Ööl vastu pühapäeva kostis kõrbehamstri puurist pidevat vaikset piiksumist.
"Tilluke igatseb vist Pisikest taga, terve öö muudkui piuksus," ütlesin ma hommikul Jürile. "Mitte kunagi varem pole ta ju niimoodi teinud. Peame talle kiiresti uue kaaslase tooma."
Põhjuseks oli aga tõeline kõrbehamstri-ime: Tillukesel oli pesas neli pisikest karvutut poega!!!
Nüüd, viis päeva pärast Pisikese surma. Terve aasta elasid nad enne koos poegi saamata.
Ma olin nii õnnelik ja liigutatud, et võib liialdamata öelda: pisar tuli silmanurka.
Lisan siia copy-paste ka Ode kirjutise oma hamstrikestest:
Eelmine teisipäev, 15. aprill, suri minu väga armas kääbuskõrbehamster Pisike. Ma avastasin selle kella 6 paiku õhtul, kui vaatasin nende puuri ja nägin Pisikese elutut keha. Ma hakkasin kohe nutma, sest ta oli mul olnud peaaegu kaks aastat ja ta oli mulle väga armsaks saanud. Kui Emme koju tuli, rääkisin tallegi seda ja ta hakkas nutma. Emme pakkus välja, et sõidame maale ja matame ta maha. Tegimegi seda. Maal matsime ta Emme merisea haua lähedale. Olin veel väga kurb.
20. aprill, pühapäev, helistab mulle Jüri ja ütleb, et Tillukesel on 4 poega! Olin väga rõõmus ja mõtlesin veel samal ajal, et nende pojakeste isa suri natuke enne nende sündi ja, et pojakesed ei näe kunagi teda. Kui Issi ja Margoti juurest koju jõudsin, siis vaatasin kohe neid pisikesi, armsaid, roosasid olevusi, kes piiksusid valjult. Nad siplesid hirmsasti ja imesid samal ajal piima. Nad on hirmus armsad!!!