Nokia Eesti kutsus koostööpartnerid jõuluüritusele kuhu mujale kui vastsesse Nokia kontserdimajja. Üllatus oli aga see, et meelelahutuslik osa oli sisustatud Mikk targo 50.juubelile pühendatud kontserdiga "Sellest saab meie suvi".
Väga emotsioonikas oli - eriti inimese jaoks, kel enamiku lugudega ka mingi oma suhe on tekkinud.
Oh neid üheksakümnendate megahitte - "On küll hilja" ja seesama nimilugu "Sellest saab meie suvi"! Oh neid sähvivaid tulesid ja esimesi eredaid emotsioone ööklubidest! Mitte et ma oleksin seal väga palju käinud, pigem ikka harva - lõppude lõpuks olin ma 24-aastasena juba kolme lapse ema ja ka loomult polnud ma just suurem asi klubibeib -, aga võibolla just sellepärast ongi need üksikud korrad (ja need laulud!) nii hinge kaevunud. Kui mul oli klubivalguses erendav neoonkollane pluus ja silmameik, mida tollases naisteajakirjanduses iseloomustati kui "tüdruk, keda ei ärata äratuskell, vaid politseiniku koputus uksele"...
Ja oot, kui vana ma olingi, kui jumaldasin Marju Länikut laulmas "Armastab, ei armasta, on karikakar selleks ju loodud..." ja kui pisara tõi silmanurka vana-aasta õhtul tele-eetris kõlav "Head uut aastat, head uut aastat, neile kelle sõprusest mööda minna ei saa..." Oli see nüüd 12 või juba lausa 13? ...
Ja õhtu üllatus minu jaoks - ka "Neiu mustas kleidis" on Mik Targo laul!...
Tore nostaligiline kontsert oli. Tore oli ka ohjeldamatu tsättimine tuttavatega nii vaheajal kui kontserdijärgsel koosviibimisel.