Get a life!

Haigla ei seostu tavaliselt kohaga, kus elutervet iroonilist nalja heidetakse (arstide eluterve must huumor jääb tavaliselt väljapoole patsientide kuuldeulatust), nii et seda ägedam oli narkoosiuimast toibudes näha neurokirurgia osakonnas sellist silti,mis paistab lisatud pildi ülaservas (pildistasin koos ümbritseva olustikuga ja ärge norige kadreerimise,valgustuse jms üle. Igatahes aitas see mul narkoosist toibumise vaevadest üle saada ning üldse kavatsen end selle mõttega lohutama hakata iga kord, kui pea peaks valutama hakkama. Valutab – järelikult on mul aju!

Narkoosist väljatulek oli üldse vaevaline (päriselt pole ma sellega vist siiani hakkama saanud), nii et kaks esimest opijärgset päeva elasin kassielu: sõin, magasin, sirutasin korra saba, magasin, jalutasin, sõin, magasin… Kolmanda päeva õhtuks olin niipalju toibunud, et vaatasin üle osakonna ilmselt isetekkimisliku raamaturiiuli. Leidsin sealt Scott Adamsi (ehk siis Dilberti-koomiksi autori)  “Joonista koomikseid edasi, ahv!” , mis kinkis mulle ohjeldamatuid lustakaid hetki. Aitäh  Andrusele, kes raamatu sinna oli jätnud! Tema nimi oli raamatus sees, nii et ma igaks juhuks isegi kirjutasin talle, et küsida, ega ta kogemata ei unustanud ja et sel juhul saaksin raamatu talle tagastamiseks kaasa võtta, agata kinnitas, et see  oligi jäetud järgmiste lugejate rõõmuks. Väga lahe, sest enamik muust riiulitäitest oli nõukaaegne kuld, mis enamiku minu põlvkonna lapsepõlvekodude riiuleid koormas. 

Aga parima haiglanaljaga sai hakkama mu oma lihane ema, kellel palusin tuua mulle pudeliga punasesõstramahla (pidin narkoosijärgselt palju jooma, aga paljas vesi ei tahtnud enam alla minna). Kuna mahla on ha säilitada keeratava korgiga pudelis, siis tõi heatujuliselt itsitav emme mulle… jah, just sellise pudeli, nagu pildil näha Mida tühjemaks see aja jooksul sai (st kui punast enam üle sildiääre ei paistnud), seda kahtlasemaks see  aatepilt mu öökapil muutus. Aga mul olid toredad palatikaaslased ning ka õed-sanitarid said suutäie naerda…

Siinkohal on paslik meenutada lugu, kuidas Ode klassis pidid kõik mingi projekti raames kodus olevat taarat pildistama. Ühel klassivennal oli pildil rohkesti Lauaviina pudeleid, ja Ode oli ainus, kes uskus tema selgitust, et nad hoiavad seal mahla. Nii ongi, meie teame