Maal elavad meie kassid teisel korrusel, põhiliselt meie toas. Õue laseme neid jaopärast, ainult järelvalve all. Sest ehkki meie oma Ferri enam jooksvale, veel vähem siis paigalseisvale kassile ei reageeri, külastab meie õue regulaarselt veel kolm naabrikoera. Pätu-Pets kah kindlasti kassimurdja ei ole, tal on kodus toanaaber Tannu... aga Uustalu suure musta Roki ja Pikka ma-ei-tea-mis-nimelise suure kollase suhtes ma nii kindel ei ole. Ja nagu koertest veel vähe oleks, elavad saunataguses metsas ka rebased, kes koertevabadel hetkedel mõnikord ka meie õuele põikavad. Ühesõnaga, kindlam on oma kullakalleid linnakasse ka maal tubastena pidada.
Tiffany on sellega meelsasti nõus. Küllap ta vist tunnetab, et tema lombakuse juures kätkeb väline maailm liiga palju ohte. Kui me ta õue viime, tikub kohe tuppa tagasi.
Aga Kisti!!!
Vähe sellest, et ta ühe valvatud jalutusretke käigus saba vonkesse lõi ja kauget sugulast gepardit väärival kiirusel kuusehekki kihutas. Kuusehekk on meil aga suur ja tihe, nii et üks hall kass suudab end sinna ülima kergusega ära peita. Küll me kiisutasime ja miisutasime koos Ode ja emaga, küll me jooksime nii ühel kui teisl pool mööda kuuseheki serva... Lõpuks pugesime mina ja Ode käpuli sinna kriipivasse-torkivasse padrikusse ning kui Kisti mingil armulikkusehetkel meie juurde tuli, muljusin ta kiiresti turjapidi vastu maad.
Eile üllatas Kisti sellega, et hüppas teise korruse kõrguselt alla. Lihtsalt. Aken oli lahti ja aknast on ta kogu aeg saanud uue köögi katusele. Nüüd aga hüppas ta sealt katuselt alla. Õnneks kuulsin ma robinat ja püüdsime jooksiku kinni.
Üheks põgenemiskatsete allikaks on ka teise korruse luuk. Ehkki me allaminekuks luuki avades hoolega vaatame, et Kistit lähedal ei oleks, ta mõnikord ikka on. Mind ehmatas ta näiteks poolsurnuks, möödudes minu näost lennates - kass oli alla hüpanud luugiava piiravalt kõrgelt käsipuult ja maandus kuskile poole trepi kanti.
Isa küll ütleb, et no mida tsirkust ühe kassiniruga - laske ta välja ja kui kaob, siis kaob. Et muidugi maal ikka juhtub, et kass mõnel õhtul enam koju ei tule, aga siis võetakse uus, mitte ei pillitata iga päev vana. Ja et lasku me kassil ikka kassielu elada, lõppegu see siis kuidas lõpeb.
Aga mina, egoist - ja Ode veel enam -, hoiame oma kassi pigem vangis.