Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Lumine esmaspäev kontoris

Esmaspäevad on alati ühed kiired päevad, eriti kui pikad pühad on vahel olnud. Nii möödus minulgi tänane päev nagu lennates.

Töövälisest osast jõudsin pisut moosida Kristjan-Erikut, et ta lubaks Adrenaliini loo jaoks oma Delfis ilmunud materjale kasutada. Ta on nimelt põhimõtteliselt vastu sellele, et raha eest levitatav ajakiri tahab tasuta materjale saada (st ei maksa honorari). Mina jälle mõtlen, et kuna teksti kokku panemine copy-paste meetodil ei nõua suuri ponnistusi, võiks siiski lasta end pisut ära kasutada -mine tea, milleks see kunagi hea võib olla. Kristjan-Erik lubas mõelda, loodan, et ta mõtleb välja positiivse vastuse. Kui ei mõtle, pole muidugi ka katki midagi, siis ma seda lugu Adrenaliini lihtsalt ei tee.

Plaanis oli veel helistada restorani Argentina ja uurida võimalusi teha seal sponsoritele mate-õhtu, aga ei jõudnud. Eks siis homme.

Ja õues sadas paksu lund, nii et inimene, keda ma väga armastan, kirjutas mulle: tahaksin Sinuga lumes möllata. Kahjuks jäi ka see tegemata.

Kodustest uudistest niipalju, et Kati sai ülelinnalisel geograafiaolümpiaadil 60 osaleja seast 13.koha, mis minu meelest on päris hea, arvestades et osa teemasid oli tema koolis veel käsitlemata. Ise ta küll rahul ei olnud, aga õnneks ka mitte masenduses ja löödud sellest, et ta vabariiklikule edasi ei pääsenud (pääsevad kolm esimest).

Eile õhtul käisin lastega Järve Selveris. Kati ja Ode tühjendasid Clipsoni kaubavalikut ning Jüriga käisime Noores Tehnikus. Muuhulgas näitasin talle järjestikku vilkuvate tuledega valgusefektide-asja (ma ei tea, kuidas neid nimetatakse) ja ütlesin, et kas tead, neid saab ka ise teha, Leivo rääkis. Ja tema ütles selle minu tähtsa avalduse peale TÄIESTI enesestmõistetavalt: "Ma tean, aga selleks on transistore vaja." Kui ma juhmilt küsisin, et kus ta seda teab, näitas ta: "Siin on ju transistorid, näe." Olid jah mingid sinised pulgakesed lampide kõrval :) Mind tabas alaväärsuskompleks ja igaks juhuks ei hakanud ma enam edasi küsima, kust ta üldse seda sõna ja transistori väljanägemist teab!

Poeskäik lõppes sellega, et Kati sai Cartinist endale uued teksad (vanadel hakkasid riide voldi- ja murdekohtades juba augud sisse kuluma) ja Jüri K-arvutisalongist 17-kroonise mikrofoni, mida arvuti külge pannes saab msnis häält vahendada.

Uitmõtted

Jälle tuleb osadest päevadest teha tagantjärele aruanne, aga mitte kuidagi ei jõua igal õhtul arvuti taha. Nüüd olid pikad pühad (4 vaba päeva, millest 3 on praegu kirjeldamata), ja tegemist mahtus nendesse hulgi.

Kati käis ülelinnalisel geograafia olümpiaadil. See toimus Reaalkoolis ja millegipärast laupäeval, keset vabasid päevi. Ta arvas, et ei saa seekord vabariiklikule edasi, sest osad küsimused olid kliima ja ilmastiku kohta - aga selle osaga polnud nad koolis veel algusest kaugemale jõudnud. No ega igas aines ei peagi vabariiklikul jõuproovil käima :) Kasu tema olümpiaadiks valmistumisest oli aga see, et minagi sain kõrvalt piiludes teadmised Coriolise jõust, deklinatsioonist ja muudest asjadest, mis seni ainult sõna tasandil tuttavad olid.

Siis käis Kati veel oma sõbranna Laura 15-aastasel sünnipäeval. Laura on tegelikult Kati sõbranna ja klassiõe Loora vanem õde, aga kuidagi on Kati ka temaga sõbraks saanud. Samuti on tal trennis tekkinud vanemad sõbrannad, kaks 16-aastast tüdrukut. Oma klassi tüdrukutega käib Kati muidugi ka edasi läbi, õigemini tahavad need väga temaga läbi käia, aga juba sügisel märkasin ma, et Kati on teistelt nagu eest ära kasvanud ja teda ei huvita enam need asjad, mida nad varem kõik koos vaimustusega tegid. No näiteks mänguväljakutel ja kaubanduskeskustes jõlkumine...

Vaheseik: käisime Katiga Kristiines Laurale sünnipäevakinki otsimas. Ja seal, teise korruse pingi peal, istusid tema klassiõed Kaisa ja Liina, näksisid kartulivahvleid ja olesklesid. Kämpasid, nagu ütlevad 13-14aastased tüdrukud sellise tegevuse kohta ise. Ja jutustasid Katile vaimustusega viimase pooltunni suursündmusest, kuidas keegi naine oli nende ees jalatsipoes rea saapaid maha ajanud. "Get a life!" karjatas seepeale Kati. Mis ilmselt tähendab, et hakake elama ja ärge raisake aega nõmedustele. Ma ei imesta, et ta klassiõed üsna sageli tema peale solvunud on :)

Kati klassiõde-sõbrannadest ongi minu meelest kõige sümpaatsem Loora. Sõbrannade punt, kes neil on, teda vist eriliseks iluduseks ei pea, sest ta on sihuke kopsaka kondiga maatüdruk, aga tal on väga armas nägu ja kahtlemata on ta neist kõige tasakaalukam ja arukam. Ja ta oskab ja julgeb alati oma seisukoha välja öelda, ka siis, kui teised oma puberteetlikus maksimalismis midagi põhjani põlastavad või taevani ülistavad. Ning Kati emotsionaalse "Get a life!" asemel oleks ilmselt tema öelnud asjalikult midagi sellist: "Muidugi on see saabaste ümberajamine naljakas, aga minu meelest on poole tunni täitmiseks sellest siiski vähe ja midagi muud tehes oleksite te võibolla palju põnevamaid asju kogenud." Vat selline tüdruk on Loora. Ja minu teada pole tema kunagi kaubanduskeskustes jõlkumas käinud.

Ühel ennelõunal käisime Kati ja Looraga Aegviidus suusatamas (ta on ainus Kati sõbranna, kellel on oma suusad. Tema õel Laural on tegelikult ka, aga Laural olid sünnipäeva eel tädid külla tulnud, nii et tema ei saanud). See oli väga huvitav käik, muuhulgas räkisime päris palju igasugustest asjadest. Loora kartis mägedest laskumist, aga Aegviidus on neid teadagi üsna palju, nii et me siis püüdsime teda julgustada. Pärast ta ütles, et kõige rohkem oli abiks olnud see, kui ma ütlesin, et mina tegelikult ka kardan, aga siis mõtlen, et kõige hullem asi, mis juhtuda võib, on hoo pealt kukkumine - ja kuna ma olen palju kukkunud, siis ma tean, et tegelikult see nii hull polegi. Siis ta oli ka mõelnud, et tõepoolest, ta on ju ka kukkunud ja see pole üldse olnud nii hull, kui ta on mäe otsas arvanud...

Siis käisime veel mu abikaasal (varsti siis vist eksabikaasal?) külas tema uues kodus. Ta oli natuke närviline ja rabe, ei lubanud lastel riiulites asju puutuda, kõvasti rääkida ("karjuda") ja põrandal müdistada. Tundus, et ta polnud väga rõõmus meie sealoleku üle, ehkki ta ise oli kutsunud.

Siis käisime Kati ja Odega kõlas minu endisel pinginaabril Piretil, kes muuhulgas on meie Aconcagua ekspeditsiooni logo autor. Muidugi rääkisime ekspeditsioonist, ja otse loomulikult! - tõdemus, et maailm on väike ja Eesti veel väiksem, sai veel kord kinnitust. Toomas Gross, keda me Mendozas kohtasime, osutus Pireti lasepõlvekaaslaseks (nende vanemad töötasid koos ja vahepeal oli neil olnud isegi üks hoidjatädi, nii et nad kasvasid koos)... Ode leidis ühistegevust Pireti tütre Kadriga (mängisid Bratzidega ja ahistasid Kadri tsintsiljat), Kati oli rohkem meie juttu kuulamas. Sest nagu ta märkis: "Sinu sõpradel ja sõbrannadel on heal juhul Ode-suurused või temast veidi väiksemad lapsed, aga veel sagedamini imikud ja kõige sagedamini pole neil üldse lapsi. Minuvanuseid pole neil MITTE KUNAGI!"

Laupäeval läksin mina Odega maale. Kati ei saanud oma olümpiaadide-sünnipäevade pärast tulla ja Jüri lihtsalt ei tahtnud. Maal oli jubekolepalju lund, aga traktoriga oli ka meie tee lahti aetud. Kuni tänaseni, mil hakkas nii paks lumesadu, et tunni ajaga viskas paarkümmend sentimeetrit maha ja mul hakkas tõsine hirm, kas autoga enam välja saan. Siiski sai, sest lumi oli pehme ja kerge. Ja Tallinna pool Kuusalut oli ilm nii selge, nagu poleks siin lund üldse sadanudki ega kavatsegi sadama hakata!

Igatahes oli maal õues kõvasti lumerookimist ja muid võluvaid toimetusi. Olin pühapäeval linna tagasi jõudes täitsa läbi. Imelik, maal mulle tegelikult meeldib, aga ometi tulen sealt alati tagasi rahulolematu, väsinu ja tüdinuna...

Eesti Vabariigi aastapäev ja mõned päevad selleni jõudmisel

"Noh, televiisorit ei ole või ???" Niimoodi tervitas Jaan Künnap oma "noori", kes olid 24.veebruaril kogunenud Rannamõisa jääronima. Ilmne vihje sellele, et oleks hoopis võinud kodus telekast vabariigi aastapäevale pühendatud paraadi vaadata.

Tegelikult olin ma mõelnud, et peaks lapsed kaasa võtma ja Vabaduse platisle paraadi oma silmaga vaatama minema, aga noh, oli külm (-14 hommikul kell 9) ja ei viitsnud ka, ei mina ega lapsed, ja nii me siis ei läinudki. Mina läksin selle asemel paar tundi hiljem jääronimisele.

Rannamõisas oli jääd päris ilusti. Meie kohalejõudmisel möllas seal ühe köie juures Ülts oma sõpradega. Sõbralikud nööked, ja siis sedasime Leivoga ka oma köie üles. Ooh, iga talv teeksin ma jääronimist nagu esimest korda... Päris hirmus oli üle hulga aja esimest korda tühjusse astuda...

Pärast ronisime kordamööda jääseinast üles ning siis läks Leivo altjulgestuses ees, pani kolm jääpuuri ja tegi jaama. Mina ronisin järgi ja korjasin puurid ära. Kõlab hästi, aga tegelikult oli ikka päris raske.

Kuna oli imeilus ilm, läks pärast Leivo oma lastega ja mina omadega Jägala jääkoske vaatama. Tähendab, minu lastest oli kaasas ainult Kati ja tema sõbranna Ester, sest Ode ei viitsinud tulla ja Jüri oli sõbra pool ja kah ei viitsinud tulla. Kose taga oli (kaugema kalda poolt lähenedes) põnev koobas ning sai ka ronida selle ees oleval jää- ja lumekuhjatisel.

Millest mul aga kahju oli, oli see, et ma ei saanud Leivoga sõnagi vahetada ega ka mitte lasta tal endast jääkose juures pilti teha. Korra isegi hõikasin teda, aga ta oli nii ametis filmimise ja pärast lastega, et ma hakkasin ennast kuidagi kohmetuna tundma.

Õhtul loomulikult vaatasin presidendi vastuvõttu. Sürpriis oli Jaanus Piirsalu (minu ülikoolituttav, ja kes peaaegu oleks meiega Aconcaguale kaasa tulnud) Evelyn Sepa saatjana - no ikka selline sürpriis, et ei saanud seda siiagi kirjutamata jätta :)

Eilse päeva (kolmapäeva) suursündmus oli aga kõigepealt see, et tööpäev oli kolm tundi lühem, nii et koju sai juba kell 2. Ja siis veel see, et Kati oli koolis näiteringis endale pika pinnu jalga astunud (tantsisid lava puupõrandal sokkides). No Katiga ikka juhtub! Sorkisin nõelaga ja sain pool pindu välja, aga siis läks see sunnik katki ja pidin sügavamale operatsioonile asuma. See oli kindlasti väga valus, ja päris kätte ma lõppu ei saanudki. Aga järgmiseks päevaks oli õnneks ise välja liikunud (et mitte öelda välja mädanenud).

Ja siis käisime Jüriga (!!!) Trummis suusatamas. See ei meeldi talle üldse, aga ta peab natuke harjutama, sest järgmisel aastal on tal terve kolmas veerand suusatunnid sealsamas Trummi radadel.

Esmaspäeval ja teisipäeval käisime lennujaamas, vastas kõigepealt Argentinast naasval Airil ja siis Toomasel-Aivol.

Pühapäev, kohanemine koduste asjadega

Täna hommikul kraamisin üle hulga aja kööki, nii et nüüd on näpuotsad villis. Ja kuna ilm oli jätkuvalt väga ilus ja talvine, võtsime Kati ja Ode Liisiga siiski suusad ja läksime Trummi suusatama. Loomulikult pakkisin ennast hoolega riidesse, et mitte külmetada.

Ega ma nüüd just kiiresti suusatada ei suutnud, ütleme nii, et Odegi oli kiirem :) Aga pärast oli enesetunne hea ja see, et üldse köhima ei ajanud, tõstis tublisti minu usku oma suutlikkusse.

Ode tegi täna süüa - alle väga meeldib köögis askeldada. Eile õhtul ostsime talle uue koogivormi ning nii oli täna söögiks tema poolt tehtud sidrunikana ja shokolaadikook. Mis mõlemad olid väga head!

Koduseid üllatusi veel niipalju, et minu Argentinas oleku ajal oli Jüri vana laptopiga tööle saanud wireless-ühenduse, mille kohta Mait (selle ala spetsialist) oli pärast ligi tunniajast pusimist öelnud "Sel arvutil on midagi niisugust viga, et siin arvutis wireless ei töötagi". Kui ma küsisin, et mida ta siis tegi, siis muidugi ei osanud ta seda täpselt seletada. Et oli lihtsalt proovinud nüri järjekindlusega erinevates settingutes erinevaid linnukesi panna või maha võtta, kõigis võimalikes kombinatsioonides. Poolteist nädalat sellist pusimist, ja töötaski... See on uskumatu, kui järjekindel võib üks väike Sõnnike olla.

Kõrvalepõige, et kui lapsed olid veel päris väikesed, tegin ma nendega "vannitoa ukse katset". Nimelt oli kõige vanemal, Katil, kange huvi minna vannituppa, kui seal pesumasin müdises (siis oli meil Riga). Mina aga muidugi ei lasknud ja kui tema roomates tuli, istusin vannitoa lävepakul talle ette. Tema tahtis teiselt poolt minna, mina istusin sinnapoole ette. Kati proovis väga mitu korda ja hakkas lõpuks solvunult nutma.

Korrates sama katset Jüriga, trügis tema minu ja piida vahelt, muudkui trügis ja trügis, ei püüdnudki teiselt poolt minna ja järgi ka ei jätnud, muudkui nügis ja nohises, kuni ma ta lõpuks ära tõstsin.

Ode Liis aga proovis paar korda ja roomas siis minema, lihtsamini kättesaadavate asjade ja uute ahvatluste juurde.

Nii et - iseloom või vähemalt selle alged on kindlasti kaasa sündinud...

 

 

Rohkem kui kuu aega hiljem

Ekspeditsioonilt Aconcaguale tagasi, esimene aklimatt Eestis läbitud, isegi Argentina päevitus hakkab näolt juba vähenema.

Eks ma hakkan nüüd vähehaaval jälle siia kirjutama. Ekspeditsioonist ei kirjuta, sellest on palju mujal, kõigepealt muidugi Delfis ja eks teen kokkuvõtte ka Ekstreemi lehele.

Väljas on ilus talveilm ja tahaksin vägaväga suusatama minna, aga pole õnnetuseks veel täiesti terveks saanud oma kopsuveest ja ei julge riskida.

Kiired ajad

Eile sai Leivo kätte meie ekspeditsiooni satelliittelefoni ning ka minul oli õnn ja võimalus seda käes hoida. Õppisin pisut ka PDA-d tundma, et osata sellelt Delfisse sõnumeid saatma hakata.

Siis käisime veel Matkaspordis, tahtes osta isetäituvaid madratseid. Mida oli nii umbes kahe käe näppudel üles loetav valik, sealjuures uuemad ja kergemad mudelid ainult kolmveerandpikkuses ning täispikkuses ainult moraalselt aegunud, tootmisest maha võetud mudelid. Mierda! (See on hispaaniakeelne sõimusõna).

Täna sisustas päeva töö, õhtu hispaania keele tund. Üldse oleks nagu aeg kiiremini pöörlema pandud, päevad pudenevad nagu liiv sõrmede vahelt.

Kirju päev

Täna olin üle hulga aja (terve nädala!) taas tööl. Päev möödus muidugi jätkuvalt tormi tähe all. Lugesin kokku: kahe päeva jooksul (eile ja täna) olen andnud tormist räsitud mobiilside hetkeolukorra kohta 9 raadiointervjuud (4 vabariiklikele ja 5 maakondlikele jaamadele, viimased on eriti jubedad, sest peab just selle konkreetse maakonna asjadega VÄGA üksikasjalikult kursis olema), kommenteerinud ja selgitanud 3 riiklikule lehele kokku 5 korral ja 6 maakonnalehele 13 korral (Pärnu Postimees tegi küsimisrekordi - 4 korda küsiti hetkeseisu!), väljastanud 4 korral infot keskkriisikomisjonile ja 6 korral maakondlikele kriisikomisjonidele (3 tk)... ooh, tõesti palju!!!

Pärast tööd käisime Jüriga silmaarstil ja ta sai uued prillid (-5 ja -3,5, päris karm, aga loodan, et paraneb - nagu minu endaga juhtus). No ja 2,5K raha jälle õnnelikult paigutatud - sedapuhkuprillide alla. Aga minu heameeleks valis Jüri ilusad raamid, nii siis tellisimegi need ära. Kätte saab 4. veebruaril, kui mina juba/veel ära olen. Ta võttis tsheki enda kätte ja lubas väga tähtsalt, et toob siis ise prillid ära. Et ärgu ma andku tshekki Mammu kätte. Ma siis muidugi lubasin (loodan tõesti, et ta seda tshekki ära ei kaota, aga eks peab ka vastutust õppima. Backup on see, et Instrumentariumi silmaarst teab-tunneb mind, nii et igal juhul saame vajadusel need prillid ka tshekita kätte.

Siis käisin veel isa juures, et ära tuua digifotokas, mis oli sinna ununenud. Ja isa oli leidnud kapist minu algklasside tunnistused ja diplomid ja kiituskirjad jms stafi ja andis mulle. Lastel kodus oli jupp aega lugemist ja rõõmsat avastamist - oi, sul oli ka kirjatehnika 4 kogu aeg!!

Õhtul tõstab aga jälle tormi. Korjasin hommikul pestud pesu rõdult kokku ja lükkasin suusad pikali (see on minu viis tormi vastu valmistuda).

Tormi tõttu tööd tegemas, kuigi pühapäev

Ööl vastu tänast tabas Eestit torm, millest ennustati viimaste aastate võimsaimat. Ja oli ka. Öösel Pärnus puhanguti kuni 31 meetrit sekundis puhunud tuul tõstis Pärnu lahes veetaset ja ujutas üle Pärnu ja Haapsalu rannapiirkonna, Pärnu üleujutatud piirkondadest on evakueeritud üle 200 inimese. Sama seis on Haapsalus, aga evakueerituid on vähem, "kõigest" 100. Kuus inimest, kes ise kohatei peaaegu vööni ulatuvas külmas vees kahlata püüdsid, on viidud alajahtununa haiglasse. Pärnu kriisiteenistus on nördinud uudishimulikest, kes autodega kriisipiirkondade äärseid tänavaid ummistavad ning kriisimeeskonna tööd takistavad.

Mina olen turvaliselt kodus, aga täna terve päeva tööd teinud: kuna tormi tõttu on Eesti Energia andmetel pingeta ligi kolmandik kõigist alajaamadest, ei ole voolu ka EMT mastidel ja tugijaamadel ning kui akud lõppevad, lülituvad tugijaamad üksteise järel välja. Pärnumaale kui kõige kriitilisemasse kohta saadame varugeneraatori, mujal (Lõuna-Eesti, Saaremaa, Viljandimaa on ka üsna kriitilises seisus) jääb üle ainult elektri tagasitulekut oodata.

Minu ülesanne oli täna riiklikule kriisijuhtimismeeskonnale võrgu hetkeseisude kohta infot edastada, aga muidugi ka meediale olukorda kommenteerida. Erilise nutikusega torkas silma üks reporter, kes küsis, miks me mujalt Eestist oma paljusid tugijaamu Pärnusse ei vii. Püüdsin talle siis selgitada, et kui tal on korteris elekter ära läinud, ei päästa külmikus sulavat jäätist see, kui talle veel kolm mittetöötavat külmkappi viia...

Muudest asjadest: Jüri tegigi väga õnnelikult vannitoa seina augu ja pani uue dushi üles! Ta on mul nii tubli - pean juba valvama hakkama, et ta kogu meie pere meesmajandust oma KOHUSTUSEKS ei hakkaks pidama. Sest see ahistab, eriti neis asjus, millest jõud veel üle ei käi...

Kati aga näitas üles ennastsalgavat tormitrotsimist ning käis ilusalongis, et teha endale kõrva veel kolmas auk. Nojah.

Õhtul palus kriisikomisjon inimestel kenasti kodus püsida. Kuigi ma arvan, et uudishimu ja seikluslust on inimkonda tublisti enam edasi aidanud kui alalhoidlikkus, järgin praegu seda palvet 100%. Lihtsalt, tänase päeva järel tunnen end kriisikomisjoniga üsna seotud olevat, ja see telefonis öeldud ütlus, et krdi uudishimulikud jalus... no ei lähe meelest. Telefonivõrgu ülekoormusega on sama seis: enamik koormusest tuli ilmselt kõnedest "vau, kui tugev teil seal tuul on?" Vähemalt mina sain üsna mitu sellist kõnet... Lõpuks tegi kriisikomisjon isegi avalduse, et ärge ilma tungiva vajaduseta niigi ülekoormatud võrke koormage... aga see leidis ilmselt sama vähe järgijaid kui üleskutse kenasti kodus püsida....

 

Taas kodupäev: ettevalmistused pikaks äraolekuks

Kuna juba pooleteise nädala pärast lähen kodus peaagu kuuks ajaks minema, püüan justkui ära teha kõik asjad, millest räägitud, aga mis muidu jaguneksid pikema aja peale.

Täna käisime Jüriga mööda poode, et leida Odele ja Jürile laua kohale riiuleid. Viadukti tee ehitusmaterjalipoes kohtasime Leivot (kel ilmselt samasugune ette-ära-tegemine käsil). Leivo soovitas ilusaid lauajuppe ja rauast nurki riiuli tegemiseks, aga mina kahtlesin, kas me sellise riiuli kindlalt seina saame. Mille peale Leivo avaldas karmi tõe, mille peale ei mina ega Jüri polnud kumbki tulnud: valmisriiulit pole ju põrmugi lihtsam seina kinnitada.

Pidasime siis Jüriga murelikult aru, mida teha - ja otsustasime seinariiuli mõttest loobuda. Ostsime mööblipoest ühe põrandal püsiva riiuli (1.70 kõrge) lastetuppa. Kirjutuslaua kohal olevate riiulite rajamine jääb edaspidiseks plaaniks.

Panime sedagi riiulit kokku, nii et kruvide keeramisest rakud pihus. Ai, kui valus oli seepärast viimaseid kruvisid kinnitada! Keerasime küll Jüriga kordamööda, et vahepeal saaks käsi puhata ja toibuda, aga ikka...

Siis ostsime Ode voodile uued põhjalauad (vanad oli ta osaliselt katki hüpanud) ja kruvisime ka need kindlalt kinni. See oli juba lihtsam töö, aga naha võttis märjaks siiski.

No ja kui juba remondiks läks, ostsime uue dushisegisti (vana veel küll toimis, aga oli näha, et hakkas omadega läbi minema). Aga sellega oli jälle häda - ikka seesama, et vaja vannitoa seina üks lisaauk saada senisega võrreldes... Oeh. Kuna olime täna juba väsinud, ei hakanud augu tegemist üritamagi. Jääb homseks. Ma küll natuke kardan, et keraamiline plaat läheb puurimisest katki, aga Jüri arvas, et tuleb puurida plaadi vahekohta (tõestitõesti - vaatasin järgi ja osutus, et ka eelmine oli vuugi sisse puuritud!) Eks siis homme proovime, kui julgeme :)

Oh, ja veel ostsime Jürile uued saapad (vanad ähvardavad iga hetk ära laguneda ja ma ei taha, et see hetk tuleks siis, kui mind kodus pole).

Igatahes olin ma kogu sellest sahmimisest õhtuks surmani väsinud. Ilmselt ei ole ma veel haigeolemisest päriselt toibunud, sest tunnen end tõeliselt kurnatuna. Hilisõhtuks oli mind küll veel külla kutsutud ühte väga toredasse kohta - aga kumm on täiesti tühi. Lähen magama.

Kodupäev

Täna oli mul tervis juba nii korras, et tegelesin kodutoimingutega. No kraamimine jms. Ja siis käisime lastega poes, sest nad olid ammu tahtnud endale voodite kohale lampe saada ja nüüd ostsime need siis ära.

Jüri ostis endale ka puuriotsikute komplekti oma uuele trellile, mille ta jõuluteks sai (ise tahtis!). Ta ostis need Prismast, mille puhul mina kahtlevalt pead vangutasin, aga tema oli täiesti kindel - vaata, need on nii jämedad ja tugevad ja maksavad ka ainult 50 krooni. No OK, veenmine alati ei aita, oma kogemused peab igaüks ise saama, ja 50 krooni pole suur kooliraha. Ostsime ära.

Muidugi läks kohe esimene puur kiviseina augu tegemise katsel kõveraks. Mitme otsiku abil said augud lõpuks tehtud, aga kruvide sissekeeramisel jälle - otsik oli nii pehme, et läks kruvi sees lihtsalt ümmarguseks ega keeranud midagi. Lambid sai Jüri siiski seina, aga on nüüd kindel: tööriistu tuleb osta tööriistapoest ja tööriistad peavad väga head olema (ja siis ilmselt on nad paratamatult ka kalli(ma)d, mis teha.)