Heiti tähistas oma viiekümnendatesse eluaastatesse sisenemist pidustustega Valkla puhkebaasis. Pidustused hõlmasid räätsa- või suusaretke ümbruskonnas ja üle jää Pedassaarele, vene- ja tünnisauna ning muidugi rohkelt seltskondlikku tegevust.
Kuna aga iga üritus sõltub lisaks pererahva pingutustele (mida oli tõesti tehtud märkimisväärselt ja rohkemgi) ka osalejate panusest, andsin mina oma panusena sündmusele värvi läbi jää kukkumisega. Kolmveerandil teel Pedassaare poole läksime nimelt Leivoga uurima lumega kaetud jää ja läbipaistva jää piiri - ja ühel hetkel olingi mina, viuh, jääugus. Täiesti sellises kohas, kus jää tundus veel täiesti paks olevat.
Läbi jää vajumine käis nii ruttu, et ma ei jõudnud õieti ehmatadagi. Käed käisid vist korraks ka üles üle pea, aga kuidagi jäin siiski rinnuli jääservale. Jalad põhja ei ulatunud, nii et välja saada olnuks keeruline - aga juba oligi Leivo jääl kõhuli ja mulle kätt küünitamas. Tõmbas mind jääle tagasi vist sama kiiresti, kui olin sealt läbi kukkunud!
Ja igatahes võin nüüd teha reklaami ISC Dialight riietele: kogu kümbluse käigus sain märjaks niipalju, kui jäi ruumi üleskerkinud jope ja püksivärvli vahele. Kuna kotis oli kuiv kampsun, sai märg spordisärk selle vastu välja vahetatud ning olemine igati OK - noh, natuke jõudis siiski särgist pükstesse nõrguda, nii et kann ikka veidi külmetas. Samuti olid märjad sokid - ehkki bahillid suure osa veest kinni pidasid, jõudis sama suur osa ikka ka saapasse. Aga kuna see vesi seal varsti soojaks läks, ei hakanud ma sokkide vahetusega mässama.
Külm hiilis kehasse alles siis, kui vahepeal söögipausi pidades seisime - nii et tagasiteel tuli soojasaamiseks räätsadega jooksmist harjutada. Lõpliku kuuma sai sisse muidugi saunas. Isegi liiga palju, sest õlanukid tunduvad lahvatanud leilist praeguseni õhetavat. Aitüma muidugi leiliviskajale :)
Hommikul tabas aga poole seitsme ajal üllatus, kui Leivo tule põlema pani ja teatas, et nüüd tuleb hakata kodu poole sõitma, sest temal on vaja trenni minna. Tõttöelda arvasin ma hulk aega, et see toimub unenäos (ja sealjuures mitte kõige meeldivamas), aga oli siiski reaalsus ja see reaalsus sundis ka mind end voodist välja ajama ja pakkima hakata. Tuleb küll tunnistada, et ainult selleks, et siis, kui Leivo kodunt jalgrattaga Haabersti poole teele asus, pugesin mina uuesti voodisse ega lahkunud sealt enne kella ühte päeval...