Ma tegin väga targasti, et muruniidukiga pühapäeva pärastlõunal üle õue käisin. Siis oli rohi hommikusest vihmasajust küll vaevu kuivanud, kuid niita sai. Järgmine päev, ülejärgmisest rääkimata, olid nimelt täiesti vihmased ning muruniitmine olnuks võimatu.
Võidupüha ennelõunal tegime Leivoga ca 70 km jalgrattatiiru Vanaküla-Nõmmeveski-Joaveski-Käsmu-Võsu-Oandu-Koljaku-Palmse-Ilumäe-Joaveski-Nõmmeveski-Vanaküla. Kui olime umbes 40km sõitnud, kukkusid esimesed piisad. Jätkasime vihmas, seistes vahepeal nõrgas lootuses Võsu-Oandu matkaraja varikatuse all ja oodates vihma vaibumist. Ei vaibunud ta midagi, hoopis tihedamaks läks. Koju jõudes olime üleni mudased, porised ja loomulikult läbimärjad.
Pärastlõunal saime napilt Tagaväljale Kaid sünnipäeva (ja Merli) puhul õnnitlema nii, et sel paarisajameetrisel teekonnal vihma kätte ei jäänud. Külas oleku ajal valitses aga vahepeal õues tõeline padukas, mille trummeldamine oli Tagavälja teise korruse toas plekk-katuse all üliselgelt kuulda.
Jaaniõhtuks sadu siiski vaibus. Kella kaheksa paiku õhtul sai süüdata tule ning ehkki rohi ja mets olid läbimärjad, lõkkematerjalist rääkimata,ning lõkke juurde saamiseks tuli solistada läbi heinamaalohku kogunenud vee, oli jaanituli nagu tuli ikka. Lapsed ja mõned suured hüppasid lõpuks ka üle lõkke (Toomas ja Raul koguni paljajalu) ning pärast käisime ka Luksu (uuema nimega Toherniidu) seltskonnaga sõprust sobitamas.
Järgmisel päeval ei leidnud aga naljalt vihma ja vihma vahet. No eks neid tegelikult siiski oli - oma veerand tundi pidas ikka vahepeal kuiva ka.
"Ma ei mäletagi nii täiuslikult vihmast päeva," ütles Karin, kui hakkasime tagasi linna poole sõitma.
Mina vist kah mitte.