Üha rohkem vabade hetkede tegemisi ja mõtteid liigub pulmade suunas. Kuna me pulma stiili ja olemuse osas üsna täpselt teadsime, mida tahame, on üldised ettevalmistused selles osas kulgenud ladusalt. Eelbroneeritud on koht, pulmavanem, fotograaf ja ansambel – kõigi puhul oleme kasutanud oma sõpruskonna abi. Koostamisel on kutsed ja külaliste nimekiri – nagu ikka, tahaks ju kutsuda palju rohkem armsaid inimesi kui nimekirja mahub…
Nüüd on siis päevakorral riided.
Pruudil teatavasti peab seljas olema midagi uut, midagi vana, midagi sinist ja midagi laenatut. Algul arvasin, et laenatuks võiks olla näiteks kleit, aga siis ütles Leivo, et tema tahaks Seda Kleiti mulle ikka päris oma ja päriseks – nii, et seda pärast pulmi ka maha ei müü (pulmad.ee foorum nimelt kubiseb kuulutustest „Müüa pruutkleit. Kantud ainult üks kord.“) Muidugi tegi see avaldus mind õnnelikuks ja meele meeldivalt härdaks ning otsustasimegi, et kleit saab selleks uueks asjaks, mida kindlasti kandma peab. Laenan siis kasvõi taskurätiku :)
Kleidi värvis pole küsimus – kindlasti valge! Valget pruutkleiti võivat küll kanda ainult üks kord elus, aga pole probleemi: esimest korda abielludes ma valget kleiti kandnud. Muidugi ei tule see praegune kleit pitsivahuselt tütarlapselik – tõttöelda ei oskaks ma ka kahekümneaastast ennast sellisesse sobitada, veel vähem siis praegu. Ettekujutuses on pigem midagi gracekellylikku – kas valmiskujul või vajadusel õmmelda lastes. Sest on juba aru saada, et ega sellist eriti kerge leida ei ole.
Ka Leivo ülikond tuleb valge ning seda on vaat et raskemgi leida kui gracekellylikku pruutkeliti. Uurime erinevaid salonge ja meesterätsepaid.
Meie pulm tuleb minu lemmikaastaajal, varakevadel, mis aga Eesti oludes tähendab parajat ilmariski. Sealtsamast pulmad.ee foorumist ostsin tüüpilisest "üks kord kantud" kuulutusest valge ... ma ei teagi, mis asja, kasukjakk võiks ehk selle kohta öelda. Kodus vajus Ode seda nähes näost ära ja tõstis süüdistavalt häält, et kas tegu on ehtsa karusnahaga väikeste loomakeste seljast... Ei ole!!! Lihtsalt näeb välja väga ehtne (ja oma tegelikust hinnast kallim) - aga tegelikult me isegi ei kaalunud minu välisrõivastuse valikul pärisnahka. Loomakaitsjast tütre selgitustöö on ilmselt mõju avaldanud :)
Humoorika riietusteemalise vahepalana mõjus aga külaskäik noorpaaride salongi Tartu mnt 69, mille veebiküljelt olime leidnud ilusa valge ülikonna ja ühe enamvähem sobiva kleidi pildi. Maja ise oli seestpoolt kindlalt kaheksakümnendatesse kinni jäänud, aga me ei lasknud end sellest segada. Läksime vapralt õige ukseni ja astusime sisse. Tagaruumist tuli müüja, naeratas napilt, kadus kohe tagasi ja hakkas seal paberiga krabistama. Seisime natuke aega nõutu näoga keset väikest tuba – ühes seinas peigmeeste ülikonnad kuldsest punase ja mustani, teises kohevad pruutkleidid, millest enamik asetses maitseskaala slaavilikumal osal. Akna all stangel peletas pilku odav väljamüük kasutatud, juba võrdlemisi trööbatud kleitidest. Lahkusime vaikse paberikrabina saatel ja loodame, et muud kohad on paremad.