Vaevalt kuu aega sai meil olla kõrbehamster Tilluke - ja nüüd on ta kadunud. Kadus nädalavahetusel, mil meie maal käisime. Ilmselt surus end puurivarbade poolesentimeetrisest vahest läbi, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Seda enam, et tema liigikaaslane Pisike on selles puuris juba pikalt elutsenud.
Tõsi, kui ma reede hilisõhtul koju tulin, oli Kisti kahtlaselt ärevil kööginurgas oma toidukasti nügimas. Arvasin, et radiaatoritorude ruumis seina sees on hiir. Küllap aga oli kuskil seal Tilluke.
Ma ei usu, et Kisti ta kätte sai. Siis oleks temast ühtteist näha jäänud, tean oma kassikogemustest. Küllap lipsas Tilluke kuskilt torude vahelt minema.
Ode oli muidugi lohutamatu - aga mis parata...
Täiendatud 9 tundi hiljem, ca 23:30 juhtunud sündmustega. Südaöö eel muutus Kisti kahtlaselt ärevaks. Jooksis Mammu tuppa ning jäi vahtima kirjutuslaua kõrval asuva paberikasti taha. Pupillid avardunud, sabaots võnksumas, kõrvaotsadki võbelemas. Tema kassi-meeled olid kinni püüdnud midagi, mis inimeste tömpidele tajudele tundmata. Liigutasime Odega ettevaatlikult kasti, ning sealt, vaevalt paarisentimeetrisest praost kasti ja seina vahel, vupsas välja... Tilluke! Tegin vist elu kiireima liigutuse ja püüdsin imeväleda loomakese õrnalt pihku.
Oh seda rõõmu!
Ja et Tilluke uuesti välja ei lipsaks, sai tema asupaigaks teine, turvalisem puur Pisikese elupaiga kõrval. Kuni ta ajapikku paksemaks muutub ja Pisikese mõõdud omandab. Seni näevad nad teineteist kahjuks läbi kahe puuri, sest Tillukest pidav puur oleks kahele hamstrikesele liiga väike.
Martinile kinkisime lasteaia lõpetamse puhul raamatu "Liivahiirte suur seiklus". Nüüd on meil oma kodus siis läbi elatud "Kõrbehamstri suur seiklus".