Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Wannabe-fitnessikaunitar ehk mina ja minu bikiinifitness

Jah, ma osalesin bikiinifitnessi võistlusel. See oli septembris, aga siiani kirjutab vähemalt kord nädalas mõni tuttav, tuttava tuttav või isegi päris võõras, et küsida soovitusi trenni, toitumise või enesedistsipliini osas. Vastan rõõmuga, aga et kõike mitte pidevalt uuesti korrata, panen oma kogemuse lõpuks ka tervikuna kirja. Endalgi kunagi hiljem hea lugeda.

Kuidas ma üldse bikiinifitnessi sattusin?

Mitte just päris kihlveo peale, aga midagi sinnapoole – kergekäeliselt antud lubaduse tõttu.

Omnivas toimub igal aastal osakondadevaheline viievõistlus, kus võisteldakse viiel toredal alal. Igal aastal on üks nö üllatusala – midagi sellist, mida ise naljalt proovima ei satu.

Kui spordiklubi juht eelmisel talvel arutas, et võtaks üllatusalaks kulturismi ja fitnessi, ütlesin naerdes, et kui selle ära teed, olen mina kindlasti laval - et innustada teisi hulludesse ettevõtmistesse hüppama.

Arvasin muidugi, et NII hull ta pole, et kolleege sellisel alal võistlema panna. Ehkki muidugi fakt, et eelmine üllatusala oli vehklemine, oleks võinud ju teatavat häirekella helistada…

Igatahes, kukkusin peaaegu toolilt, kui selgus, et 2019.aasta võistluskalendris ongi meestel kulturism ja naistel bikiinifiteness. Pidin oma lubadust lunastama hakkama.

Milline oli mu varasem kogemus jõusaalitrenniga?

Jõusaali olin näinud vaid muude trennide kõrval. Või teinud seal mõnd üksikut (üldjuhul rasket ja ebameeldivat) harjutust. Kogu masinapark oli pehmelt öeldes võõras ning veel võõram tundus subkultuur: musklimägedest mehed ning pealaeni ulatuvate kunstripsmete ja puusadeni nukujuustega naised.

Ja kui minu ideaaltrenn on see, kus saab kaaslastega seltskondlikult lobiseda, siis jõusaal tundus sügavalt individuaalne. Igaüks tegeleb vaid iseendaga ning harjutuste vahel tammutakse keskendunult kella jälgides ringi…

Nii et olin täiesti kindel, et jõusaal pole minu jaoks. Aga olin sellest hoolimata valmis eesmärgi nimel pühendunult tegutsema.

Millal treeningutega alustasin?

Viivitasin kahjuks viimase võimaluseni. Pool aastat enne võistlust oli koolitus-loeng ja Ott Kiivikase näidistrenn, aga tegelikku trennialgust lükkasin aina edasi. Kuni juuli keskpaigas (kaks ja pool kuud enne võistlust) polnud enam kuhugi lükata. Liitusin Sparta Spordiklubiga ja astusin uksest sisse.

Kuidas ma alustasin?

Loomulikult olin näidistrenni õpetused vahepealse nelja kuuga unustanud. Palusin Otilt lisatundi ja privaatkava. Miks just Otilt? Esiteks oli tema ju meile näidistunni teinud ja teiseks – no teate küll, et kui varastada, siis juba miljon ja kui hakata jõusaalitreeni tegema, siis selle ala absoluutse meistri käe all J Ja kolmandaks tundus Ott, ehkki pealtnäha samuti see eelarvamuste musklimägi, oma heasoovliku irooniaga sümpaatne.

Ott ei petnud mu ootusi, tegelikult lausa ületas neid. Mitte ainult sellega, et ta oligi sümpaatne, vaid et alustasime eesmärgi paikapanekust ning arutelust, kui palju olen valmis selle nimel pingutama.

Mis mu eesmärk oli?

Sõnastasin selle nii: Olla 28.09 visuaalselt elu parimas vormis ning end laval hästi tunda.

Selleks:

  • Kasvatada ja tuunida lihaseid
  • Vähendada reite, käsivarte ja talje ümbermõõtu
  • Langetada kaalu 3-5kg

Kaalulangetus: kas ja kui palju?

Olen 164cm pikk. Esimese kohtumise päeval kaalusin kodukaalul (riieteta ja enne hommikusööki) 62,1kg, Sparta kaalul (riietega ja pärast päevaseid söögikordi) 63,1kg.

Olin oma kaalu ja proportsioonidega rahul. Tahtsin ainult spordivabade aastatega tekkinud pehmuse taas lihastega asendada.

Ott aga ütles, et ideaalse tulemuse nimel peaksin langetama kaalu 5-10kg.

Mida????

Alpinismiekspeditsioonide ja seiklusspordi perioodil oli mu kaal tõesti 54-55kg (kord, kui sain mäel kõhutõve, isegi 49kg). Aga see oli 15 ja rohkem aastat tagasi.

Noor naine ei saa olla liiga ilus, liiga rikas ja liiga kõhn. Vanuse kasvades kehtib aga Elizabeth Taylori tarkus: tuleb valida ilusa tagumiku ja ilusa näo vahel ning kuna nägu näeb oluliselt rohkem inimesi, on mõistlikum tuua ohvriks peenike pepu.

Ott kuulas selle jutu ära, naeris ja jäi endale kindlaks: mõne kilo siiski peab maha saama. Muidu olevat ma teiste kõrval liiga volüümikas ja seega ei täida oma eesmärki end laval hästi tunda.

Ja lisas lohutuseks, et kui vähegi toitumist kontrollida, hakkab trenni tehes kaal iseenesest langema, sest lihased tarbivad rohkem energiat.

Nii leppisimegi kokku, et püüan võistluseks alla võtta 3-5 kilo.

Toitumine: söö vähe, aga sageli

Ma ei ole kunagi järginud konkreetseid toitumiskavu või dieete. See võtab lihtsalt liiga palju ajuressurssi ja pühendumist, mida mul mujal on rohkem vaja. Nii et ma ei tahtnud hakata seda tegema ka nüüd, kuid muid muutusi olin hea meelega valmis sisse viima.

Aastaid oli mu toidukordade vahe olnud 10-12h: sõin hommikul ühe kõva kõhutäie ja õhtul teise. Nüüd, kui pärast tööd lisandus trenn (sellest edaspidi), ei oleks see enam toiminud. Teadsin ka, et see pole üldse tervislik ja nüüd oligi põhjust end muuta ja teistsugust varianti proovida.

Selleks, et keha liiga palju varusid ei hakkak skoguma, tuleb veresuhkur hoida ilma suurte kõikumisteta. See tähendab, et süüa tuleks pigem vähe, aga sageli.

Hakkasin tööle puuvilju kaasa võtma ja lõuna ajal sööma. Ja muidugi sõin õhtul (pärast trenni) selle võrra vähem.

Toitumisharjumuste muutus tõi esimese kahe nädalaga kaasa 2kg… kaalutõusu. Kannatasin ära, lootes, et kaal siiski peatselt langema hakkab.

Hakkaski!

Viis nädalat pärast trennidega alustamist, kui Ott mind taas igapidi üle mõõtis, olin algusega võrreldes 2kg kergem.

Jooksvalt proovisin jälgida ka seda, et ei tekiks topelttoidukordi. Näiteks kui õhtul oli plaanis küllaminek, siis töölt tulles ma kodus ei söönud. Või kui teadsin, et kolleeg pakub sünnipäeval kooki, siis lõunal ei käinud. Ja kodus küpsisetorti tehes (mis mulle väga maitseb!) piirdusin ise ainult ühe väikese tükiga.

Veel kuu hiljem näitas kaal 59,5kg ja võistluspäeva hommikul 58, 1kg. Viimase saavutasin küll patuga pooleks, süües võistluseelsel päeval ainult šokolaadikomme - et kiirel tööpäeval energiat jätkuks, aga väike toidukogus kõhu siledana hoiaks ning kaalu ei lisaks.

Treening: Jõusaal ja liikumine

Esimese jõusaalitrenni tegin 14.07. Lavaleminek oli 28.09, nii et treeningperioodiks tuli kaks ja pool kuud.

Esimese kuu treeningkava nägi ette trenni kolm korda nädalas, enamvähem ülepäeviti. Ühte treeningkorda mahtusid nii ala- kui ülakeha harjutused, kokku 10 erinevat, igaühte kaks tsüklit ning teine suurema raskusega kui esimene. Korduste arvuks oli 10-15.

Kõhu- ja küljelihaseid tegin mõlemal päeval ning loomulikult oli iga trenni lõpetuseks venitus.

Tagasilöögina ilmnes, et mu põlved ei kannata kangiga kükke (raske alpinismiseljakotiga mäestikust väljamarsside mõju!). Need said vahetatud keharaskusega tehtavate väljaastete vastu.

Teise kuu treeningkava tõi trenni juba neli-viis korda nädalas, lõi lahku alumise ja ülemise kehapoole harjutused ning tõstis intensiivsust.

Iga harjutust tegin kolm tsüklit, harjutuse käigus kahe erineva (suureneva) raskusega ning 10-15 kordust. Pausid tsükli sees lühikesed, ainult raskuste vahetamiseks kuluv aeg. 

Lisaks kuulus mõlemal kuul iga treeningu juurde 6km jooksu-kõndi (jõusaali ja tagasi) ning nädalavahetustel ca 10km jooksuots või pikem matk.

Lavaliikumine

Fitnessi lavaliikumist ja esitlupoose õpetas meile Eleri Reinart. Kuna meil oli lahe punt ja tore treener, olid lavaproovid (kokku kaks) üks lõbusamaid hetki üldse.

Pealtnäha lihtne lavaliikumine – kõnnid lavale, kenitled siia- ja sinnapoole, hõljutad pisut käsi ning siis lihtsalt seisad – on tegelikult päris raske. Nii pooside hoidmise mõttes kui tasakaalu leidmises lihaste pingutamise ja loomuliku graatsia vahel. Kirsiks tordil pinge sellest, et oled žürii j saalitäie publiku ees praktiliselt alasti (mis vähemalt minule oli probleem).

Riided ja ehted: sädelust pole kunagi liiga palju

Soetasin Fitshopist teise ringi võistlusbikiinid (mulle selga mahtuvaid oli küll väike valik, kuid leidsin imeilusad tumesinised, kivikestega ja puha) ning hotlips.ee poest spetsiaalsed läbipaistvad ja 12cm kontsaga võistluskingad. Kingade ost küll algul plaanis ei olnud, mõtlesin kasutada oma nahavärvi ja 7cm kõrguseid peokingi (meile kui mitteproffidele oli see lubatud), kuid teiste spetskingi proovides tegid need jala nii palju ilusamaks, et kulutasin ikka need 20 eurot.

Bikiinidega täpselt sobivad kõrvarõngad sain Expressionsist, “teemant”käevõrud enda ehtelaekast.

Võistluspäev

PMA Work lavameikBikiinifitness pole ainult treenituse, vaid ka iluprojekt. Seega algas võistluspäev hommikul enne kella kuut PMA stuudios. Lavameigi ja soengupõhja sain seal, soenguviimistluse tegi tütar Kati vahetult enne võistlust Spartas. Seal tuli olla kell kaheksa, et saada peale kehagrimm.

Glamuurse kulturismi ja fitnessi lavatagune elu on glamuurist kaugel. Kileboksid, kus värvipüstoliga mehed võistlejaid-võistlejannasid pruuni värviga üle pihustavad – esimene kiht, teine kiht ja õlitamine. Kihtide vahel seisad koos teistega ventilaatorite ees, et värvi kuivatada.

Alasti. Käed kehast eemal.

Täismeigis. Soenguga.

Kell kaheksa hommikul.

Naersime kolleegidega, et pärast seda kogemust ei ole maailm enam endine J Tegelikult polegi, selles mõttes, et nende kolleegidega (kellega igapäevatöös nii väga kokku ei puutugi) on nüüd hoopis teistsugune, semulik ja tore suhe.

Lavale!

Grimm peal ja bikiinid taas seljas, kulges lavatagune askeldamine nagu üks suur tohuvabohu. Lihaste soojendamine (jah, mul olid käekotis kaasas hantlid!), viimased liikumisproovid, pildistamised, ettevalmistusi tegevate proffide imetlemine… Lavanärvi rahustamiseks oli klaas konjakit ja see tõesti toimis. Valio Profeel Cupi lavale sammusin küll saali ja kohtunikke nägemata (kõik sulas silmade ees ühtseks virrvarriks), aga ilma häbelikkuse ja sisemise paanikata.

Huvitav kogemus oli, et üleni grimmiga kaetult ei olnudki seda alastiolekutunnet, mida ma nii väga kartnud olin. Grimm ja lavameik toimisid nagu kostüüm maskiballil – see lihtsalt ei olnud mina, vaid roll, mida etendasin. Keegi hoopis teistsugune - särav ja enesekindel fitnessikaunitar.

Poodiumil ma muidugi ei olnud, kuid eesmärgi olla lavavormis ja endaga rahul täitsin küll vähemalt 200%. Lisaboonus ja suurim üllatus enda jaoks oli, et ma tõesti nautisin iga sekundit laval.

Kuidas nüüd?

Jõusaalis püüan käia 1-2 korda nädalas (tuleb tunnistada, et pühadeperioodil pole õnnestunud). Lisaks ka paar jooksukorda.

Kaalun keskmiselt 59,5-60,5 kg ehk olen kaotatust poole tagasi võtnud. Praegu püüan seda taset hoida ja suveks taas 58,5kg peale jõuda, sedapuhku mitte ühekordselt ja eelneva kommidieedi abil, vaid püsivalt.

Plaanin paluda Otilt uut kohtumist, et saada talveks-kevadeks uus treeningkava.


KKK neile, kes plaanivad jõusaalis bikiinivormi saada

Kas ma soovitan jõusaalitrenni?

Jaa! Pühendatud aja ja saavutatud tulemuse suhe on väga hea. Algul võib olla raske, tüütu ja vale tunne, aga see läheb mööda.

Kas treener tuleks võtta?

Kui pole enne jõusaalis käinud, siis minu kogemuse põhjal on treenerit vaja. Juba selleks, et aidata õigeid raskusi valida ja näidata, kuidas masinaid õigesti kasutada.

Kas treeningkava võib saada ka äpist?

Jah, muidugi, äppides on igasuguseid imelisi asju. Aga kui oled päris algaja, on minu soovitus küll investeerida treenerisse, eriti alguses.

Kui sageli peaks trennis käima?

Sõltub, kui kiiresti tulemusi tahad. Mulle tundub, et alla kolme korra nädalas on parendust raske saavutada (või läheb sellega väga kaua aega). Saavutatu hoidmiseks piisab juba vähemast, 1-2 korrast.

Kui pikk peaks trenn olema?

Arukalt treenides piisab 45 minutist, et kõik oluline tehtud saaks. Keskmiselt tuleb ilmselt tund.

Kas peab hakkama karbiga eritoite kaasas kandma, makrosid jälgima, toidulisandeid sööma, valgupulbrit tarbima jne jne?

Ei pea. Aga võib. Igal juhul peab arvestama, et vormi saab treeningsaalis, kõhnaks söögilauas. Nii et mõtle läbi, mis su prioriteet ja eesmärk on ning otsusta sellest lähtuvalt.

Kust saada toitumissoovitusi?

Siin mina isiklikust kogemusest ei oska nõu anda, sest mina jätsin selle osa vahele. Kasutasin oma tervet mõistust ning järgisin soovitust süüa vähem korraga, aga sageli.

Kas võtta vitamiine ja toidulisandeid?

Kuna oli suvi, siis mina lisavitamiine ei võtnud. Aga ka ilma trennita võtan päikesevaestel kuudel D-vitamiini ja periooditi rauda.

Liigeste ja kõhrede peale mõeldes (vana põlveprobleem!) sõin treeningperioodil Arthrostopi toidulisandit.

Kuidas mõjub kaalukaotus näole?

Mina mingit muutust ei märganud. Aga minu kaalukaotus oli ka ainult 3-4kg kahe kuu jooksul.

Kas on tõsi, et rinnad jäävad väiksemaks?

Paraku jah. Minul umbes pool numbrit (endine C on suureks jäänud, B siiski ebamugavalt kitsas).

Mis on trenni kõige positiivsem tulemus?

Minu jaoks see, et proualikult pehmeks (et mitte öelda pontsakaks) muutunud käsivarred said taas tütarlapseliku sireduse. Samuti vähenenud reieümbermõõt ja lamedamaks muutunud kõht. Ja kapist hakkasid taas välja tulema „uued“ riided, mida ammu kanda ei olnud saanud!

Üks rebane

Ei tea, kas tegu on hingedeaja või täiskuu mõjuga, aga kuidagi ei saa peast ühte hiljutist lugu.

Õhtul nii umbes poole kaheksa paiku mööda Juhkentali tänavat sõites nägin – õnneks juba kaugelt – sõiduteel kahte umbes kümneaastast last ja nende jalge ees lamavat looma. Paar väiksemat last oli ka kõnnitee serval, kehakeele järgi otsustades kas nuttes või kätega silmi varjates.

Liiklus oli väike ja minu autot nähes jooksid teel olnud lapsed tagasi kõnniteele - aga olukord oli parasjagu ehmatav. Veel ehmatavam oli mõte, et ilmselt on lemmikloom otse väikeste omanike silme all auto alla jäänud.

Autoga tee äärde tõmmates ja sündmuspaigale minnes oli esimene kergendus, et teel lamas noor rebane. Seega mitte perelemmik, vaid linna sattunud metsloom. Aga kui autot ei lähenenud, jooksid suuremad lapsed jälle sõiduteele, et lamajat uudistada ja olukorda hinnata. „Ta jookseb verd!“ „Kiirabi peaks kutsuma!“ hõiklesid nad mulle. No mu esimene mure oli muidugi nad ise teelt ära kamandada, enne kui üldse rebasele mõelda.

Ajal, kui ma lastega tegelesin, materialiseerus sündmuspaigale ka kolm meest (ma tõesti ei märganud, kust ja kuidas, ümber pöörates nad lihtsalt olid äkki kohal.)

Seisime seal nüüd juba suure hulgaga, nii suured kui väikesed, kõik ühteviisi nõutud.

Täiskasvanute kolleegium hindas rebase kaugvaatluse teel surnuks, lähemalt uurima ei tahtnud keegi minna. Samuti ei tahtnud keegi meist minna rebast autode teelt kõrvale tõstma. Olime küll ühel nõul, et seda tuleks teha. Aegajalt tuli ju autosid, õnneks lamajat märgates ja mööda manööverdades, aga keegi võis ju ikka kogemata temast uuesti üle sõita. Kui rebasel ka juba ükspuha, siis ülesõitjal ilmselt mitte.

Nii et jah, olime ühel nõul, et kõrvale tõsta tuleks. Aga niimoodi – paljakäsi, linnariietes…?

Lõpuks, ennast üsna nõmedalt tundes, otsustasime helistada 112. Ise hästi teades, et surnud rebane autoteel on Päästeameti ülesannetest küll valgusaastate kaugusel… Aga jutt kuulati professionaalselt ära ning lubati teema edasi anda. Ja vaid loetud minutite pärast helistati tagasi loomade varjupaigast, et laiba asukohta täpsustada.

Saatsime lapsed kodu poole ja läksime igaüks oma teed. Ilmselt polekski me saanud midagi enamat teha, aga ikkagi … kuidagi nõme tunne on.

Mu isa ja vanaemad poleks looma ilmselt niimoodi lamama jätnud. Eriti kui polnud täiesti kindel, on ta ikka surnud või hingitseb eluvaim veel sees ja loom kannatab. Mida teeb aga moodne inimene? Jätab jamaga tegelemise professionaalidele ja kirjutab internetis.

Kassiiseloom! Minu esimene raamatuesitlus

Mul on ilmunud kaks raamatut  (noorteromaan-konkursivõitja "Hetk enne homset" ja kunagiste naistekajuttude kogu "Vastassuunavöönd"), aga esitlust kui sellist ei ole ma varem teinud. Aga kolmandal korral paremini - mul on rõõm kutsuda sõpru, tuttavaid, raamatu- ja kassihuvilisi oma raamatu "Kassiiseloom" esitlusele. See toimub 28.08 algusega kell 18:00 kassikohvikus Nurri (Tartu mnt 24). 

Raamat on vanusegrupile 8-101 ehk siis loodan, et lugemist on nii lastele kui äratundmisrõõmu täiskasvanutele. Kirjutan oma lapsepõlvistest ja hilisematest (lemmik)loomadest, kes mu ellu oma käpajälje on jätnud. Pealkiri viitab kassidele, aga juttu pole sugugi mitte ainult kassidest, teistest ikka ka.

Kohal on ka kassikohvikus elavad kassid. NB! Külalised, kassikohviku reegel on, et magavat kassi ei tohi häirida, ka mitte silitamisega. Ma küll ei tea, kas kassid ikka nii sõltumatud on, et suure inimhulga seas magavad, aga mine tea. Igal juhul tuleb neisse lugupidavalt suhtuda. 

Mis toimuma hakkab? Kirjastuse esindaja (no minu jaoks siiski sõber) Epp Petrone teeb minuga seal väikese vestlusringi-intervjuu, kuhu hetkiti kaasame ehk ka kohviku perenaise Heleni ja loomalugude sarja ühe varasema autori Loone. Taustaks näitan vanu ja uuemaid pilte raamatus olevatest loomadest. Pakume Kass Arturi kooki ka, kuidas muidu :)

No ja niisama oleks kah tore näha. Sõpru-lapsi-kaaslasi võib ka kaasa tuua, koeri vast ainult mitte 😊

 Raamatu kohta kirjutas kirjastus nii:

Kaja Sepp on kirjutanud teksti, mis tutvustab noortele lugejatele lähiajalugu läbi isiklike loomalugude. Mis on linaleoauk? Mis olid karjalaudad? Mis kell algas kolhoosilüpsja tööpäev? Sellised faktid on peidetud kaasahaaravate looma (ja samas ka inim-)portreede sisse. Lugeja saab kaasa haaratud mitte ainult lähiajaloo alaseks harimiseks, vaid veel enam hingehariduseks. Mis tunne on elada, teades, et õuel igal aastal õitseva nelgipuhma all magab igavest und sinu esimene lemmikloom? Ja et vana aida küünistas ära paanikas koer, keda lapsed ei tahtnud äikese ajaks sisse lasta? Ja kuuri taga nõgesepuhma kõrval jättis oma elu koerakarja eest jooksev kass? Ning et vanaema pidi ühel hetkel oma armsa lehma vorstivabrikusse saatma...? Sest selline oli elu.

Elu, armastus ja surm on alati seotud. igasuguse loomaga kaasneb vastutus, igasuguse armastusega kaasneb valu. Petrone Printi noortele lugejatele mõeldud raamatusari ei õpeta otsesõnu justkui mitte midagi, aga just need suured elutõed võiksid kohale jõuda läbi autorite kogemuslugude.

 

Kas teadsid? Viis põnevat trendi fake-uudistest ja sisuturundusest, mis sind selles valdkonnas seksikaks eksperdiks teevad

the-future

Viimase nädala kuumimad turunduskommunikatsiooniuudised on kahtlemata olnud brändrahn ja meediaettevõtete omavaheline diskussioon (kui seda nüüd nii nimetada) selle ümber, kas ja kuidas teha ja märgistada sisuturundust. Brändrahnu arvamusplahvatusse ma omapanust ei anna, aga sisuturunduse peale mõeldes  püüan olla prohvet ja ennustada, kuidas see maailma muutuma hakkab.

1. Uudistetoimetus robotiseerub. Juba praegu toidetakse online-portaale suures osas ju copy-paste materjalidega, mille juurde täiendavat infot ei otsita ja mille autentsust ei kontrollita. Tulevikus võib uudised kokku roobitseda ka robot, inimtoimetaja rolliks jääb ehk põnevate pealkirjade panek („Kas teadsid? Kolm asja, mille pärast su raamatupidaja sinusse armub!“ korrektset maksekäitumist propageeriva sisuturundusloo juures).

2. Suure tõenäosusega panevad need põnevad pealkirjadki juba sisuturunduslugude koostajad, sest sisuturundus muutub samm-sammult üha sarnasemaks pärisajakirjandusega.Või isegi paremaks, sest seda teevad üha paremad tegijad.

3. Fake-uudiste ja kallutatud tõe ja sisuturunduse maailmas saavad arvamusliidriteks ja hinnangute kujundajateks sotsiaalmeedia gurud. Nemad ütlevad, kuidas ühte või teise uudisesse suhtuda.

4. Ah jaa, sa näed loomulikult ainult selliste arvamusliidrite arvamusi, kelle postitustele oled varem Like pannud.

5. Orwelli kirjeldus maailmast, kus pideva meelelahutuse tagamiseks ja su oma mõtete lämmatamiseks on seinad ekraanid ja neil kuvatakse  pidevalt vatravat seebiseriaali, tundub jumala normaalne.

Võite panustada, kas ja millal need täituvad.

Nüüd ma siis lugesin

Aastavahetuse eelsete ja järgsete päevade vabad hetked möödusid suuresti lugemise tähe all. Olulisim oli Mart Kadastiku elutööraamat “Nüüd ma siis kirjutan”, mille pikaks kodusolekuks ekstra laenasin.

WP_20170108_22_09_52_Pro

Suhtusin raamatusse küll teatava ettevaatusega, sest Kadastiku esikromaan mulle ei meeldinud – lausa niivõrd, et jätsin selle pooleli (mida ma raamatutega üsna harva teen) ja teist ei hakanud lugema isegi mtte selle nimel, et osata seltskonnas midagi kaasa rääkida. No see esimene raamat lihtsalt oli kuidagi nii… ei teagi, mis. Edev? Kunstlik? Eputav? Vägisi põnevaks ponnistatud?... Kirjutatud oli objektiivselt võttes ju hästi, aga subjektiivselt – mitte minu maitse. Viga ei pruugi muidugi olla raamatu poolel, eks ole J

Nüüd aga siis elutööraamat. Võtsin kätte mõnusalt vaba tundega, sest seltskonnas kaasarääkimise pärast polnuks enam lugeda vaja, seltskonnajutud selle raamatu teemal on ju ammu möödanik. Nii et tahtsin lugeda tõesti lihtsalt lugemise pärast. Sest elutöö ise on ju muljetavaldav.

Algus tundus küll stiililiselt sõitvat samadesse rööbastesse kui romaan, aga ei tea, kas harjusin ära või läkski paremaks, aga lõpuks hakkasin seda killuviskamise tulevärki lausa nautima ja (enese)irooniliseks pidama. Etteruttavalt võib öelda, et lõpuni jäin eriarvamusele autori pideva viitamise osas oma huvile “meeste ja naiste teemade” vastu ja sellest romaanide kirjutamisele. Aga las see jääda.

Mudigi on raamatus palju inimesi ja episoode, keda-mida ma ka isiklikult tean. Episoode muidugi valdavalt teisest vaatenurgast, kõrvalseisja, meediajälgija või juhusliku osaleja. Aga ikkagi – natuke nagu tuttav tunne.

Tuttav tunne oli ka see, et millegipärast – küllap om ajakirjandusüliõpilase staatuse tõttu – mäletan kunagist lehtede kojukande saagat, mis nüüd, minu praeguse töö tõttu on uuesti huvitavaks muutunud. 1992.aasatl alustas Postimees varahommikust kojukannet Tartus, 1993 koos Rahva Häälega Tallinnas. See tundus ja tundub praegugi täiesti normaalse sammuna: kui turul on auk, mida tasub täita, siis seda tehtagu. Konkurents on edasiviiv jõud. Aga juba tollal tundus (ja tundub praegugi) ebaõiglasena nõudmine, et teine ettevõte tegeleks kandega piirkondades, kus see pole majanduslikult tasuv ja teeks seda alla omahinna – lihtsalt sellepärast, et lehtedel on seda vaja. Ajakirjandus on ju äri, nagu ka Kadastik oma raamatus mitu korda välja toob. Küll üsna spetsiifiline äri, aga siiski äri.

Minu jaoks raamatu mõtlemapanevaim – küll üsna lühidalt käsitletud – osa oli aga meedia klikimagnetistumise ja anonüümsete netikommentaaride teemal. Ja hindan Kadastiku ausust tuua välja seik, et Postimehe meelelahutusportaal Elu24 pildistas randades suvalisi inimesi ja riputas pildid netti, et kõik saaksid pildistatute kehade kallal ilkuda.

Kokkuvõttes oli kuidagi kurb. Nagu oleks elutöö tehtud hääbuvas, oma rolli minetavas valdkonnas. Aga pole ju nii? Või ikkagi on?

***

PS. Lisaks lugesin puhkuse ajal üldse palju.

· Teistkordselt (esimest korda oli 2014) lugesin läbi Timo Palo “Jäise retke” ja see oli väärt iga sekundit sellele uuesti kulutatud ajast. See, kuidas Timo kirjutab, on lihtsalt võimas.

· Lisaks sirvisin (mitte ei lugenud) uuesti läbi Isaac Asimovi “Teise Asumi”. Lihtsalt sellepärast, et aastaid (no tõepoolest, ikka päris palju aastaid!) tagasi Raamatukoi süsteemis pandud ootejärjekord sellele raamatule oli lõpuks minuni jõudnud. Nüüd on terviksarjast puudu veel “Asumi äär”. Kunagine ulmevaimustus on küll ammu üle läinud, aga Asimovit võib siiski ka teinegi kord lugeda. Aga mitte praegu.

· Diana Gabaldoni “Võõrmaalane” 1. ja 2. osa – olin siiamaani mööda käinud nii raamatust kui seriaalist, kuni raamatud Odelt jõulukingiks sain. “Troonide mängu” eufooriaga võrreldavat vaimustust ei tekitanud, ju siis olen vahepeal arukamaks muutunud. Aga põnev oli.

Ja lisaks ports täielikke ajatapjaid, mille lugemise vabanduseks ei saa öelda isegi seda, et need oleksid olnud ülemäära põnevad. Aga kui istud kodus, ei tunne end päris tervena, on õhtu, oled üksi, päeval tehtud (huvitavast) tööst või hobitoimetamisest või kirjutamisest oled juba väsinud, uni ei tule, mõtteid ei taha hulkuma lasta, sest ei tea kuhu need jõuda võivad, siis… noh, need vist ongi vabandused. Igal juhul aitäh õele, kelle käest need laenuks sain.

· Barbara Vine “The Brimstone Wedding”

· Sydney Sheldon “Bloodline”

· Jo Nesbo “The Devil´s Star”

· David Baldacci “Deliver Us From Evil”

Ode Liis. Odelice. Odette Lisette

On ühtaegu uhke, õudne, ilus, rõõmus, nukker ja mida kõike veel, kui lapsed teevad elus oma suuremad või väiksemad valikud, astudes teele, kus ma ei ulatu ega oskagi neid kuidagi toetama. WP_20170105_08_19_37_Pro

Ode Liis sõitis 5.jaanuaril Sitsiiliasse. Aastaks. Vabatahtlikuks.

Ode Liis on pesakonnast üldse kõige rahvusvahelisem laps. Alates sellest, kui ta 16-aastasena leidis koolitusvõimaluse Prantsusmaal, pakkis koti ja lendas Toulouse´i. Nüüd tähendab tema "lähen sõbrannale külla" enamasti mitte kõrvaltänavat, vaid lendu Iirimaale või Austriasse või mõtet kohtuda eri riikidest sõpradega hoopis Pariisis. Ning väärtuste skaalal on maailmakogemus eespool valikust saada 20ndate eluaastate alguses ports lapsi ja majalaen.

Uus maailm, uus normaalsus.

Ja ometi olen ma kindel, et valgete ööde helendus läbi meie kuuriesise kase, ritsikate sirin sumepimedas augustiöös, kohevad hanged ja kuuskedelt kaelavarisev lumi, Tallinna kilukarbisiluett, vaid käputäiele (mis see miljon maailma mastaabis muud on!) mõistetav salakeel, e-Eesti ägeduse- ja mugavusefaktor ning veel palju-palju muud jääb teda alatiseks Eestiga siduma.

Ja loodan, et oleme oma maailmakodanikule andnud kodust kaasa juured, mis teda ei takista ega seo, vaid vajalikul hetkel pidet annavad.

Päikesetõus kajakist Tallinna lahel

Täna tõusis päike 05:45. Kasutamaks tänavu haruldast tuulevaikust, agiteeris Leivo sõbrad Tallinna lahele kajakist päikesetõusu imetlema. Noh, ega selles seltskonnas eriti kõvasti polnudki vaja agiteerida :)

Imetlesime peegelsiledat, koos päikesega tõusvas kerges tuules säbruliseks muutuvat merd. Jõime kohvi ja sõime saiakesi.

Oli imeilus.

Ja muidugi lõbus ka. Mõned meeldejäänud paremad palad.

***

„Aegnal on olnud vabatahtlike päästjate valvemeskonnad või midagi seesugust.“
„Neil on siis ka päästevõimekus?“

„Ee… paati vist siiski pole.“

(Leivo ja Kaspar arutlemas merepääste teemadel.)

***

„Ja seal on… meie uus alajaam.“ (Taavi imetleb Tallinna romantilist kilukarbisiluetti ja rannajoont.)

***

 „Eskimoaerudel on kaks koolkonda aeru õige pikkuse arvutamiseks: ühe järgi peaks aer tulema pikem, teise järgi lühem. Muidugi on mõlemal pooldajad ja vastased ja käivad tulised vaidlused. Täitsa kaks leeri. “

„Kas Eestis ka?“

„No mis sa ise arvad?“

/Mõne aja pärast teema juurde tagasi tulles/

„Tegelikult oleks ootuspärane, kui eestlased kõige pikema aeru võtaksid.“

(Rahvuslikud eripärad läbi kajakivarustuse prisma).

 

Kui tahad sõita vastassuunavööndis

imageVahel tundub, et tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud…” See lauluke pole populaarne mitte ainult kaasahaarava viisi ja armastatud esitajate tõttu, vaid ka seepärast, et aegajalt on igaüks meist niimoodi tundnud. Kes rohkem, kes vähem, kes harvemini, kes sagedamini – aga oleme. Ja isegi kui me kohe mitte kuidagi ei taha oma hinges nõustuda vähenõudliku filosoofiaga tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt … siis tõele näkku vaadates on enamik meie midagimuudtahtmisi veelgi vähemad, sest enamasti on nad täiesti ebamäärased.

Mina pole kunagi olnud kantritüdruk, aga ometi kannavad minu kahekümnendates eluaastates kirjutatud ning nüüd kogumikus “Vastassuunavöönd” taasavaldatud jutud just sedasama määratlematut “vahel tundub, et tahaksin midagi muud” igatsust. Tüdrukud ja naised nendes juttudes tunnevad ebamäärast sisemist rahutust, minnatahtmist ja millegi muu igatsust.

Muide, tore kõrvalepõige. Ürgajal, mil internetti polnud olemaski ning telekastki tulid saated mitte 24/7, vaid kindlatel kellaaegadel, tuli endale ise meelelahutust otsida. Mina ja mu õde Karin lõbustasime end teismeeas sellega, et ütlesime üksteisele ägedalt kõlavaid pealkirju ja teine pidi selle põhjal loo jutustama. Just nii sündis kunagi jutt “Kui hüään naeris”. See õe öeldud pealkiri (tegelikult näpatud silma alla sattunud vanalt lasteraamatult) jäi millegipärast aastateks meelde, koos kiirkorras tekkinud süžeega igavlevast tüdrukust, kes… no muidugi, ootab elult midagi muud. Aastaid hiljem tippisin pähe keerlema jäänud loo kirjutusmasinasse - ja veel hulk aastaid hiljem sai sellest mu jutukogumiku avalugu.

Milline neist juttudest mulle endale kõige rohkem meeldib? Nimilugu “Vastassuunavöönd” on kindlasti kõige terviklikum ja õnnestunum (selle ja “Täiusliku mängu” kohta olen, muide, saanud omal ajal palju just meestelt tulevat kiitust, mis minu jaoks oli üllatav, sest ise olen oma jutte ikka padunaistekateks pidanud) , kuid subjektiivselt võttes tekitasid uuesti üle lugedes minus ihukarvu püsti tõstva tunde “Röövkass” ja “Soovide täitumise öö”.

“Soovide täitumise öö” baseerub mu hirmuunenäol. Kui külma sõja hüsteeria tähe all möödunud lapsepõlves olin kartnud tuumasõda, siis üheksakümnendate aastate noore emana kartsin samasuguse nimetu hirmuga maffia tänavatulistamisi ja autopomme, mis kogemata võivad mu lapsed tappa. Praegu tunduvad need hirmud veidrad, olid tegelikult ka tollal (no ei olnud see 90ndate Eesti ju mingi Chicago), aga ometi nägin ma pidevalt unes, et mu noorim laps on sel kombel surma saanud. Kui suutsin valada selle ängi positiivse lõpuga kummituslikku loosse, sain ka unenägudest vabaks.

“Röövkass” aga on lugu pealtnäha õnnelikust pereemast, kel on kaks toredat last, traditsioonilistest pereväärtustest hooliv mees ja kelle elu läheb aina paremaks ja paremaks… aga kes salamisi, nii et ei suuda seda endalegi tunnistada, igatseb hulkuva kassi vaba ja ohtuderikast elu. Ma olin selle loo, eriti tema lõpplahenduse, täiesti unustanud, ja nii suutis see mind tõesti raputada.

Aga mina ise? Olin ma nende juttude kirjutamise ajal õnnetu ja elasin juttudes välja oma salajast rahulolematust?

Ma ei tea.

Sellesse aega tagasi vaadates mäletan piiritut õnnetunnet oma kolmest lapsest, vahvaid sõpru, ema-isa ja meheema (mulle ei meeldi sõna “ämm”, sest see kannab meie keeles mingit negatiivset energiat) armastavat tuge, usku oma abikaasasse ja meie tulevikku…

… aga jah, ometi tahtsin ma veel midagi.

Pidin ju tahtma, muidu poleks mu elu ilmselt nii läinud, nagu ta läinud on?

“Kui elu annab meile magusa saia, tahaksime me korraga mõlemat: see silmapilk ära süüa, aga ka homme külalistele pakkuda,” filosofeeris kord üks mu tolleaegne sõbranna. Naersime, aga tegelikult oli tal sügavalt õigus. Veelgi enam: me tahtnuks sellest nädala pärast ka saiavormi teha!

Ning sügavas südamesopis olime tegelikult veendunud, et see kõik on kuidagi võimalik. Peab ju olema!

Mina olengi suure osa oma vastandlikest igatsustest realiseerinud. Küll haigetsaamise ja haigettegemise hinnaga, küll ennast igas suunas lõhki käristades – aga olen.

Ja ma loodan, et “Vastassuunavööndist” enda jaoks tuttavaid tundeid leidvad tüdrukud ja naised jõuavad kord samasugusesse nende jaoks õnnelikku ja rahulikku sadamasse.

___
Siin kirjutasin natuke ka raamatu sünniloost.

Kuidas elad, Haanjamaa ja jupike Lätit pealekauba

image

Tagantjärele-postitus Roheliste Rattaretkest,mis toimus maikuu teisel nädalavahetusel ning viis tänavu Haanjasse ja osalt ka Lätti. Mina, muide, ei olnudki kunagi käinud Haanja kõrgustiku Läti-poolses osas, kust avanes Eestimaale vägagi võrratu panoraamvaade.

Meie pereseltskond oli tänavu päris kokku kuivanud. Tippaastal olime kõik kaheksakesi, seekord oli lisaks Leivole ja minule veel vaid Laura ja tema sõber Peep.

imageKuna Leivo sai eelmisel aastal Rattarüütliks, tegin tandemil sõitmiseks talle ja endale tänavu temaatilised särgid: silmapaistvalt kuldkollased, Leivole kirjaga Rattarüütel ja minule Rüütli Daam.

Aga ilm oli nii külm, et saime “ühtekad” olla ainult oma siniste tuulejakkidega.

 

 

Mis siis rattaretkel toimus? Peale ratastega sõitmise, telkimise ja muu sellise?

Külastasime mootorrattamuuseumi.

imageimage

Linnud said pesakaste.

imageimage

Tegime küpsisetorti (jaa, kõik vajalikud asjad said kaasas veetud, isegi vahukoor. Ja see ei läinud laupäeva õhtuks isegi halvaks, sest ilm oli nii külm).

image

Ja no see tuul!

image

Siinkohal peabki ütlema, et tandemiga on tuulevärk muidugi veel pöörasem. Juba selle tõttu, et tandem sõidab ikka VÄGA kiiresti. Kellegi teise kui Leivo taga ma ilmselt ei usaldakski tandemil olla, aga Leivost tean, et ta suudab ratast suurepäraselt valitseda ka kõige keerulisemates oludes ja hullude kiiruste juures.

Mõnel laskumisel näitas tandemi spidomeeter üle 60km/h!!! Muidugi tuli siis sisse võtta madal asend, aga kiirus oli nii suur, et ma ei saanud teed vaadata: pea hakkas ringi käima.

Minu lemmikkoht sel retkel oli Sänna mõis oma taevaraja ja kõige muuga. Võibolla isegi mitte konkreetne mõis ise, vaid kogu ümbruskond. Tavaliselt ma Lõuna-Eesti maastikega erilist hingesugulust ei tunne (ilus küll, aga mitte päris oma), kuid Sänna kandis tekkis tunne, et siin oleks hea koht olla. Võibolla sellepärast, et lisaks maalilistele kuplitele ja vaiksetele tiikidele oli seal palju kiirevoolulist vett…?

image

Mis seal ikka – mõnus oli see rattaretk!

image

Kolleegidega

Tagantjärele-postitus maikuisest tööseminarist Sangastes, kus sai tehtud ka ilupilte. (Ja kuulatud tööväliseid lugusid kohalikest kummitustest). Pildil “klassiekskursioon” Sangaste lossi tornis.

image

Ja tehtud sai ka mitte niivõrd ilusaid, kui naljakaid ja toredaid pilte. Alloleva pildi nimi on “Zõbrad” (võiks olla ka “kuradi-kuradi külm on”).

image