahaksime me korraga mõlemat: see silmapilk ära süüa, aga ka homme külalistele pakkuda,” filosofeeris kord üks mu tolleaegne sõbranna. Naersime, aga tegelikult oli tal sügavalt õigus. Veelgi enam: me tahtnuks sellest nädala pärast ka saiavormi teha!

Ning sügavas südamesopis olime tegelikult veendunud, et see kõik on kuidagi võimalik. Peab ju olema!

Mina olengi suure osa oma vastandlikest igatsustest realiseerinud. Küll haigetsaamise ja haigettegemise hinnaga, küll ennast igas suunas lõhki käristades – aga olen.

Ja ma loodan, et “Vastassuunavööndist” enda jaoks tuttavaid tundeid leidvad tüdrukud ja naised jõuavad kord samasugusesse nende jaoks õnnelikku ja rahulikku sadamasse.

___
Siin kirjutasin natuke ka raamatu sünniloost.

Kuidas elad, Haanjamaa ja jupike Lätit pealekauba

image

Tagantjärele-postitus Roheliste Rattaretkest,mis toimus maikuu teisel nädalavahetusel ning viis tänavu Haanjasse ja osalt ka Lätti. Mina, muide, ei olnudki kunagi käinud Haanja kõrgustiku Läti-poolses osas, kust avanes Eestimaale vägagi võrratu panoraamvaade.

Meie pereseltskond oli tänavu päris kokku kuivanud. Tippaastal olime kõik kaheksakesi, seekord oli lisaks Leivole ja minule veel vaid Laura ja tema sõber Peep.

imageKuna Leivo sai eelmisel aastal Rattarüütliks, tegin tandemil sõitmiseks talle ja endale tänavu temaatilised särgid: silmapaistvalt kuldkollased, Leivole kirjaga Rattarüütel ja minule Rüütli Daam.

Aga ilm oli nii külm, et saime “ühtekad” olla ainult oma siniste tuulejakkidega.

 

 

Mis siis rattaretkel toimus? Peale ratastega sõitmise, telkimise ja muu sellise?

Külastasime mootorrattamuuseumi.

imageimage

Linnud said pesakaste.

imageimage

Tegime küpsisetorti (jaa, kõik vajalikud asjad said kaasas veetud, isegi vahukoor. Ja see ei läinud laupäeva õhtuks isegi halvaks, sest ilm oli nii külm).

image

Ja no see tuul!

image

Siinkohal peabki ütlema, et tandemiga on tuulevärk muidugi veel pöörasem. Juba selle tõttu, et tandem sõidab ikka VÄGA kiiresti. Kellegi teise kui Leivo taga ma ilmselt ei usaldakski tandemil olla, aga Leivost tean, et ta suudab ratast suurepäraselt valitseda ka kõige keerulisemates oludes ja hullude kiiruste juures.

Mõnel laskumisel näitas tandemi spidomeeter üle 60km/h!!! Muidugi tuli siis sisse võtta madal asend, aga kiirus oli nii suur, et ma ei saanud teed vaadata: pea hakkas ringi käima.

Minu lemmikkoht sel retkel oli Sänna mõis oma taevaraja ja kõige muuga. Võibolla isegi mitte konkreetne mõis ise, vaid kogu ümbruskond. Tavaliselt ma Lõuna-Eesti maastikega erilist hingesugulust ei tunne (ilus küll, aga mitte päris oma), kuid Sänna kandis tekkis tunne, et siin oleks hea koht olla. Võibolla sellepärast, et lisaks maalilistele kuplitele ja vaiksetele tiikidele oli seal palju kiirevoolulist vett…?

image

Mis seal ikka – mõnus oli see rattaretk!

image

Kolleegidega

Tagantjärele-postitus maikuisest tööseminarist Sangastes, kus sai tehtud ka ilupilte. (Ja kuulatud tööväliseid lugusid kohalikest kummitustest). Pildil “klassiekskursioon” Sangaste lossi tornis.

image

Ja tehtud sai ka mitte niivõrd ilusaid, kui naljakaid ja toredaid pilte. Alloleva pildi nimi on “Zõbrad” (võiks olla ka “kuradi-kuradi külm on”).

image

Emumäe jooks: kiireim kilomeeter ja raskeim tõus

image

Kui ümber järve juba joostud, tuleb joosta ka ümber mäe. Seekord jäi 30.mail  teele Emumägi, sest Leivol oli oma treeningplaani vaja tempokrossi ning 10-kilomeetrise jooksu otsustasin ka mina kaasa teha. Seda enam, et registreerumine jooksule oli tasuta.

Muidugi olid inimesed rääkinud erinevas astmes hirmulugusid selle raja profiilist ja rasketest tõusudest, aga usaldasin oma mäkkejooksutrenni-kogemust ja eeldasin, et hullem kui Vanakal ju ikka olla ei saa.

Ilm oli päikseline ja soe ning Emumäe jooksu korraldus emotsionaalselt samasugune. Enamik osalejaid, korraldajaid, auhindade väljapanijaid jne olid omavahel tuttavad ning tegu oli kogukonnaüritusega parimas mõttes. Kohapeal müüdi talukaupa ja kodukäsitööd, lilli ja taimi, kohale tuldi kogu perega. “Parkla on ikka sealt männi juurest ära keerata, noh, nagu eelmisel aastal,” juhendas parkimiskorraldaja ka meid, nii et olime hoobilt omaks võetud Naeratus Parkla leidsime muidugi kah üles, ehkki eelmisel aastal polnud me kumbki siin käinud.

Stardi- ja finišipaik oli Emumäe vaatetorni jalamil ning teed sinna ääristasid ägedad puu- (või peaks ütlema juurika-?) kujud. Iga seltskond oli teinud kuju oma tegevusalast lähtudes: esimesel pildil pikutan kalandusklubi kuju kõrval pingil ning allolev võimas kult on muidugi jahiseltsi oma. Jooksuklubi sümbolit silma ei hakanud, nii et kohalikele meistritele edaspidiseks ideeks.

image

Jooksu esimene kilomeeter kulges allamäge ja kõik panid stardipaugu järel täiega ajama. Pärast kuulsin, et Leivo oli saanud sellel kilomeetril nautida Mukunga-efekti ehk siis kogeda, mis tunne on joosta kõige ees. Minagi jooksin oma selle aasta kiireima kilomeetriaja 4:17 (ma tean, päris jooksjad nüüd naeravad, aga jätke mulle mu väiksed rõõmud!) Siis aga laskumine lõppes ja algas tõus.

Ja jätkus.
Ja jätkus.
Ja jätkus.

Mul oli tõepoolest hing paelaga kaelas, nii kaelas, et ei jõudnud isegi ennast kiruda, et miks ometi ma ennast siia vedasin. Vahepealne laskuminegi andis ainult üürikese kergenduse, sest peatselt tuli jälle tõusma hakata.

Aga siiski sai see etapp mingi imega läbi ja järgnes laugem maa. Kogusin oma jõuvarud kokku ning jaksasin varsti isegi pisut tempot tõsta. Abiks oli ka vahepealne kerge jutuajamine Xdreami-kaaslasega, mis vahepealse kilomeetri emotsionaalselt kiiremini mööda saatis. Pikal ja tüütul asfaltteel (kus muidugi oli ka vastutuul) jooksime koos ühe teise võistlejannaga, mistõttu maa jälle pisut nagu kiiremini kulus.

Aga lõpp… jah, lõpus oli selline tõus, kuhu Künnapi alpinismiklubi ilmselt juba köie üles paneks (OK, see on siiski liialdus Naeratus) Igatahes oli see hullem kui paistab piltidelt! (Pildistas Leivo, kes oli minu saabumise ajaks muidugi ammu finišis ja jõudnud autost fotoaparaadigi tuua).

image

image

Minu kell näitas, et pärast tõusu tuleks joosta veel pool kilomeetrit, kuid finiš oli siiski üsna kohe pärast tõusu. Seega kogudistants oli 9,5km (vähemalt minu kella GPSi andmetel) ja minu aeg 52:22. Koht üldarvestuses 58., naistest 9. ja naisveteranidest 3., nii et taas oli asja poodiumile (tuleb ikka osata jookse ja võistlusklassi valida, eks). Kusjuures, teine koht oli ajaga 51:41  -kui selliseid asju ette teaks, küll siis pingutaks rohkemgi Naeratus 

Võrdluseks ka Leivo tulemused – koht 6., ajaga 37:44. Kusjuures tema jaoks, nagu öeldud, oli tegu treening-, mitte pärisvõistlusega.

Siin siis minu kilomeetriajad

image

Ja siin rajaplaan. Hall kõrgusjoon näitab päris muljetavaldavaid muutusi, eks ole  Naeratus

image

Soetasime talulaadalt ka pudruhelbeid, speltaküpsiseid ja rukkileiva. Ning praegu seda kirjutades võib öelda, et nii nagu jooks, olid ka need kõik väga head.

Lapsega Legolandi

Viimastel päevadel olen kolleegide ja töiste partneritega aegu kokku leppides öelnud, et järgmise nädala alguses mind ei ole. Viisakusküsimusele, et kas olen puhkusel või töölähetusel, vastan, et olen juba kaks aastat tagasi tütrega kokku leppinud, et kui tal tänavu kool läbi saab, lähme koos tema ja vanaemaga (minu emaga) Taani Legolandi.

Vastuseks on neutraalne mhhh-nojahh, kuni ma täpsustan, et tütar  on 24-aastane ja lõpetamas Lundi ülikoolis magistratuuri rahvusvahelise äriõiguse alal. Siis muidugi on reaktsiooniks üksmeelne spontaanne naerupahvak.
__
Siin aga on pilte meie ühistelt reisidelt ajast, kui Kati veel ka päriselt Legolandi-ealine oli. Sa olid ja oled võrratu kaaslane, mu armas suur tütar.

imageimage

imageimage

image

Minu maijooksud

See vist oli aastal 1999, kui tollane kolleeg Silva mind Maijooksule kutsus. Mõte tundus üsna pöörane, sest ma polnud aastaid jooksnud. Aga ometi ma läksin ja ehkki tervet rada järjest joosta ei jaksanud, tundus jooksmine nii äge, et liitusin Silvaga mõni nädal hiljem ka Soome analoogsel naiste laulupeol Naisten Kymppi.

Ja sellest ajast alates olen pea igal aastal maijooksnud, kui vähegi võimalik. Ja üsna peatselt hakkasid koos minuga jooksma ka Kati ja Ode.

Eelmised kas aastat jäid mul põhiliselt seljaprobleemide tõttu vahele ja millegipärast (ei mäletagi, miks) ei käinud ma ka aastal 2012. Nii et tänavu siis üle kolme pika aasta.

2015.aasta maijooksu märksõna on minu jaoks Maarjamäe tõusu puudumine (mis oli hea). Ja et joogipunkt tuli ootamatult vara ning oli rajast tublisti kõrval (mis polnud nii hea). Ja et jooksmas olid Kati ja tema sõbranna Ester – Ode on ära Prantsusmaal.

Ilm oli ilus, parajalt päikest ja tuult ning oma tulemusega (aeg 33:17:9, koht 181 olen üpris rahul. Ja taas olen eriti rahul sellega, et jooksin nüüd juba lausa 2km järjest ajaga alla minu jaoks praegu maagilise 5min/km. Mis siis, et alguses, aga no eks edaspidi tulid ju tõusud Naeratus

image

Vaatasin blogist üle ka oma varasemate maijooksumuljete sissekanded.

2006.a. Aeg 32:41, koht 41 (praegu, AD 2015 sellise ajaga enam sellist kohta ei saaks!). Sattusin jooksule viimasel hetkel, sest vihmast heidutatud kolleegid andsid oma kohad ära. Jooksis ka Ode.

2007.a Aega pole võrdluses mõtet välja tuua, sest distants oli lühendatud.

2008.a Esimene kiibiga ajavõtt, mis ei õnnestunud (minu aeg lõpuprotokollis ei kajastunud.) Mul oli sellest natuke kahju, sest olin sel aastal heas vormis ja ilmselt oleksin jooksnud oma parima aja.

2009.a Kati ja Ode ületasid finišijoone käsikäes Naeratus 

2011.a Ode võitis mind finišispurdis Naeratus