Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kÔigest, mis selle sees on

Üks rebane

Ei tea, kas tegu on hingedeaja või täiskuu mõjuga, aga kuidagi ei saa peast ühte hiljutist lugu.

Õhtul nii umbes poole kaheksa paiku mööda Juhkentali tänavat sõites nägin – õnneks juba kaugelt – sõiduteel kahte umbes kümneaastast last ja nende jalge ees lamavat looma. Paar väiksemat last oli ka kõnnitee serval, kehakeele järgi otsustades kas nuttes või kätega silmi varjates.

Liiklus oli väike ja minu autot nähes jooksid teel olnud lapsed tagasi kõnniteele - aga olukord oli parasjagu ehmatav. Veel ehmatavam oli mõte, et ilmselt on lemmikloom otse väikeste omanike silme all auto alla jäänud.

Autoga tee äärde tõmmates ja sündmuspaigale minnes oli esimene kergendus, et teel lamas noor rebane. Seega mitte perelemmik, vaid linna sattunud metsloom. Aga kui autot ei lähenenud, jooksid suuremad lapsed jälle sõiduteele, et lamajat uudistada ja olukorda hinnata. „Ta jookseb verd!“ „Kiirabi peaks kutsuma!“ hõiklesid nad mulle. No mu esimene mure oli muidugi nad ise teelt ära kamandada, enne kui üldse rebasele mõelda.

Ajal, kui ma lastega tegelesin, materialiseerus sündmuspaigale ka kolm meest (ma tõesti ei märganud, kust ja kuidas, ümber pöörates nad lihtsalt olid äkki kohal.)

Seisime seal nüüd juba suure hulgaga, nii suured kui väikesed, kõik ühteviisi nõutud.

Täiskasvanute kolleegium hindas rebase kaugvaatluse teel surnuks, lähemalt uurima ei tahtnud keegi minna. Samuti ei tahtnud keegi meist minna rebast autode teelt kõrvale tõstma. Olime küll ühel nõul, et seda tuleks teha. Aegajalt tuli ju autosid, õnneks lamajat märgates ja mööda manööverdades, aga keegi võis ju ikka kogemata temast uuesti üle sõita. Kui rebasel ka juba ükspuha, siis ülesõitjal ilmselt mitte.

Nii et jah, olime ühel nõul, et kõrvale tõsta tuleks. Aga niimoodi – paljakäsi, linnariietes…?

Lõpuks, ennast üsna nõmedalt tundes, otsustasime helistada 112. Ise hästi teades, et surnud rebane autoteel on Päästeameti ülesannetest küll valgusaastate kaugusel… Aga jutt kuulati professionaalselt ära ning lubati teema edasi anda. Ja vaid loetud minutite pärast helistati tagasi loomade varjupaigast, et laiba asukohta täpsustada.

Saatsime lapsed kodu poole ja läksime igaüks oma teed. Ilmselt polekski me saanud midagi enamat teha, aga ikkagi … kuidagi nõme tunne on.

Mu isa ja vanaemad poleks looma ilmselt niimoodi lamama jätnud. Eriti kui polnud täiesti kindel, on ta ikka surnud või hingitseb eluvaim veel sees ja loom kannatab. Mida teeb aga moodne inimene? Jätab jamaga tegelemise professionaalidele ja kirjutab internetis.

Kassiiseloom! Minu esimene raamatuesitlus

Mul on ilmunud kaks raamatut  (noorteromaan-konkursivõitja "Hetk enne homset" ja kunagiste naistekajuttude kogu "Vastassuunavöönd"), aga esitlust kui sellist ei ole ma varem teinud. Aga kolmandal korral paremini - mul on rõõm kutsuda sõpru, tuttavaid, raamatu- ja kassihuvilisi oma raamatu "Kassiiseloom" esitlusele. See toimub 28.08 algusega kell 18:00 kassikohvikus Nurri (Tartu mnt 24). 

Raamat on vanusegrupile 8-101 ehk siis loodan, et lugemist on nii lastele kui äratundmisrõõmu täiskasvanutele. Kirjutan oma lapsepõlvistest ja hilisematest (lemmik)loomadest, kes mu ellu oma käpajälje on jätnud. Pealkiri viitab kassidele, aga juttu pole sugugi mitte ainult kassidest, teistest ikka ka.

Kohal on ka kassikohvikus elavad kassid. NB! Külalised, kassikohviku reegel on, et magavat kassi ei tohi häirida, ka mitte silitamisega. Ma küll ei tea, kas kassid ikka nii sõltumatud on, et suure inimhulga seas magavad, aga mine tea. Igal juhul tuleb neisse lugupidavalt suhtuda. 

Mis toimuma hakkab? Kirjastuse esindaja (no minu jaoks siiski sõber) Epp Petrone teeb minuga seal väikese vestlusringi-intervjuu, kuhu hetkiti kaasame ehk ka kohviku perenaise Heleni ja loomalugude sarja ühe varasema autori Loone. Taustaks näitan vanu ja uuemaid pilte raamatus olevatest loomadest. Pakume Kass Arturi kooki ka, kuidas muidu :)

No ja niisama oleks kah tore näha. Sõpru-lapsi-kaaslasi võib ka kaasa tuua, koeri vast ainult mitte 😊

 Raamatu kohta kirjutas kirjastus nii:

Kaja Sepp on kirjutanud teksti, mis tutvustab noortele lugejatele lähiajalugu läbi isiklike loomalugude. Mis on linaleoauk? Mis olid karjalaudad? Mis kell algas kolhoosilüpsja tööpäev? Sellised faktid on peidetud kaasahaaravate looma (ja samas ka inim-)portreede sisse. Lugeja saab kaasa haaratud mitte ainult lähiajaloo alaseks harimiseks, vaid veel enam hingehariduseks. Mis tunne on elada, teades, et õuel igal aastal õitseva nelgipuhma all magab igavest und sinu esimene lemmikloom? Ja et vana aida küünistas ära paanikas koer, keda lapsed ei tahtnud äikese ajaks sisse lasta? Ja kuuri taga nõgesepuhma kõrval jättis oma elu koerakarja eest jooksev kass? Ning et vanaema pidi ühel hetkel oma armsa lehma vorstivabrikusse saatma...? Sest selline oli elu.

Elu, armastus ja surm on alati seotud. igasuguse loomaga kaasneb vastutus, igasuguse armastusega kaasneb valu. Petrone Printi noortele lugejatele mõeldud raamatusari ei õpeta otsesõnu justkui mitte midagi, aga just need suured elutõed võiksid kohale jõuda läbi autorite kogemuslugude.

 

Kas teadsid? Viis põnevat trendi fake-uudistest ja sisuturundusest, mis sind selles valdkonnas seksikaks eksperdiks teevad

the-future

Viimase nĂ€dala kuumimad turunduskommunikatsiooniuudised on kahtlemata olnud brĂ€ndrahn ja meediaettevĂ”tete omavaheline diskussioon (kui seda nĂŒĂŒd nii nimetada) selle ĂŒmber, kas ja kuidas teha ja mĂ€rgistada sisuturundust. BrĂ€ndrahnu arvamusplahvatusse ma omapanust ei anna, aga sisuturunduse peale mĂ”eldes  pĂŒĂŒan olla prohvet ja ennustada, kuidas see maailma muutuma hakkab.

1. Uudistetoimetus robotiseerub. Juba praegu toidetakse online-portaale suures osas ju copy-paste materjalidega, mille juurde tĂ€iendavat infot ei otsita ja mille autentsust ei kontrollita. Tulevikus vĂ”ib uudised kokku roobitseda ka robot, inimtoimetaja rolliks jÀÀb ehk pĂ”nevate pealkirjade panek („Kas teadsid? Kolm asja, mille pĂ€rast su raamatupidaja sinusse armub!“ korrektset maksekĂ€itumist propageeriva sisuturundusloo juures).

2. Suure tĂ”enĂ€osusega panevad need pĂ”nevad pealkirjadki juba sisuturunduslugude koostajad, sest sisuturundus muutub samm-sammult ĂŒha sarnasemaks pĂ€risajakirjandusega.VĂ”i isegi paremaks, sest seda teevad ĂŒha paremad tegijad.

3. Fake-uudiste ja kallutatud tĂ”e ja sisuturunduse maailmas saavad arvamusliidriteks ja hinnangute kujundajateks sotsiaalmeedia gurud. Nemad ĂŒtlevad, kuidas ĂŒhte vĂ”i teise uudisesse suhtuda.

4. Ah jaa, sa nÀed loomulikult ainult selliste arvamusliidrite arvamusi, kelle postitustele oled varem Like pannud.

5. Orwelli kirjeldus maailmast, kus pideva meelelahutuse tagamiseks ja su oma mĂ”tete lĂ€mmatamiseks on seinad ekraanid ja neil kuvatakse  pidevalt vatravat seebiseriaali, tundub jumala normaalne.

VÔite panustada, kas ja millal need tÀituvad.

Nüüd ma siis lugesin

Aastavahetuse eelsete ja jĂ€rgsete pĂ€evade vabad hetked möödusid suuresti lugemise tĂ€he all. Olulisim oli Mart Kadastiku elutööraamat “NĂŒĂŒd ma siis kirjutan”, mille pikaks kodusolekuks ekstra laenasin.

WP_20170108_22_09_52_Pro

Suhtusin raamatusse kĂŒll teatava ettevaatusega, sest Kadastiku esikromaan mulle ei meeldinud – lausa niivĂ”rd, et jĂ€tsin selle pooleli (mida ma raamatutega ĂŒsna harva teen) ja teist ei hakanud lugema isegi mtte selle nimel, et osata seltskonnas midagi kaasa rÀÀkida. No see esimene raamat lihtsalt oli kuidagi nii
 ei teagi, mis. Edev? Kunstlik? Eputav? VĂ€gisi pĂ”nevaks ponnistatud?... Kirjutatud oli objektiivselt vĂ”ttes ju hĂ€sti, aga subjektiivselt – mitte minu maitse. Viga ei pruugi muidugi olla raamatu poolel, eks ole J

NĂŒĂŒd aga siis elutööraamat. VĂ”tsin kĂ€tte mĂ”nusalt vaba tundega, sest seltskonnas kaasarÀÀkimise pĂ€rast polnuks enam lugeda vaja, seltskonnajutud selle raamatu teemal on ju ammu möödanik. Nii et tahtsin lugeda tĂ”esti lihtsalt lugemise pĂ€rast. Sest elutöö ise on ju muljetavaldav.

Algus tundus kĂŒll stiililiselt sĂ”itvat samadesse rööbastesse kui romaan, aga ei tea, kas harjusin Ă€ra vĂ”i lĂ€kski paremaks, aga lĂ”puks hakkasin seda killuviskamise tulevĂ€rki lausa nautima ja (enese)irooniliseks pidama. Etteruttavalt vĂ”ib öelda, et lĂ”puni jĂ€in eriarvamusele autori pideva viitamise osas oma huvile “meeste ja naiste teemade” vastu ja sellest romaanide kirjutamisele. Aga las see jÀÀda.

Mudigi on raamatus palju inimesi ja episoode, keda-mida ma ka isiklikult tean. Episoode muidugi valdavalt teisest vaatenurgast, kĂ”rvalseisja, meediajĂ€lgija vĂ”i juhusliku osaleja. Aga ikkagi – natuke nagu tuttav tunne.

Tuttav tunne oli ka see, et millegipĂ€rast – kĂŒllap om ajakirjandusĂŒliĂ”pilase staatuse tĂ”ttu – mĂ€letan kunagist lehtede kojukande saagat, mis nĂŒĂŒd, minu praeguse töö tĂ”ttu on uuesti huvitavaks muutunud. 1992.aasatl alustas Postimees varahommikust kojukannet Tartus, 1993 koos Rahva HÀÀlega Tallinnas. See tundus ja tundub praegugi tĂ€iesti normaalse sammuna: kui turul on auk, mida tasub tĂ€ita, siis seda tehtagu. Konkurents on edasiviiv jĂ”ud. Aga juba tollal tundus (ja tundub praegugi) ebaĂ”iglasena nĂ”udmine, et teine ettevĂ”te tegeleks kandega piirkondades, kus see pole majanduslikult tasuv ja teeks seda alla omahinna – lihtsalt sellepĂ€rast, et lehtedel on seda vaja. Ajakirjandus on ju Ă€ri, nagu ka Kadastik oma raamatus mitu korda vĂ€lja toob. KĂŒll ĂŒsna spetsiifiline Ă€ri, aga siiski Ă€ri.

Minu jaoks raamatu mĂ”tlemapanevaim – kĂŒll ĂŒsna lĂŒhidalt kĂ€sitletud – osa oli aga meedia klikimagnetistumise ja anonĂŒĂŒmsete netikommentaaride teemal. Ja hindan Kadastiku ausust tuua vĂ€lja seik, et Postimehe meelelahutusportaal Elu24 pildistas randades suvalisi inimesi ja riputas pildid netti, et kĂ”ik saaksid pildistatute kehade kallal ilkuda.

KokkuvÔttes oli kuidagi kurb. Nagu oleks elutöö tehtud hÀÀbuvas, oma rolli minetavas valdkonnas. Aga pole ju nii? VÔi ikkagi on?

***

PS. Lisaks lugesin puhkuse ajal ĂŒldse palju.

· Teistkordselt (esimest korda oli 2014) lugesin lĂ€bi Timo Palo “JĂ€ise retke” ja see oli vÀÀrt iga sekundit sellele uuesti kulutatud ajast. See, kuidas Timo kirjutab, on lihtsalt vĂ”imas.

· Lisaks sirvisin (mitte ei lugenud) uuesti lĂ€bi Isaac Asimovi “Teise Asumi”. Lihtsalt sellepĂ€rast, et aastaid (no tĂ”epoolest, ikka pĂ€ris palju aastaid!) tagasi Raamatukoi sĂŒsteemis pandud ootejĂ€rjekord sellele raamatule oli lĂ”puks minuni jĂ”udnud. NĂŒĂŒd on terviksarjast puudu veel “Asumi ÀÀr”. Kunagine ulmevaimustus on kĂŒll ammu ĂŒle lĂ€inud, aga Asimovit vĂ”ib siiski ka teinegi kord lugeda. Aga mitte praegu.

· Diana Gabaldoni “VÔÔrmaalane” 1. ja 2. osa – olin siiamaani mööda kĂ€inud nii raamatust kui seriaalist, kuni raamatud Odelt jĂ”ulukingiks sain. “Troonide mĂ€ngu” eufooriaga vĂ”rreldavat vaimustust ei tekitanud, ju siis olen vahepeal arukamaks muutunud. Aga pĂ”nev oli.

Ja lisaks ports tĂ€ielikke ajatapjaid, mille lugemise vabanduseks ei saa öelda isegi seda, et need oleksid olnud ĂŒlemÀÀra pĂ”nevad. Aga kui istud kodus, ei tunne end pĂ€ris tervena, on Ă”htu, oled ĂŒksi, pĂ€eval tehtud (huvitavast) tööst vĂ”i hobitoimetamisest vĂ”i kirjutamisest oled juba vĂ€sinud, uni ei tule, mĂ”tteid ei taha hulkuma lasta, sest ei tea kuhu need jĂ”uda vĂ”ivad, siis
 noh, need vist ongi vabandused. Igal juhul aitĂ€h Ă”ele, kelle kĂ€est need laenuks sain.

· Barbara Vine “The Brimstone Wedding”

· Sydney Sheldon “Bloodline”

· Jo Nesbo “The DevilÂŽs Star”

· David Baldacci “Deliver Us From Evil”

Ode Liis. Odelice. Odette Lisette

On ĂŒhtaegu uhke, Ă”udne, ilus, rÔÔmus, nukker ja mida kĂ”ike veel, kui lapsed teevad elus oma suuremad vĂ”i vĂ€iksemad valikud, astudes teele, kus ma ei ulatu ega oskagi neid kuidagi toetama. WP_20170105_08_19_37_Pro

Ode Liis sÔitis 5.jaanuaril Sitsiiliasse. Aastaks. Vabatahtlikuks.

Ode Liis on pesakonnast ĂŒldse kĂ”ige rahvusvahelisem laps. Alates sellest, kui ta 16-aastasena leidis koolitusvĂ”imaluse Prantsusmaal, pakkis koti ja lendas ToulouseÂŽi. NĂŒĂŒd tĂ€hendab tema "lĂ€hen sĂ”brannale kĂŒlla" enamasti mitte kĂ”rvaltĂ€navat, vaid lendu Iirimaale vĂ”i Austriasse vĂ”i mĂ”tet kohtuda eri riikidest sĂ”pradega hoopis Pariisis. Ning vÀÀrtuste skaalal on maailmakogemus eespool valikust saada 20ndate eluaastate alguses ports lapsi ja majalaen.

Uus maailm, uus normaalsus.

Ja ometi olen ma kindel, et valgete ööde helendus lÀbi meie kuuriesise kase, ritsikate sirin sumepimedas augustiöös, kohevad hanged ja kuuskedelt kaelavarisev lumi, Tallinna kilukarbisiluett, vaid kÀputÀiele (mis see miljon maailma mastaabis muud on!) mÔistetav salakeel, e-Eesti Àgeduse- ja mugavusefaktor ning veel palju-palju muud jÀÀb teda alatiseks Eestiga siduma.

Ja loodan, et oleme oma maailmakodanikule andnud kodust kaasa juured, mis teda ei takista ega seo, vaid vajalikul hetkel pidet annavad.

Päikesetõus kajakist Tallinna lahel

Täna tõusis päike 05:45. Kasutamaks tänavu haruldast tuulevaikust, agiteeris Leivo sõbrad Tallinna lahele kajakist päikesetõusu imetlema. Noh, ega selles seltskonnas eriti kõvasti polnudki vaja agiteerida :)

Imetlesime peegelsiledat, koos päikesega tõusvas kerges tuules säbruliseks muutuvat merd. Jõime kohvi ja sõime saiakesi.

Oli imeilus.

Ja muidugi lõbus ka. Mõned meeldejäänud paremad palad.

***

„Aegnal on olnud vabatahtlike päästjate valvemeskonnad või midagi seesugust.“
„Neil on siis ka päästevõimekus?“

„Ee… paati vist siiski pole.“

(Leivo ja Kaspar arutlemas merepääste teemadel.)

***

„Ja seal on… meie uus alajaam.“ (Taavi imetleb Tallinna romantilist kilukarbisiluetti ja rannajoont.)

***

 „Eskimoaerudel on kaks koolkonda aeru õige pikkuse arvutamiseks: ühe järgi peaks aer tulema pikem, teise järgi lühem. Muidugi on mõlemal pooldajad ja vastased ja käivad tulised vaidlused. Täitsa kaks leeri. “

„Kas Eestis ka?“

„No mis sa ise arvad?“

/Mõne aja pärast teema juurde tagasi tulles/

„Tegelikult oleks ootuspärane, kui eestlased kõige pikema aeru võtaksid.“

(Rahvuslikud eripärad läbi kajakivarustuse prisma).

 

Kui tahad sõita vastassuunavööndis

image“Vahel tundub, et tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud
” See lauluke pole populaarne mitte ainult kaasahaarava viisi ja armastatud esitajate tĂ”ttu, vaid ka seepĂ€rast, et aegajalt on igaĂŒks meist niimoodi tundnud. Kes rohkem, kes vĂ€hem, kes harvemini, kes sagedamini – aga oleme. Ja isegi kui me kohe mitte kuidagi ei taha oma hinges nĂ”ustuda vĂ€henĂ”udliku filosoofiaga tahaks lennata, aga mitte eriti kĂ”rgelt 
 siis tĂ”ele nĂ€kku vaadates on enamik meie midagimuudtahtmisi veelgi vĂ€hemad, sest enamasti on nad tĂ€iesti ebamÀÀrased.

Mina pole kunagi olnud kantritĂŒdruk, aga ometi kannavad minu kahekĂŒmnendates eluaastates kirjutatud ning nĂŒĂŒd kogumikus “Vastassuunavöönd” taasavaldatud jutud just sedasama mÀÀratlematut “vahel tundub, et tahaksin midagi muud” igatsust. TĂŒdrukud ja naised nendes juttudes tunnevad ebamÀÀrast sisemist rahutust, minnatahtmist ja millegi muu igatsust.

Muide, tore kĂ”rvalepĂ”ige. Ürgajal, mil internetti polnud olemaski ning telekastki tulid saated mitte 24/7, vaid kindlatel kellaaegadel, tuli endale ise meelelahutust otsida. Mina ja mu Ă”de Karin lĂ”bustasime end teismeeas sellega, et ĂŒtlesime ĂŒksteisele Ă€gedalt kĂ”lavaid pealkirju ja teine pidi selle pĂ”hjal loo jutustama. Just nii sĂŒndis kunagi jutt “Kui hĂŒĂ€Ă€n naeris”. See Ă”e öeldud pealkiri (tegelikult nĂ€patud silma alla sattunud vanalt lasteraamatult) jĂ€i millegipĂ€rast aastateks meelde, koos kiirkorras tekkinud sĂŒĆŸeega igavlevast tĂŒdrukust, kes
 no muidugi, ootab elult midagi muud. Aastaid hiljem tippisin pĂ€he keerlema jÀÀnud loo kirjutusmasinasse - ja veel hulk aastaid hiljem sai sellest mu jutukogumiku avalugu.

Milline neist juttudest mulle endale kĂ”ige rohkem meeldib? Nimilugu “Vastassuunavöönd” on kindlasti kĂ”ige terviklikum ja Ă”nnestunum (selle ja “TĂ€iusliku mĂ€ngu” kohta olen, muide, saanud omal ajal palju just meestelt tulevat kiitust, mis minu jaoks oli ĂŒllatav, sest ise olen oma jutte ikka padunaistekateks pidanud) , kuid subjektiivselt vĂ”ttes tekitasid uuesti ĂŒle lugedes minus ihukarvu pĂŒsti tĂ”stva tunde “Röövkass” ja “Soovide tĂ€itumise Ă¶Ă¶â€.

“Soovide tĂ€itumise Ă¶Ă¶â€ baseerub mu hirmuunenĂ€ol. Kui kĂŒlma sĂ”ja hĂŒsteeria tĂ€he all möödunud lapsepĂ”lves olin kartnud tuumasĂ”da, siis ĂŒheksakĂŒmnendate aastate noore emana kartsin samasuguse nimetu hirmuga maffia tĂ€navatulistamisi ja autopomme, mis kogemata vĂ”ivad mu lapsed tappa. Praegu tunduvad need hirmud veidrad, olid tegelikult ka tollal (no ei olnud see 90ndate Eesti ju mingi Chicago), aga ometi nĂ€gin ma pidevalt unes, et mu noorim laps on sel kombel surma saanud. Kui suutsin valada selle Ă€ngi positiivse lĂ”puga kummituslikku loosse, sain ka unenĂ€gudest vabaks.

“Röövkass” aga on lugu pealtnĂ€ha Ă”nnelikust pereemast, kel on kaks toredat last, traditsioonilistest perevÀÀrtustest hooliv mees ja kelle elu lĂ€heb aina paremaks ja paremaks
 aga kes salamisi, nii et ei suuda seda endalegi tunnistada, igatseb hulkuva kassi vaba ja ohtuderikast elu. Ma olin selle loo, eriti tema lĂ”pplahenduse, tĂ€iesti unustanud, ja nii suutis see mind tĂ”esti raputada.

Aga mina ise? Olin ma nende juttude kirjutamise ajal Ônnetu ja elasin juttudes vÀlja oma salajast rahulolematust?

Ma ei tea.

Sellesse aega tagasi vaadates mĂ€letan piiritut Ă”nnetunnet oma kolmest lapsest, vahvaid sĂ”pru, ema-isa ja meheema (mulle ei meeldi sĂ”na â€œĂ€mm”, sest see kannab meie keeles mingit negatiivset energiat) armastavat tuge, usku oma abikaasasse ja meie tulevikku



 aga jah, ometi tahtsin ma veel midagi.

Pidin ju tahtma, muidu poleks mu elu ilmselt nii lÀinud, nagu ta lÀinud on?

“Kui elu annab meile magusa saia, tahaksime me korraga mĂ”lemat: see silmapilk Ă€ra sĂŒĂŒa, aga ka homme kĂŒlalistele pakkuda,” filosofeeris kord ĂŒks mu tolleaegne sĂ”branna. Naersime, aga tegelikult oli tal sĂŒgavalt Ă”igus. Veelgi enam: me tahtnuks sellest nĂ€dala pĂ€rast ka saiavormi teha!

Ning sĂŒgavas sĂŒdamesopis olime tegelikult veendunud, et see kĂ”ik on kuidagi vĂ”imalik. Peab ju olema!

Mina olengi suure osa oma vastandlikest igatsustest realiseerinud. KĂŒll haigetsaamise ja haigettegemise hinnaga, kĂŒll ennast igas suunas lĂ”hki kĂ€ristades – aga olen.

Ja ma loodan, et “Vastassuunavööndist” enda jaoks tuttavaid tundeid leidvad tĂŒdrukud ja naised jĂ”uavad kord samasugusesse nende jaoks Ă”nnelikku ja rahulikku sadamasse.

___
Siin kirjutasin natuke ka raamatu sĂŒnniloost.

Kuidas elad, Haanjamaa ja jupike Lätit pealekauba

image

TagantjÀrele-postitus Roheliste Rattaretkest,mis toimus maikuu teisel nÀdalavahetusel ning viis tÀnavu Haanjasse ja osalt ka LÀtti. Mina, muide, ei olnudki kunagi kÀinud Haanja kÔrgustiku LÀti-poolses osas, kust avanes Eestimaale vÀgagi vÔrratu panoraamvaade.

Meie pereseltskond oli tÀnavu pÀris kokku kuivanud. Tippaastal olime kÔik kaheksakesi, seekord oli lisaks Leivole ja minule veel vaid Laura ja tema sÔber Peep.

imageKuna Leivo sai eelmisel aastal RattarĂŒĂŒtliks, tegin tandemil sĂ”itmiseks talle ja endale tĂ€navu temaatilised sĂ€rgid: silmapaistvalt kuldkollased, Leivole kirjaga RattarĂŒĂŒtel ja minule RĂŒĂŒtli Daam.

Aga ilm oli nii kĂŒlm, et saime â€œĂŒhtekad” olla ainult oma siniste tuulejakkidega.

 

 

Mis siis rattaretkel toimus? Peale ratastega sÔitmise, telkimise ja muu sellise?

KĂŒlastasime mootorrattamuuseumi.

imageimage

Linnud said pesakaste.

imageimage

Tegime kĂŒpsisetorti (jaa, kĂ”ik vajalikud asjad said kaasas veetud, isegi vahukoor. Ja see ei lĂ€inud laupĂ€eva Ă”htuks isegi halvaks, sest ilm oli nii kĂŒlm).

image

Ja no see tuul!

image

Siinkohal peabki ĂŒtlema, et tandemiga on tuulevĂ€rk muidugi veel pöörasem. Juba selle tĂ”ttu, et tandem sĂ”idab ikka VÄGA kiiresti. Kellegi teise kui Leivo taga ma ilmselt ei usaldakski tandemil olla, aga Leivost tean, et ta suudab ratast suurepĂ€raselt valitseda ka kĂ”ige keerulisemates oludes ja hullude kiiruste juures.

MĂ”nel laskumisel nĂ€itas tandemi spidomeeter ĂŒle 60km/h!!! Muidugi tuli siis sisse vĂ”tta madal asend, aga kiirus oli nii suur, et ma ei saanud teed vaadata: pea hakkas ringi kĂ€ima.

Minu lemmikkoht sel retkel oli SĂ€nna mĂ”is oma taevaraja ja kĂ”ige muuga. VĂ”ibolla isegi mitte konkreetne mĂ”is ise, vaid kogu ĂŒmbruskond. Tavaliselt ma LĂ”una-Eesti maastikega erilist hingesugulust ei tunne (ilus kĂŒll, aga mitte pĂ€ris oma), kuid SĂ€nna kandis tekkis tunne, et siin oleks hea koht olla. VĂ”ibolla sellepĂ€rast, et lisaks maalilistele kuplitele ja vaiksetele tiikidele oli seal palju kiirevoolulist vett
?

image

Mis seal ikka – mĂ”nus oli see rattaretk!

image

Kolleegidega

TagantjĂ€rele-postitus maikuisest tööseminarist Sangastes, kus sai tehtud ka ilupilte. (Ja kuulatud töövĂ€liseid lugusid kohalikest kummitustest). Pildil “klassiekskursioon” Sangaste lossi tornis.

image

Ja tehtud sai ka mitte niivĂ”rd ilusaid, kui naljakaid ja toredaid pilte. Alloleva pildi nimi on “ZĂ”brad” (vĂ”iks olla ka “kuradi-kuradi kĂŒlm on”).

image

Emumäe jooks: kiireim kilomeeter ja raskeim tõus

image

Kui ĂŒmber jĂ€rve juba joostud, tuleb joosta ka ĂŒmber mĂ€e. Seekord jĂ€i 30.mail  teele EmumĂ€gi, sest Leivol oli oma treeningplaani vaja tempokrossi ning 10-kilomeetrise jooksu otsustasin ka mina kaasa teha. Seda enam, et registreerumine jooksule oli tasuta.

Muidugi olid inimesed rÀÀkinud erinevas astmes hirmulugusid selle raja profiilist ja rasketest tÔusudest, aga usaldasin oma mÀkkejooksutrenni-kogemust ja eeldasin, et hullem kui Vanakal ju ikka olla ei saa.

Ilm oli pĂ€ikseline ja soe ning EmumĂ€e jooksu korraldus emotsionaalselt samasugune. Enamik osalejaid, korraldajaid, auhindade vĂ€ljapanijaid jne olid omavahel tuttavad ning tegu oli kogukonnaĂŒritusega parimas mĂ”ttes. Kohapeal mĂŒĂŒdi talukaupa ja kodukĂ€sitööd, lilli ja taimi, kohale tuldi kogu perega. “Parkla on ikka sealt mĂ€nni juurest Ă€ra keerata, noh, nagu eelmisel aastal,” juhendas parkimiskorraldaja ka meid, nii et olime hoobilt omaks vĂ”etud Naeratus Parkla leidsime muidugi kah ĂŒles, ehkki eelmisel aastal polnud me kumbki siin kĂ€inud.

Stardi- ja finiĆĄipaik oli EmumĂ€e vaatetorni jalamil ning teed sinna ÀÀristasid Ă€gedad puu- (vĂ”i peaks ĂŒtlema juurika-?) kujud. Iga seltskond oli teinud kuju oma tegevusalast lĂ€htudes: esimesel pildil pikutan kalandusklubi kuju kĂ”rval pingil ning allolev vĂ”imas kult on muidugi jahiseltsi oma. Jooksuklubi sĂŒmbolit silma ei hakanud, nii et kohalikele meistritele edaspidiseks ideeks.

image

Jooksu esimene kilomeeter kulges allamĂ€ge ja kĂ”ik panid stardipaugu jĂ€rel tĂ€iega ajama. PĂ€rast kuulsin, et Leivo oli saanud sellel kilomeetril nautida Mukunga-efekti ehk siis kogeda, mis tunne on joosta kĂ”ige ees. Minagi jooksin oma selle aasta kiireima kilomeetriaja 4:17 (ma tean, pĂ€ris jooksjad nĂŒĂŒd naeravad, aga jĂ€tke mulle mu vĂ€iksed rÔÔmud!) Siis aga laskumine lĂ”ppes ja algas tĂ”us.

Ja jÀtkus.
Ja jÀtkus.
Ja jÀtkus.

Mul oli tĂ”epoolest hing paelaga kaelas, nii kaelas, et ei jĂ”udnud isegi ennast kiruda, et miks ometi ma ennast siia vedasin. Vahepealne laskuminegi andis ainult ĂŒĂŒrikese kergenduse, sest peatselt tuli jĂ€lle tĂ”usma hakata.

Aga siiski sai see etapp mingi imega lĂ€bi ja jĂ€rgnes laugem maa. Kogusin oma jĂ”uvarud kokku ning jaksasin varsti isegi pisut tempot tĂ”sta. Abiks oli ka vahepealne kerge jutuajamine Xdreami-kaaslasega, mis vahepealse kilomeetri emotsionaalselt kiiremini mööda saatis. Pikal ja tĂŒĂŒtul asfaltteel (kus muidugi oli ka vastutuul) jooksime koos ĂŒhe teise vĂ”istlejannaga, mistĂ”ttu maa jĂ€lle pisut nagu kiiremini kulus.

Aga lĂ”pp
 jah, lĂ”pus oli selline tĂ”us, kuhu KĂŒnnapi alpinismiklubi ilmselt juba köie ĂŒles paneks (OK, see on siiski liialdus Naeratus) Igatahes oli see hullem kui paistab piltidelt! (Pildistas Leivo, kes oli minu saabumise ajaks muidugi ammu finiĆĄis ja jĂ”udnud autost fotoaparaadigi tuua).

image

image

Minu kell nĂ€itas, et pĂ€rast tĂ”usu tuleks joosta veel pool kilomeetrit, kuid finiĆĄ oli siiski ĂŒsna kohe pĂ€rast tĂ”usu. Seega kogudistants oli 9,5km (vĂ€hemalt minu kella GPSi andmetel) ja minu aeg 52:22. Koht ĂŒldarvestuses 58., naistest 9. ja naisveteranidest 3., nii et taas oli asja poodiumile (tuleb ikka osata jookse ja vĂ”istlusklassi valida, eks). Kusjuures, teine koht oli ajaga 51:41  -kui selliseid asju ette teaks, kĂŒll siis pingutaks rohkemgi Naeratus 

VĂ”rdluseks ka Leivo tulemused – koht 6., ajaga 37:44. Kusjuures tema jaoks, nagu öeldud, oli tegu treening-, mitte pĂ€risvĂ”istlusega.

Siin siis minu kilomeetriajad

image

Ja siin rajaplaan. Hall kĂ”rgusjoon nĂ€itab pĂ€ris muljetavaldavaid muutusi, eks ole  Naeratus

image

Soetasime talulaadalt ka pudruhelbeid, speltakĂŒpsiseid ja rukkileiva. Ning praegu seda kirjutades vĂ”ib öelda, et nii nagu jooks, olid ka need kĂ”ik vĂ€ga head.