Taas kord sai Kisti hakkama sellega, et hüppas teise korruse kõrguselt katuselt alla.
Seekord aga nii õnnetul hetkel, et naabrikoer Roki, see suur ja must, maja ees peesitas.
Õnneks Ode kuulis kassi allahüppamise krobinat - ta tegelikult ei hüppa päris alla, vaid kuidagi maja nurga külge ja laskub sealt küünte varal maapinnale - ning sööstis välja. Täpselt selleks hetkeks, et näha majanurka pidi tagasi üles põgenevat Kistit ja tema järele üles hüppavat Rokit. Kisti oli peaaegu juba räästa all, kuid Roki on suur koer ja jaksab kõrgele hüpata - ja nii saigi ta kassi tagupoolest kinni ja tõmbas ta nurga küljest alla.
Ma ise õnneks seda ei näinud, kuid sel hetkel oli Ode ennastsalgavalt Rokile otsa viskunud, nii et too kassi lõugade vahelt lahti laskis. "Õnneks" ütlen siinkohal sellepärast, et Roki on ikkagi ju suur koer ja pealegi pole meie tema pärispererahvas, nii et tol hetkel olnuks mina kindlasti rohkem paanikas Ode kui kassi pärast.
Mina saabusin täpselt selleks hetkeks, et avada kojauks ja rädutud välimusega koerailane Kisti esikusse lasta. Kust ta siis otsejoones oma turvalisele teisele korrusele põgenes.
Kui ma Odelt küsisin, kas ta ei kartnud Rokit rünnata, ütles Ode, et ei, sest Roki on ju hea koer ja ei hammusta.
Kisti on kah terve. Võibolla on tal koerahammastest küll sinikad, kuid katki ta ei ole, nagu näitas põgus ülevaatus, kui Kisti oli end koerailast puhtaks lakkunud ja mõnevõrra rahunenud. Küllap siis ahmas Roki temast õrnalt - ega ta tõepoolest mingi murdjaloomuga koer ole.
Tänasest igatahes on meie mõlemad kassid tagasi linnas. Ja tundub, et nad on õnnelikud: mõlemad on maganud ülimalt rahuloleval moel terve õhtupooliku oma lemmikkohas. Küllap puhkavad kahenädalase suvitamise väsimust välja.