Naljakas, aga kogu oma pika Tallinna-staaži jooksul pole ma eriti sattunud Paljassaarele. Või noh, Katariina kaile muidugi olen ja Pikakari randa... aga muu poolsaare osa on suhteliselt avastamata.
Pühapäeval tegime aga seal Leivoga kümnekilomeetrise jalgsitiiru, eesmärgiga otsida põnevaid punktikohti potentsiaalse Kalamaja Kapi (Leivo ütles küll Kalamaja Cup´i) raja jaoks. Kohatud inimesteks olid koertetreenijad ja valgesse kombinesooni riietunud loodusfotograaf, päike paistis sõbralikult ja pajudel olid suured tibud. Isegi kõndimisrajad olid hästi tähistatud.
Aga hoolimata kõigest ilusast oli see kant kuidagi... ma ei oskagi öelda, mis. Mitte hirmutav, mitte kole, mitte kõhe, aga isegi väga ilusate vaadete juures polnud tunnet, et tahaks siin pikemalt seisatuda või et toetaks selja kuhugi vastu ja lihtsalt oleks. Ehkki, pean veel kord ütlema, mõnigi koht ja vaade oli vägagi ilus.
Aga seiklemiseks ja läbijooksmiseks on see küll äge koht.