Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Luutsinakiisud

Rootsi komandeeringule sattusin just Lucia-päeva eel. Meil siin Eestis on ta vähetähtis (luutsinapäeva nime ma põhimõtteliselt tean, aga sellega seotud tegevusi pole küll kunagi teinud), aga Rootsis väga oluline tähtpäev Lucia valimisega, rongkäikude ja valguspidustustega. Ja kes Eesti noortest on õiges eas ja õigel hetkel “Krabatit” lugenud, sel on põhjamaisest Lucia-päevast ilmselt tempel mällu igaveseks (vähemalt minul on).

imageRootsis küpsetatakse sel päeval ka spetsiaalseid safranisaiu lussekatter ehk luutsinakiisud. Ilusad kollased, aga muus osas mitte millegagi erilised saiad (minu lähim Rootsi-ekspert Kati küll ütles, et erinevus on see, et nad on väga pärmimaitselised, sest neid peab kaua kergitama, aga mina ei saanud isegi tugevamast pärmimaitsest aru). Aga maitse(tuse)st hoolimata oli vahva, et kolleegid meid selle Rootsi traditsiooniga meeles pidasid.

Postimees avaldas Lucia-päeva puhul ka luutsinakiisude retsepti, nii et kel huvi, võib ise järele proovida.

mmm-makroonid!

Midagi frankofiilist Ode rõõmuks (või siis kadedaks ajamiseks): õppisin makroone tegema! (Kes ei tea, siis tegu pole makaronide erivormi, vaid mandli-munavalge küpsistega, mis kreemi abil kahelt poolt kokku pannakse).

Mõni pannitäis tuli isegi välja!

image

Kaks retsepti ka:

image

image

Salongiõhtud klaveriga

image

Maja ostes saime kaasa ka klaveri, sest teda ei saanud enam teiselt korruselt alla (sisse koliti ta maja valmimise käigus) ja pealegi oli ta hullu moodi häälest ära ja ajahambast puretud.

Aga kui Leivo midagi käsile võtab, siis see lõpuks ikka korda saab. Ehkki klaverist tuli välja tolmu, katkisi keeli ja isegi üüratusuur hiirepesa, siis nüüd, pool aastat ja tõhusat tegutsemist hiljem on klaver taas mängukorras.

Ning Leivo üllatas mind sellega, et ta tõesti oskab mängida. Ise ütleb küll, et minimaalselt, aga minu jaoks täiesti piisavalt. Olen sillas.

Igatahes pole meil nüüd teisel korrusel mitte ainult raamatukogu-, vaid ka klaverituba. Või peaks ütlema: kabinet ja muusikasalong? Naeratus

Nagu roos tapatalgute ööl

image

Tänavune sügis on küll haruldane: keset pimedat novembrikuud puhkesid peenras õitsele roosid.

Ja kui keegi suudab mind aidata selle painava küsimuse lahendamisel, kust on pärit see pealkirjas kasutatud tsitaat, on sügis eriti täiuslik Naeratus Ma millegipärast muudkui murran pead selle üle, aga kuidagi meelde ei tule…

Kõrvale ka samad roosid suvises ootuspärases ilus ja lopsakuses.image

El actitud

Veel üks meenutamisväärt seik Hispaaniast on meie sealse sõsaroperaatori Yoigo hoiak ja suhtumine. Ennast mitte liiga tõsiselt võttev ja tõsiste asjade üle nalja viskav – ja eriti märkimisväärne, et nalja visatakse sellisel moel, mis sind nende tõsiste asjade üle mõtlema paneb.

No näiteks väliskülalise läbipääsukaart. Eesti keeles see nali vist väga ei tööta, meil ei ole “väliskülaline” ja “tulnukas” päris sünonüümiks, aga sellest kaardist tulenevalt arutasime me kohvipausil hulk aega võõraste omaksvõtmise võime ja kultuuri üle.

image

Või siis silt WC-kabiini ukse sisemisel poolel, parasjagu sellisel kõrgusel, et märkad seda potil istet võtnuna (pean tunnistama, et puhkesin kabiiniüksinduses kohatult naerma): “See on ainus koht, kus töötajad ülemustega võrdsed”.

image

Rääkimata T-särkidest, mille meie naisteseltskond kingiks sai. Ehkki Eestis väga palju hispaania keelt ei osata, pean ma ikka natuke kaaluma, kas üldse siin sellise sõnumiga särgis avalikkuse ette ilmuda: “Naised teenivad vähem”. Sest kuidas sellest siin aru saadaks? Ma ei pelga, kui mind feministiks nimetataks, pigem vastupidi: see särk võib äkki anda sõnumi, et ma arvan, et nii peabki… Jah, ma kardan, et ei minu ega ümbritseva keskkonna ättituud ei ole veel nii mõnus ja vaba, et selle särgiga oleks siin mõnus ja vaba käia…

image

Aga Yoigos oli. Mul on selle üle siiralt hea meel.

PS. Ma tegelikult ei tea, kas actitud hispaania keeles üldse kannab sama tähendusvarjundidt kui ingliskeelne attitude. Võtke seda kui minu omaalgatuslikku keeleuuendust Naeratus

Zara missioon

image

Üheks kõige huvitavamaks teemaks seekordsel team meetingul oli välisesineja Víctor Sáncheziu käsitletud “The Zara case” ehk siis Zara edulugu: lugu sellest, kuidas ühest väikesest Põhja-Hispaania provintsi rõivaärist kasvas ülemaailmne menukas kiirkoekett. Või õigemini mitte lugu ise, vaid selle teokstegemise meetodid.

Rõiva- ja moekaubanduses tegutsevatele inimestele pole alljärgnev kindlasti uudiseks (Kairi näiteks teadis kõiki allolevat kohe, kui sellest rääkisime), kuid mulle oli küll. Seepärast panen ka kirja. Ja muidugi lisan tõelise selfie-pildi endast oma ainsamas Zara-kleidis, pildistatud hotelli toas peegli ees Naeratus

***
Kui tavaliselt on rõivatööstustel 4 kollektsiooni (kevad, suvi, sügis, talv), siis Zaral on neid… 52. Iga nädal tulevad uued asjad.

***
Kiire tootmine ja tarneahel tähendab ka seda, et inimesed peavad poes tegema ostuotsuse kohe: kogused on väikesed ja homme, rääkimata nädala pärast, ei pruugi meeldima hakanud asja enam olla. Ei mingit kõhklemist ja järelemõtlemist, otsustada tuleb kohe. Tavaliselt otsustatakse sellistel puhkudel muidugi positiivselt.

***
Zara ei tee ka reklaami, vaid soovitused liiguvad suust suhu ning reklaamiks kasutatakse oma vaateaknaid. Poed on seepärast suurtel pea- ja moetänavatel, kõrvuti eksklusiivsete ja kallite kaubamärkidega. Inimpsühholoogia töötab ju nii: Pood X – ilus ja moekas, kuid kallis, pood Y tema kõrval – sama, nende kõrval Zara – oo, odav, aga kõrvuti moekate ja ilusatega, järelikult ka ise moekas ja ilus, ostan!

***
Ja kõige mõtlemapanevam oli minu jaoks ikkagi see, et Zaral pole missiooni päästa maailma, teha inimesi õnnelikumaks ilusate riiete kaudu vms üllalt sõnastatud eesmärki. Nad lihtsalt teevad seda, mida oskavad – riideid.

Küllap peaksime kõik sellele mõtlema, kui identiteedikriis ja elu mõtte üle juurdlemised peale tulevad…

Hispaania keskpunkt

image

Madridis üsna ajaloolise keskväljaku Plaza del Mayor läheduses asub Hispaania “nullpunkt”. Tänavakivide peal oli selline lahe tähis.

Minagi võin nüüd öelda, et olen olnud Hispaania keskpunktis Naeratus

The rain in Spain stays mainly in the plain

Täna sajab Madridis vihma. Sooja on 18 kraadi, aga kõik inimesed käivad villastes mantlites, karusnahast kraede ja suurte sallidega. Tegelikult tegid nad sama ka eile, kui oli pluss 20 ja päike paistis.

Madridis on sel nädalal pargi- ja tänavapuhastajate streik, mistõttu juba kolmapäeval oli linn üpris prügisse mattunud. Ning pea kõik “kujudena töötavad” inimesed jalutustänavatel ja platsidel on kehastunud tänavakoristajateks, kel suur hari käes, ja inimesed teevad nendega usinalt pilti. Mina ei teinud, sest kahjuks polnud mul sularaha kaasas.

Ja prügi pole küll ilus pildistada, aga asjast arusaamiseks siiski üks üsna tüüpiline pilt praegusest Madridi tänavast. Mis aga eriti üllatav (minu jaoks): oleks arvanud, et streigi ajal püüavad inimesed tänavatel mitte prügi tekitada ja viivad kõik oma prahi kuhugi prügikasti (koju või kontorisse), aga kaugel sellest. Kõik lendab ikka sinnasamasse tänavale, ehkki on ju teada, et eeldatavalt terve selle nädala jooksul keegi seda ei korista. Või on see “kättemaks” streikijatele, sest lõpuks, streigi lõppedes, peavad ju ikka nemad selle ära koristama…?

image

Once in a lifetime: sünnipäev pool viis hommikul

imageTäna, oma sünnipäeval, pidin ma ärkama kell 4:45, et siis plaani järgi vaikselt kohvi juua ning taksoga lennujaama sõita, et veeta järgmised kolm päeva komandeeringus.

See, et komandeering on ebatavalises kohas – Madridis- , pole niisugusel puhul just teab mis oluline faktor.

Nii et suhteliselt nukker sünnipäevahommik, eks ole?

Aga kui teisiti see läks!

Õhtul vaatasime kaks seeriat X-Filesi (koos minu kohustusliku tukastusega selle käigus) ning kobisime veidi enne südaööd magama. Leivo veel arvas, et kas mul küll üldse on mõtet magama minna, et kohe varsti üles tõusta, aga viis tundi und on ikka viis tundi und ja magamaminekut väärt. Südaöö saabumisel sain Leivolt esimese sünnipäevamusi ja jäin koheselt magama.

Ärkasin selle peale, et… mulle lauldi sünnipäevalaulu!

Pool viis hommikul!

Kõik olid salaja üles tõusnud (Kreete kommenteeris pärast, et minu ehmunud-jahmunud-üllatunud-õnnelik nägu kompenseeris selle kuhjaga), oli tort (kus nad seda küll peitsid?) ja hommikukohv…

Ja ma tõesti ei kuulnud läbi une mitte midagi! Ei kellegi äratust ega isegi mitte seda, kui Leivo minu kõrvalt üles tõusis ja minema hiilis… Ja pärast varajast lapsepõlve pole vist olnud ühtegi hommikut, kus ma üleslaulmise hetkel reaalselt maganud oleks… Aga nüüd küll. Sest ma tõesti ei osanud seda oodata!

Heiskasime minu sünnipäeva puhul ka lipu (jällegi, just olin mõned päevad tagasi öelnud, et minu sünnipäeval ei saagi seda teha, sest olen ju ära). Asjaolude erakordsust arvestades tegime seda seekord küll enne päikesetõusu – lipp kindlasti ei pahandanud, vaid lehvis lõbusalt kerges hommikutuules, loodetavasti andestab ka lipuseadus Naeratus

image

Siis sõime torti ja võileibu ja siis viis Leivo mind autoga lennujaama, nii et sain seal veel ühe Kiss&Fly headaegamusi.

Ja seegi pole veel kõik: olles vaevu lennujaama jõudnud, helistas Ode, kes samuti oli minu lennujaama jõudmise aja välja arvestanud. Tema sosistatud õnnitlused (toanaaber ju magas!) panid i-le väärika punkti. Siis pidin juba telefoni lennurežiimile lülitama, nii et kui keegi veel tahtis helistada, siis ma neid kõnesid enam kätte ei saanud. Küll aga loen nüüd, juba Madridis olles, sõnumeid ja Facebooki tervitusi Naeratus

Aitäh-aitäh-aitäh, et mu sünnipäevahommiku ilusaks ja eriliseks tegite!

image

X-Filesi unefaktor

Mul on üllas eesmärk vaadata filme või seriaale selle pilguga, et kujutada ette nende stsenaariumi. Kuna õppida tasub parimatelt, oleme nüüd vaadanud igal õhtul kaks seeriat X-Filesi. (“Meie” tähendab siinkohal mind, Laurat ja Leivot).

Ja olgu stsenaariumi ettekujutamisega kuidas on, kuid salapärane X toimib täiega: ma jään alati enne seeria lõppu magama.

Leivo küll väidab, et see juhtub juba seeria alguses, aga kinnitan, et see ei pea siiski paika.