Kuldsilmadega “lõvi” otsib Kristiines teed tagasi koju

Kas keegi teab, kellel on Tallinnas Kristiines kaduma läinud kollane kass?

Meie õue Räägu tänaval on tulnud kollane kass. Kindlasti on ta kodukass, isegi saba on värskelt pügatud (otsas tutt nagu lõvil).

imageimage

Kass on pisut pelglik, aga sõbralik ning ilmselgelt hoolitsust ja inimese lähedust igatsev. Ta on segaduses, tõenäoliselt eksinud ja oma inimesed kaotanud . Oleme pakkunud talle süüa ja neutraalset sõprust, et juhul, kui ta ei oska ise koju minna, püsiks ta lähikonnas ja omanik saaks ta siitkandist kätte.

Päikese eest peidab kass end auto või elupuu alla. Proovisime pakkuda talle ka kasti magamiseks, aga ilmselt polnud kas kast või koht õige ja ta eelistab ikka enda valitud kohti. Panime talle siis vähemalt T-särgi aluseks.

Kirjuta kaja.sepp.2@eesti.ee või helista 5162101. Kaja

Aida all on rebased!

Või õigemini küll olid, sest nüüd tassis rebaseema pojad minema. Aga jah – meie aida all oli rebasepesa! Poegi oli kaks, üks punane, teine hall, justkui hõberebane.

Pesa sissepääs oli aida tagant, aga pojad olid nii uudishimulikud, et tulid ka õue poole uudistama, piiludes palgi ja aidarõdu äravajunud laua vahelt. Helen sai neid isegi silitada. See ilmselt lõpuks rebaseema kannatuse katkestaski.

imageimage

Täna viis aastat tagasi

Esimene pilt on on üks mulle teadaolevaid esimesi pilte meist kahest, suvel 2002, treeningtõusul Chegetile. Teine aga  meie pulmapäeval, 28.märtsil 2009.

imageimage

See on olnud ilus teekond. Ja see jätkub.

Doris Karevast paremini ma seda kokku võtta ei oska:

Nii särav ja kerge, nii sügav
ja mahe on rahunend meel.
Ma tantsisin taevas ja tules,
ma tuikusin tumedal veel.

Ah, kuidas ma pillasin helke!
Jäin põlema kõikjale.
Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
siiani, endasse.

Aitäh, mu sõber, kallim ja kaaslane.

Rehepapp Ja Tartu rahu

Tänavust Tartu rahu aastapäeva tähistasime Leivoga sel moel, et käisime Tartus. Ja mitte niisama, vaid vaatamas Vanemuise vastset ooperit “Rehepapp ehk november”.

Ooper oli kahtlemata kaasahaarav, nii oma koomilisuses kui traagilisuses, aga pärast vaatamist raamatut üle lugedes tundus, et võibolla seda ooperlikku paatost polekski ehk nii palju vaja olnud. Raamat oli ju siiski kuidagi – ma ütleksin, et vähemilus ja vähemõilis. Aga noh, nagu Andrus Kivirähkki kavalehel sissejuhatuseks ütleb: “Romaan on romaan ja ooper on ooper.” Nii ta oligi.

Õhtu jätkus pannkookidega Crepis ning hilisõhtuse kojusõiduga. “Rehepapi” novembrimeeleoludele kohaselt sadas ka veebruari alguses Eestimaa taevast jäävihma, mis muutis auto jääkindluseks – tegime vahepeal bensiinijaamas peatuse klaasi ning esitulede jääkoorikust puhastamiseks, ja me polnud sugugi ainsad.

Räätsadeta räätsamatk

17.-19.jaanuaril plaanisime kasutada ära Vanaküla lumerekordit ja minna räätsamatkale ümbruskonna rabadesse. Aga etteruttavalt võib öelda, et lumi oli nii pehme ja kohev, et räätsasid polnudki vaja.

image

Alustasime ekspeditsiooniga reede õhtul. Sõitsime maale (sügav, kuid kohev lumi võimaldas tanumas kasutada autonina lumesahana ja majani välja sõita) ja alustasime maja kütmisega.

imageJa lume sulatamisega, sest algul tundus, et kaevujää on nii paks, et pole mõtetki selle lõhkumisega möllama hakata. Nii et alustasime lumepallisupi keetmist.

Pärast esimest potitäit tundus siiski päris aeganõudev ettevõtmine olevat, nii et tasus siiski proovida kaevujää kallale minekut.

imageÕnneks oli vesi saunakaevus praktiliselt maapinnaga tasa, nii et ehkki jääkiht oli paks, sai sinna kirvega lõpuks kena ümmarguse augu sisse lõhkuda, kust ümmargune jääkilp nagu pajakaas välja tõsta. Jääkaane paksusest annab aga aimu kopsikus olev jääpallisupi alge – killuke jääd, mis raiudes lahti tuli ja ämbrisse tuppa kaasa lipsas.

Ei ole vaja vist märkida, et esimene öö möödus vatitekikuhja all ja ülemäära soe just polnud, aga hommikul kütmist jätkates oli juba päris mõnus. Muidugi tuli sellest mõnust kohe ära minna: sõitsime autoga Kolgakülla ja võtsime juba jalgsi suuna Hara rabale.

Esimese päeva “saak” kuue tunni jooksul oli läbitud 26 km, kolm valget karusuurust kurjavõitu koera, laiu nõrga jääga karave, mida tuli ületada mööda mahalangenud puid, hulgaliselt veesilmi, millest ei saanud vahepealsest pakasest kaanetavast hoolimata siiski üle minna ja üks märg jalg (minul). See-eest koju jõuda oli mõnus, oli soe ja söök maitses imehea.

Teel me pilte ei teinud, nii et vahepalaks taas pilt lihtsalt meie talvisest lumme uppunud pesast.

image

Pühapäeva hommik tervitas 17 külmakraadiga. Õhtul polnud plaanis enam siia tagasi tulla, nii et panime maja taas talveunekorda ja alustasime autoga teed Valgejõe poole. Jätsime auto silla juurde ning suundusime mööda Vaeseväsitajale murakalemineku rada, seljandike juures hoidsime aga paremale ja kõndisime Loobu jõeni.

imageimage

Plaan oli minna üle jõe ja jõuda Laukasoosse, kuid loomulikult polnud ka Loobu jõgi jääs ja üle sealt ei saanud, nii et loobusime (mis sümboolne sõna selle jõe kontekstis!) ning suundusime hoopis Uuemõisa soo poole. Muide, selle nime sain ma teada alles kaardilt, sest kohalikult öeldakse (või vähemalt öeldi minu lapsepõlves) selle kohta lihtsalt “raba” või paremal juhul “turbaraba”.

See tiir tuli kokku 5 tundi ja 22 km, koeri oli ainult üks ja seegi ketis (tõsi küll, teeleulatuva ketipikkusega). See-eest nägime mitmeid metsatöömasinaid ja veel rohkem nende jälgi, seda ka teedel, kuhu raske tehnika oli rööbaste asemel lausa kraavid kündnud.

imagePühapäeva hommik oli aga oluline ka selle poolest, et 19.jaanuaril 2014 oli Väljaotsa Memme 97. sünniaastapäev. Tervitasime Memme, maja head hinge, selle päeva puhul.

Aeg möödub ikka uskumatult kiiresti: Memme pole meie hulgas juba üle viie aasta…

Lõpetuseks taas üks õuepilt pühapäeva hommikust, siravast päiksest ja imeliselt kohevast valgest lumest.

image

Mis mul kõik on kirjutamata jäänud

Lühike kokkuvõtekahest  tänavuse talve toredast tegemisest, mis on õigel ajal kirjutamata jäänud.

Aastavahetus. Pikka aega kerinud plaan küpsetada meie kodus sõprade seltsis lammast päädis sellega, et Heilolt tellitud lammas läks ahju hoopis Eistvere mõisas. (Jaa, tõepoolest – sama koht, kus toimus Maku sünnipäev). Samal ajal käis peoseltskond lähedalasuvas rabas väikest matka tegemas – Urmo eesmärk oli jõuda suure kaheharulise puuni ja sinna me paaritunnise käimise järel jõudsimegi. Pidulikult sai avatud šampus, vaadatud nutitelefonis vanaisa multikaid(“koerad olid ära söönud!” oli pärast õhtut läbiv nali) – ja kui hakkasime tagasi minema, tuli välja, et olime pikka tiiru tehes enamvähem auto kõrval šampust joomas käinud, sest tagasi viis salakaval Urmo meid umbes viie minutiga.

image

Järgnenud aastavahetuspidu oli imeilus. Suur mõisasaal, küdev kamin, pidulik söögilaud nagu vanaaegsetes filmides, ilutulestiku laskmine… Veel kord tänud Katrinile, tema emale ja Rihole – niisugust aastavahetust, kus oled nagu peol külaline, ei mäletagi.

Pilt on Urmo kaamerast (või õigemini telefonist) ja siia kopeeritud tema Facebookist.

Soomaal jõgesid puhastamas. Teisel advendil (ehk siis juba eelmisel aastal) sai Seakayaking Estonia eestvedamisel puhtaks tehtud 60km Soomaa jõgesid. Jõed jagati paatkondade vahel lõikudeks ning igaüks korjas oma lõigult ära kaldaäärtes ulpiva olmeprügi, et kevadel suurveega vähem rämpsu Läänemerre satuks.

Minu ja Leivo saak oli kaks kilekotitäit prügi, mis kajaki peal päris uhke mäe moodustas. Eeskätt leidsime alkoholipurke ja plastpudeleid, eriboonuseks plastmasskauss ja kaks suurt kanistrit.

Ja kui ma ütlesin, et korjasime ulpivat prügi, siis see on tegelikult liialdus: ei ulpinud see prügi midagi, oli päris kõvasti jääs kinni, sest külma oli -9 kraadi. Aga ilm oli suurepärane - päike ja tuulevaikus. Ja elus esimest korda nägin ma vees ujuvat saarmast!

Raamatuarvustused blogides

Kogun igaviku, ajaloo ja iseenda jaoks kokku erinevad blogides ilmunud arvustused minu raamatu kohta.

Veraprima: Piret on mu raamatu kohta enamat, paremini ja läbimõeldumalt öelnud kui ma ise – näiteks kahe ühiskonna vastandumise osas. Minu lemmiktsitaat selle illustreerimiseks:

“Kaks erinevat ühiskonda. Külakogukond, kus tegelikult polegi olemas saladusi, sest kõik teavad kõike ja kõigist ning tilgutavad servamööda seda teadmist ka uutele kogukonnaliikmetele. Linna anonüümsus, kus üksikisiku saladused võivadki jääda varju, aga kui üksikisik tõuseb keskmisest korrakski nn “suuremasse plaani”, siis on ta kõigile vaadata, arvustada ja tema olevik-minevik-tulevik kõigil keelel. Kumb on ausam? Lihtsam kanda? Olemise talumatu raskus…

Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus lapsed kasvavad hirmkiirelt suureks, sest elu ise sunnib. Teine, kus lapsepõlv kestab mõnikord isegi liiga kaua ja lubab peaaegu täiskasvanud inimestel olla egoistlikult solvunud oma vanemate peale, kui need on otsustanud veel lapsi saada.

Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus juba esimeste kuudega saad teada kogu kogukonna lood. Teine, kus mitu aastat kõrvuti elades kasulapsed ei tea teineteisest õieti midagi.”

Ja teine lemmikkatkend (pildiosa siia juurde on pätsatud Eesti Päevalehest, algselt illustreeris seal lugu väikelinna noortest, autor Ott Vallik):

image“See on üks meie lugu: meie ajastu lugu, meie inimeste lugu. Ja see ongi see, mis minu jaoks selle loo väärtuslikuks teeb. Siin ja praegu. Meie aja erinevad põlvkonnad, erinevad keskkonnad. Aga meie omad. Kaja, sa oled olnud oma kirjeldustes väga detailne ja samas …leebe. On vist õige väljend. Ma ei teagi, kuidas ma tõlgendan seda, et “depressiivses väikekülas” pole ükski noor “pärishukas” joomar. Isegi sinu episoodilised ossid on enamasti kainelt inimnäolised. Ma käsitlen seda pigem kui lootust, kui et helgemaks kirjavat ilukirjandust.”

Indigoaalane: Väga põhjalik ja analüüsiv arvustus minu raamatu kohta. Seda lugedes on mul tunne, nagu oleks arvustuse kirjutaja raamatu valmimise protsessis mu õla taga seisnud - kuidas ta muidu oskas mu taotlusi ja nende realiseerimise nõrkusi nii selgelt välja tuua.

Minu lemmikkatkendid: “Sügava eelarvamuse ja skepsisega avasin raamatu ja üllatusin positiivselt. Ma annan autorile 10 punkti originaalsuse ja raamist välja mõtlemise eest. Siiras. Normaalne. Helge. Raamatu edenedes täisnutetud taskurätikute pakk mu kõrval küll kasvas. Ja kõik polnudki nii rõõmus ja tore. Aga väga värskendav oli üle pika aja lugeda raamatut, milles oli pinge, selge konkreetne lugu ja sõnum. /…/

image

Öelge mulle, keegi, palun, mis meist saab? Mis saab Eestimaast ja maaelust. See on nii uskumatult traagiline, et ma lihtsalt nutsin. Ja mitte tüdrukute- naised saavad alati hakkama, vaid Ahtide, Jannode ja Ricode pärast. Autor on väga korrektne. Ta ei anna hinnanguid, ta lihtsalt jutustab loo. Loo, mida me kõik tegelikult teame, aga .. me ei oska reageerida.”

Istu mu pingile, kiika mu aknasse: Minu eriauhind läheb Maele originaalseima arvustuspealkirja eest (“Nabarõngad ja kivikesed ripsmetel ja hammastel”). OK, tegu oli eksperimendiga, kuidas klikimagnetist pealkiri loo avamist mõjutab, aga äge ikka Naeratus 

Minu lemmikkatkend: “Ühelt poolt olid loosse seatud tegelased tüüpilised. Ikka juhtub leiduma mõni, kes sündinud pealtnäha hõbelusikas suus, mõni ohvrirollis, mõni hall hiireke jne. Ja teisalt siiski, ei olnud nad kõik üdini must-valged. Kes esmapilgul mõjus hoolimatu pohhuistina, sel olid selleks omad põhjused, kes mõjus kerglase üheööliblikana, sel ilmnesid viimaks sootuks teised voorused, ja samas vaimus edasi. Kes tahtis, leidis siit mõttekoha.

Mulle meeldis, et loo aluseks oli võetud reaalne Eesti eluolu. Küll kusagil suvalises Kapa-Kohilas, sest jah, ka seal elavad inimesed, neil on mõtted ja tunded ja oma unistusedki koguni. Ja mõelda vaid, ka seal võib midagi toimuda, midagi juhtuda, midagi hargneda. Mulle meeldis ka sisse toodud meediaga suhtlemise teema, läbi Superstaari saate siis. Tundub küll esmapilgul vana ja tuttav teema, piisavalt leierdatud, ent aeg on näidanud, et ikka on inimesi, kes on just nagu kuu pealt kukkunud ja saavad oma valusad vitsad varem või hiljem kätte. Äkki kellelgi jääb siit midagi meelde ja kulub tulevikus marjaks ära?

Ka noorte inimeste armastus, soovunelmate ja tegelikkuse karm kokkupõrge, vastuolulisus, oli mõnusalt olemas.”

Tikker: Minu lemmikkatkend: “Mulle tohutult meeldivad igasugu noortekad, Eesti omad on enamasti jube sünged, sestap oli ka Kaja raamat mulle eriti sümpaatne, et ta oli selline… NORMAALNE. Ja realistliku olukirjelduse kõrval jäi alatoon siiski lootustandvaks – igaühest võib asja saada.”

Ja see ei ole küll pärit blogidest ega ka mitte otseselt arvustus, aga mul on ülihea meel, et mu külavanem kirjutas mulle pärast raamatu lugemist: “ Ma isegi ei tea, mis see oli mis mind selle juures hoidis, aga ilmselt oli see üht või teistpidi äratundmisrõõm.”

Oli 2013, on 2014

2013.aastal juhtus tagasi vaadates päris palju asju. Isegi väga palju. Igapäevase elamise käigus nagu ei saanudki aru. Järelmõjud ulatuvad ka tänavusse aastasse ja see on tegelikult hea: 2013.oli järelikult alguste, mitte lõppude aasta.

See siin pole tähtsuse pingerida, vaid järjestus, milles aastasündmused mulle meelde tulid.

imageRaamat/film. Minu noorteromaan „Hetk enne homset“ võitis eelmisel aastal Tänapäeva noorteromaanide konkursi ja ilmus nii paberkandjal kui e-raamatuna. Raamatu tuules sai minust LP noorteteemadel kirjutav kolumnist ning lisaks viis „Hetk enne homset“ mind kokku Katrin Lauriga, kes pani ette algatada raamatu põhjal filmi tegemine. Osalesime EV 100 filmi-ideede konkursil ja oleme praeguseks läbinud edukalt kaks vooru (ideekonkurss ise ja laiendatud treatment), lisaks kohtunud väliskonsultant Christian Routhiga, kes treatmenti hindas ja stsenaariumi edasise ülesehitamise osas nõustas.

Tänavune väljakutse ongi kirjutada valmis selle võimaliku filmi stsenaarium. Ja et see oleks väga hea stsenaarium, mitte lihtsalt kuidagi valmis tehtud! LP kolumne kirjutan kah rõõmuga edasi, olen uhke selle võimaluse üle. Lisaks mõlgub mõttes kolm (kolm!) uue raamatu ideed, peaksin neist ühe välja valima ja tänavuse aasta jooksul vähemalt selgeks mõtlema.

Ka Leivol ilmus eelmisel aastal raamat, „Robootika – see on imelihtne!“ Tegu siis mitte ilukirjandusliku teose, vaid õppematerjaliga. Ka Leivol on uue raamatu mõte juba olemas, tegeleb materjalikogumisega. Äkki jõuame ka järgmise raamatuni ühiselt, ühel ja samal ajal.

Toimetamine. Lisaks oli 2013 mul viljakas toimetamisaasta, mille väärikaks lõpuks ja pärliks sai detsembris ilmunud „Minu Narva“ (Katri Raik). Samamoodi oli rõõm teha „Minu Jakuutiat“ (Aimar Ventsel), „Kas süda on ümmargune 2“ (Epp Petrone) ja „Minu Stockholmi“ (Rita Ahonen). Natuke olin tegev ka „Minu Tokyo“ (Maarja Yano) juures. Hämmastavalt palju, aga tegelikult jäi paljudega töö varasemasse aega – eelmisel aastal jõudsid mitmed raamatud lihtsalt ilmumiseni. Tänavune aasta tuleb ilmselge mõõn, aasta esimesse poolde on plaanitud ainult üks (aga see-eest kindlasti töö mõttes vahva raamat): Hille Hanso „Minu Istanbul“.

imageKodu. Müüsime kaks Kalamaja korterit ja ostsime Kristiinesse maja – tähendab, poole paarismajast. Välja korter on endiselt alles, meie üliõpilaste baasiks ja kodupesaks.

Tänavune eesmärk on Räägu-kodu vaikne arendamine (sh laenu võimalikult suur tagasimaksmine), Välja-kodus teha vajalikud tööd (köögikappide ülemise rea välja vahetamine, pisiremont, pesumasina äravoolusüsteem jms)

Avastasin, et nö majapilti mul polegi, seega iseloomustab uut kodu Leivo suvises grillitegevuses kodusel õuemurul.

imageLapsed. Kati lõpetas TÜ juura bakalaureuse ja Ode Liis Reaalkooli gümnaasiumi (pildil on õed Kati lõpupäeva hommikul). Kati elab nüüd Lundis (õppides sealses ülikoolis Euroopa Liidu äriõigust) ning Ode Liis Tartus (õppides prantsuse keelt). Välja tänava kodus on püsivalt lastest (kui neid veel nii nimetada) ainult Jüri, sest TTÜ on jätkuvalt Tallinnas ja tal on seal käsil elektroonika ja bioonika teine kursus. Kreete ja Laura jätkavad gümnaasiumis (11.klass), Ramses põhikoolis (8.klass), nende elupaigaks on Räägu-kodu.

Tänavune soov on see, et tahaksin osata hoida ja arendada suhet oma suurte lastega suhet niimoodi, et nad oleksid läbi elu mu sõbrad, kaaslased ja partnerid, aga et ma neid ikka vahel emana nunnutada saaksin. Naudin näiteks uutmoodi suhet Jüriga, kui ta on üksi kodus peremees ja kasside valitseja – kas tõesti on see tore ja asjalik noor mees minu poeg…? Samas on hinges ikka segadus ja süütunne, et olen lapsed nende elutee alguses liiga omapead ja omale vastutusele jätnud, ei oska neid isegi mitte nõustada või suunata.

Ma soovin, et neil oleks õnne armastuses ja head sõbrad, et nad laoksid head alusmüüri tulevasele rahuldust pakkuvale tööelule. Praktiline eesmärk on toetada neid ülikooliõpingutes niimoodi, et nad saaksid alustada oma iseseisvat elu kas õppelaenuvabalt või vähemalt võimalikult väikese laenukoormaga.

Lähedased. Emal ja isal tuleb tänavu 45.pulma-aastapäev. Ma soovin, et nad oma armsal õlg-õla kõrval moel veel mitmeid ümmargusi ja mitteümmargusi aastapäevi tähistaksid. Ja et ka Vanahärra ehk Ferri oleks ikka jätkuvalt nendega Naeratus Ja et Karini ja Kairi perel sujuks kõik hästi, just nii, nagu nad soovivad.

imageTervis. Maikuine seljaoperatsioon oli suur pääsemine kolmveerand aastat kestnud ja süvenenud valust, edasine aastaosa kulus taastumisele tavaliseks inimeseks. Päris taastunud ma muidugi veel ei ole, näiteks rattaga on mugav sõita ainult sirge seljaga ja tasasel teel.

Tänavune soov ongi, et selg saaks maksimaalselt nii heaks, kui oli enne jamade algust. Päris endiseks opi järel niikuinii ei saa, aga võimalikult ligilähedale, palun!

Sport. Tahaksin jälle ka tasapisi sporti tegema hakata. Leivo plaanib, et kui möödunud aasta möödus koduse baasi ehitamise tähe all, siis tänavu võiks olla come-back spordiradadel (ta on juba kirjas rogaini EM-il!) – nii et ka minul on selles tuules rohkem indu sporti teha, sellisel moel nagu minul võimalik. Täna alustame näiteks venttiga.

imageKajak. Eelmisel aastal käisime kajakiga Inari järvel ja Barentsi merel, samuti oli muljeterohke sõit Vaindloo saarele (sealt pärineb ka Assar Jõepera tehtud foto) ning Piirissaarele, kus käisime Leivoga kahekesi. Tänavu tuleb vähemalt üks tore reis suvel Ahvenamaale või mujale Soome vetele.

Töö. Hiinlastel olevat needus „Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Samas on muutused ka uued võimalused – nii et mu tänavuse aasta soov ongi võimalustest (olgu nad millised tahes) maksimumi võtta. Eelmisel aastal ma seda ei teinud, keskendumine läks tervisele, kodule ja lastele ning tööl jätkasin vanadel radadel.

Ent ma olen väga tänulik oma tööandjale ja kolleegidele, kes mind operatsiooni järel igati toetasid, muuhulgas võimaldades mul pikalt kodus töötada.

Ideed. Oleme Leivoga korduvalt tõdenud, et võiksime mingi uue laheda asjaga algust teha. Ideid on peast läbi vilksatanud, aga tegudeni – tegelikult isegi mitte nende ideede läbikaalumiseni – pole jõudnud. Tänavu tahame hakata vähemalt neid mõttepoegi kirja panema, et aegajalt üle vaadata.

imageSõbrad. Leivoga mõlemad lubame, et korraldame tänavu rohkem ettevõtmisi ja toredaid tegevusi koos sõpradega. Eelmisel aastal olime pigem sellised passiivsed sõpruskonna liikmed, eks ikka jälle selle kolimise ja minu tervise pärast ja kõige suurem rõõm ongi, et meid sellest hoolimata ei unustatud. Samas on sõprus – nagu iga suhe – selline, et selle toitmiseks peab ka omalt poolt panustama. Teeme seda rõõmuga! Leivol on juba ka ideid ja minul ka Naeratus Lisatud pilt pärineb aga ühelt väga lahedalt “naistekalt” Leitti juures, kõndides väikeste laste valju laulu saatel südaöösel vaikse äärelinna tänavatel. Leivo tuli meile autoga järele, aga meil muidugi oli vaja hakata talle vastu jalutama.

imageKassid. Miski, mis jääb – Kisti ja Tiffu. Kistil oli eelmisel aastal steriliseerimise opp, nii et nädalajagu päevi veetis ta suure kraega.

Kisti saab tänavu juba 12-aastaseks, aga meenutades Kai Mustit, võiks ka Kistit jätkuda veel oma kümmekonnaks aastaks.

Laiendatud pereringi on lisandunud veel üks kass – Heleni Rubi, kes tänavu saab aastaseks. Tema on vahelduse mõttes lühikarvaline ja läikiv ja üldse isakass (seni veel).

Spordiaasta tähed

image

Tänavusel “Spordiaasta tähtede” raamatusse oli põhjust koguda mitme sõbra-tuttava allkirju, kes orienteerumisega seotud aladel EM ja MM medaleid noppisid. Mina ja Leivo küll medaleid ei saanud, aga jäime vastukaaluks Õhtulehe fotograafi kaamera ette Naeratus

Foto autor on Meelis Tomson ja pilt on mittekommertslikel eesmärkidel kopeeritud Õhtulehe fotogaleriist.

Lumeilves

Ekstreempargi taha koondunud selts- ja sõpruskond teeb juba aastaid 25.detsembril jõulumatka, mille käigus käiakse läbi Haanja 20 kõrgeimat tippu. Ühtlasi võivad selle teekonna läbinud omistada endale Lumeilvese tiitli – väike armas eestimaine vaste Lumeleopardile, mis antakse nelja seitsmetuhande meetrise mäe tippu tõusnud alpinistile. Ma usun, et mitmed meie tutvusringkonnast on need mäed juba ära traalinud (kasvõi 2005.aasta Xdreamil), aga mul ja Leivol olid need kuidagi vahele jäänud – (ka nimetatud Xdreami ajal olime meie hoopis Lõuna-Ameerikas Aconcagual).

image

Seekord igatahes tuli viga parandada ja nii algas esimese jõulupüha hommik meile varakult, sest kella kümneks Haanjasse starti jõudmine tähendas äratust kell viis. Väljas sadas vihma ja läbi selle vihmase ürgpimeduse sõites kippus kallale kahetsus vihmariiete koju jätmise pärast. Aga päikesetõus oli imeline ning Haanja tervitas ilusa, ehkki tuulisevõitu ilmaga.

Kohale oli tulnud kaks koera ja rekordiline hulk inimesi, pea 200, mis korraldajate elu muidugi kergeks ei teinud. Aga vankumatu entusiasmi ja rõõmsameelsusega korraldati kõik see mees rajale. Seitse osalejat (Leivo sealhulgas) otsustasid ca 25-kilomeetrise ja 745 tõusumeetriga raja joostes, ülejäänud jäid matkatempo juurde.

Oli päris muljetavaldav pilt, kui üle Haanja küngaste esimese tipu, Mustikmäe poole teele asudes see inmlohe mööda mägesid ja orge vonkles! Allolev pilt on Tõnu Hendriksoni tehtud, mina pole jätkuvalt kõige agaram piltnik.

image

Mägede järjestus oli vastavalt 2005.aasta Xdreami võiduka segavõistkonna (Maret Vaher, Hillar Irves ja Tõnu Hendrikson) rajaplaneeringule. Nii et käisime mööda lahingukuulsuse paiku Naeratus Igatahes hästi valitud rada oli ja muidugi sai ületada ka seiklusvõistlustel peaaegu et kohustuslikku kopratammi.

Ilm oli ilus, seltskond mõnus. Lund ei olnud ja nii läbis matkaseltskond raja natuke rohkema kui kuue tunniga (kusjuures enamik aega, tundus, kulus mõnusates piruka- ja teepeatustes). Jooksjad tegid sama raja (ilma piruka ja teeta, aga see oli nende valik!) ajaga 3:17 ja ka natuke väiksema kilometraažiga, sest paljudest kohtadest, kust suur grupp mugavama teekonna nimel väikse ringiga juhatati, põrutasid nemad otse. Nii tervitaski Leivo mind Haanja suusabaasis juba puhanu ja suppisöönuna, kui mina lõpuks suvatsesin saabuda.

Väga tore päev oli. Aitäh-aitäh-aitäh korraldajatele ja vaevanägijatele!

Natuke statistikat kah. Haanja kõrgeimad tipud merepinnast alates on järgmised (kõrgusnumbrid näitavad kõrgust merepinnast ja teiseks ka kõrgust jalamilt), lisatud minu kommentaarid, kui selle tipu kohta midagi erilist meelde jäi:

1. Suur-Munamägi 318,1 m /50 m – meie retke viimane mägi, no ja muidu kah igati meeldejääv kui kõige kõrgem ja kõige tuttavam. Lõpus toimus ühispildistamine ja –külmetamine, kuna saba lõppu andis oodata. Meie grupp tõusis Munamäele mitte mööda teed, vaid metsa alt ja enamik järgnes sama rada.

2. Vällamägi 303,9 m/ 90 m – jalamilt mõõtes kõrgeim ja muidugi ka järseim. Lahe sein.

3. Kerekunnu mägi 295,8 m/ 50 m

4. Tsälbämägi 292,6 m/ 40 m

5. Rohtõsuu mägi  289,1 m/ 25 m

6. Haragamägi 288,6 m / 20 m

7. Papisöödü mägi 288,2 m / 30 m – selle juures asub väidetavalt Eesti kõrgeim talu Naeratus Huvitav on see, et samas lähedal asub iisraeli mängi – mis papid need ära söödigi, või mis?

8. Kivestmägi 288,1 m / 40 m

9. Mustikamägi II 286,2 m / 30 m – kaksiktipuga mäe kõrgem tipp, meie teekonnal teine. Tiputähise katsumiseks tuli sumbata savimullasel libedal põllul, aga algul olid kõik nii entusiastlikud, et tegid selle ära.

10. Korgõmägi / 285,3 m / 35 m

11. Tõudrõmägi 285,1 m /35 m – tippujõudmiseks tuli ragistada läbi hullu kuusetihniku.

image12. Iisraeli mägi 284,2 m /30 m – tipumärk nagu keset põldu, kus esimese hooga tippu ei kahtlustakski. Boonuspunktid saab see mägi oma nime eest. Kõrvalolev foto on jälle Tõnu tehtud. 

13. Mustikamägi I 283,8 m / 30 m - kaksiktipuga mäe madalam tipp, aga meile oluline sellepärast, et meie retkel oli see esimene tipp, mille otsa jõudsime. Isegi mina tegin mobiiliga pilti Naeratus (vaata esimest fotot)

14. Kulliperä mägi 281,5 m / 45 m

15. Plaani Jaanimägi 280,9 m / 35 m – tee sinna oli pikem kõmpimine mööda teed, mis oli suht igav. Aga mägi ise oma hea vaatega mõlemas suunas kompenseeris selle kõmpimise täiesti! Lisaboonuseks sai pärast seda mäge tehtav ekskurss Mõrtsuka Ema nimelise singli juurde Haanja 100 rajal. Leivo oli mulle Mõrtsukast ja Mõrtsuka Emast värvikaid lugusid rääkinud, aga tõusu järskus ja nõlva kõrgus ületas ka kõige värvikamad kirjeldused.

16.  Luku mägi 280,7 m / 30 m – meie jaoks eelviimane tipp enne Munamäge. Ootamatu vaade Punaarmee vms mälestussambale.

17. Kaldõmägi 280,7 m / 25 m

18. Olgluiõmägi 280,1 m / 30 m – ma pole kindel, kas seda nime nüüd õigesti kirjutan, igatahes vaieldamatult keerulisima nimega mägi. Seda nime peab ise tipusildilt lugema Naeratus 

19. Viinamägi 279,6 m / 30 m – no mis te arvate, millise tipusildi juures kõige rohkem piltide jaoks poseeriti? Bingo!

20. Tsärdsomägi 278,4 m / 45 m

KOKKU : 5751 m / 745 m

Aga kel 20 tipust väheks jääb, siis tänavusel Winter Xdreamil on väljakutse saada Hulluks Lumeilveseks ja võtta neid 40!

Kaja

Pilveriba

    Kommentaarid

    Comment RSS