Olen paar viimast kuud tegelenud huvitava ja peab ütlema, et üllatusi toova asjaga: süvenenud enda kahekümne aasta tagusesse mõttemaailma.
Nimelt on mu elupõline sõber Epp, antud hetkel küll kirjastaja rollis olles, mulle ammu peale käinud, et võiks minu eelmise aastatuhande üheksakümnendate aastate alguses kirjutatud jutud uuesti välja anda. Mõni aasta tagasi, kui see esimest korda jutuks tuli, ma veel puiklesin, ehkki Epp nägi ära suure vaeva ja otsis suure osa neist ise juba raamatukoguarhiividest välja. Meenutuseks: 90ndail valitses suuresti veel kirjutusmasinate ajastu ning ilmunud asjad ilmusid ainult paberkandjal. Ei mingit guugeldamist, puhas käsitsiotsing, mida ei teinud põrmugi lihtsamaks see, et osa jutte avaldasin (ma ei teagi, miks) varjunime all. Aga ma polnud siis vist veel väga valmis oma kunagistele loomekatsetustele peale vaatama, võibolla pigem isegi häbenesin neid. No umbes nii, nagu täiskasvanuks saades kiputakse mingil hetkel tulle pilduma kõike puberteedieas tehtut. Isegi kui Epp (kelle kõhutunnet ma sellistes asjades usaldan) seda väärtuslikuks arvas või nii mõnigi teine aegajalt märkis, et luges kuskil taas kord läbi minu juhuslikult näppusattunud vana jutu ja et miks ma neid enam ei kirjuta…
Aga kui Epp tänavu varakevadel taas seda teemat meelde tuletas, olin ma vahepeal kas oma varasema mina suhtes leplikumaks muutunud või siis sõna “raamat” suhtes suure osa aukartusest minetanud. Sest raamatu ilmutamine on tänapäeval juba nii tavaline, et ei pea enam suurt põdema selle pärast, kas sel ikka on igavikulist väärtust.
No ja last, but not least: lugesin Epu kogutud portsu läbi ja olin meeldivalt üllatunud. Sel kirjutajal oli mõnigi kord päris äge vaatenurk ning tema lugudes oli ajastikupärast hoolimata midagi püsivalt eksistentsiaalset. Tema lugusid oli tõepoolest huvitav lugeda!
Ütlen siin meelega “tema”, sest praegu on mul siiski raske samastada end selle verinoore äreva naisega, kes 24-aastase kolme lapse emana oma unelmaid ja änge öösiti köögilaua taga kirjutusmasinasse peksis. Aga midagi temast on minus kindlasti alles. Temata poleks ma see, kes ma praegu olen, ja igatahes saan ma temast tänu nendele juttudele nüüd ehk pareminigi aru kui ta ise tollal seda suutis.
Ning lisaks on praegu juba piisavalt aega mööda läinud, nii et lugude ajastikutruudus hakkab tasapisi miinuse asemel plussiks muutuma.
Nii et jah.
Kuskil enne jaanipäeva ilmub Petrone Prindilt suvelugemiseks kogumik “Vastassuunavöönd”.
Raamat erinevatest juttudest, millest enamiku kirjutasin aastatel 1993–1995. Mina olin väga noor, Eesti Vabariik oli väga noor ja maailm väga mitmes mõttes teistsugune kui praegu. Mobiiltelefon oli staatusesümbol, raha investeeriti kõigepealt edevasse autosse, töökuulutustesse kirjutati nõuded „hea väljanägemine ja vanus kuni 25“, kummalised inimesed said kummalisel kombel rikkaks, 24/7 töötamine oli auasi ja elustiil ning laste saamine võrdus karjäärirongist väljaviskamisega. Tänavatel plahvatasid autopommid ning dresside-valgete tossude-jämeda kuldketiga klubisse minek oli enam kui okei. Kõik see peegeldub enamal või vähemal määral ka minu juttudes.
Ja just selline olin mina ise nende juttude kirjutamise ajal.
