Ode Liis veetis kolm nädalat Toulouse´is prantsuse keelt õppides ja Lõuna-Prantsusmaaga tutvudes.
Siinkohal kõigepealt suured tänud Ode prantsuse keele õpetajale Francois´le, kes selle kooli võimalused välja otsis ja Odele soovitas.
Ja ehkki muidugi on rõõm last välismaale saata kõigest hoolimata päris kulukas, on mul selle üle ütlemata hea meel. Selliste asjade nimel olen ma ülima rõõmuga valmis seda raha igapäevaelu kõrvalt kokku korjama – seda enam, et Ode oli ise väga tubli ja käis selle nimel isegi kooli kõrvalt tööl, nii palju kui esitlustöid oli ja ajad vähegi klappisid. Ning aitäh Mammule, kes samuti Ode Prantsusmaa-unistust toetas.
Mineku eel oli Ode kõige suurem hirm, kuidas ta saab hakkama Amsterdami Schipoli lennujaamas ümberistumisega – ikkagi esimest korda elus üksi lendamas. Mina tõttöelda kartsin kõige rohkem, et pere, kelle juures ta elama hakkab, ei jõua õigeks ajaks lennujaama vms äpardusi. Aga kõik sujus suurepäraselt – kui mitte arvestada seda, et Ode pagas jäi Amsterdamis kaduma ning ta pidi Toulouse´is avalduste täitmise ja muu kaasneva närvipingega tegelema. Muidugi kah esimest korda elus 
Aga see-eest leidis ta Toulouse´is neljalehelise ristikheina ja üldse läks kõik väga hästi. Tagasi tuli ta õnnelikuna, kuldseks päevitununa, pikakskasvanud pleekinud juustega ja kõhnununa – ja muidugi nutsime kõik (mina, Kati, Ode) lennujaamas suurest taaskohtumise rõõmust.
Ja teadmiseks Karinile: oma kaasavõetud riideid kandes oli Ode saanud kõige rohkem komplimente rohelise-valgetriibulises pükskleidis, mille mu õeke maal Odele andis
Lisatud pildi autor on Kate Flanagan, Ode õpingukaaslane Iirimaalt. Eksootilisimad õppurid olid olnud Jaapanist, meile geograafiliselt lähimad Rootsist. Ja muidugi pidi Ode kõigile pidevalt selgitama, kus asub eesti ja mis keelt me siin räägime