Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Elumuutuse lugu

Siin peab nüüd alustama päris kaugelt. Millalgi septembris, kui minul järjest igasuguseid haiguseid ja hädasid ilmnema hakkas, mida arsti liiga pingelise eluviisi süüks panid, istusime kord Leivoga oma kaheinimesekorteri laua taga ja jõime teed. Ja Leivo ütles, et niimoodi kolmes kohas elada on ikka keeruline ja et üldse oleks meil vist ikka aeg korterielust kõige selle võlude ja valudega loobuda ning majja kolida – muidugi arvestades kõigi selle võlude ja valudega.

Tegelikult pole me kumbki otseselt ihaldanud majaomanikud olla – muidu oleksime seda ju ammu olnud. Korteriinimese muretu vabadus on olnud määrav: mäletan, kui kümmekond aastat tagasi ratastega pikemat tiiru tehes nägime peresid aias põõsaid kärpimas ja muru niitmas, siis arutasime, et küll meil on ikka hea elu olla sellistest muredest vaba.

Aga eks selle vabaolemisega ole nii ja naa. Elades 8-korterilises Kalamaja vanas puumajas ja olles ühistu esimees, olid Leivol lõpuks kõik need majaomaniku mured, ainult kaheksa korda suuremad. Lisaks renoveerimisprojekti vedamine läbi kõikide ametkondade, kooskõlastamiste ja hinnapakkumiste, mis eelmisel aastal lõppes sellega, et Kredexi rahad said otsa, aga ilma selle toetuseta pole ju mõtet teha. Majaomaniku rõõmud – eeskätt vabadus arvestada ainult endaga ning teha nii, nagu endale meeldib – olid aga täiesti puudu. Nii see elumuutuse mõte siis küpsema hakkaski.

Vahepeal olid kiired ajad – nii mina kui Leivo kirjutasime oma raamatuid, nii et korterimüügiga aktiivselt tegeleda ei jõudnud. Siis tulid jõulud, mille eel polnud eriti mõtet tegeleda – nii et alles uuel aastal võtsime asja aktiivselt käsile ja saime endale ka maakleri. Lennet, kes tegutsebki eeskätt Põhja-Tallinna piirkonnas, tahame selle koostöökogemuse põhjal soovitada küll kõigile, kes selles piirkonnas korterit ostavad või müüvad – väga professionaalne, pühendunud ja asjatundlik ning lisaks kõigele ka äärmiselt tore inimene.

Kõigepealt sai müüki pandud Leivo korter, sest see oli laenuvaba, nii et selle müügist sai suurema summa uue kodu sissemakseks. Praeguseks ongi see müüdud ning loodan, et uued omanikud – sümpaatne noor perekond – ehitab sellest endale toreda kodu, mis nende praeguses eluetapis ideaalselt sobib. Teine korter on praegu müügis, kõik ostjad teretulnud Naeratus

Uue kodu otsingud

Maja või ridaelamut otsides oli meie esmaseks kriteeriumiks, et ta peab olema linnatranspordi haardeulatuses ning soovitavalt võimalikult kesklinna lähedal. See ahendas valiku üsna kitsaks: Kristiine, Veskimetsa ja mööndustega ka Nõmme. (Mööndustega tähendab seda, et see on siiski üsna kaugel ja teiseks kipuvad seal ka majad olema kõrgemast hinnaklassist. ) Teiseks kriteeriumiks oli sellise panipaiga või koha olemasolu, kus saaks hoida ka kahte kajakki, muust spordi- ja matkavarustusest ning Leivo tööriistamajandusest rääkimata.

Esimeseks ihalusobjektiks sai A-energiaklassi maja Kuldnoka tänaval, mis aga kahjuks oli juba broneeritud sel hetkel, kui meie kuulutusi vaatama hakkasime. Põgusalt kaalusime mitut varianti, kuni jäime tõsisemalt pidama majal Nõmme teel. Suure krundiga maja oli pooleks ning mõlemad pooled müügis. Paraku oli teisel poolel pärimise teel seitse omanikku, lõpuks hakkas üks neist mõtlema, et äkki ta ostab ikka ise kõik ära jne – ühesõnaga, projektist paistis kooruvat lõputu ja võibolla mitte kuhugi jõudev asjaajamine, nii et loobusime. Tegelikult oli minul selle üle üsna hea meel, sest ehkki maja oli väga perspektiivikas, tähendanuks selle kordategemine alguses hullu tööd. See tähendab, järjekordset megakoormust Leivole. Sest ehkki mind pole üldse siidikäeks kasvatatud, on mul mingi – soovoliniku meelehärmiks võiks vist öelda, et naiselik – vastumeelsus ehituse ja muu sellise suhtes. Jah, ma tean, et paljud naised saavad kõige sellega edukalt hakkama ja kantseldavad selle juures mehi ja poegigi, aga mina tõesti mitte… Mul on ikka vist tugevalt veres see maa-elukorraldus, kus “mehed” (niimoodi koondnimetusega me ütlemegi, tegijate east hoolimata) teevad tähtsaid asju, näiteks ehitavad teist korrust või remondivad traktorit, ja naisterahvad hoolitsevad söögi, ehitustandri koristamise jms eest ning pahandavad “meestega”, et need oma riiete ja jalanõudega prahti tuppa tassivad või mustade tööriietega diivanil istuvad Naeratus … Igatahes, nagu öeldud, mul oli Nõmme majast natuke kahju, aga natuke ka hea meel selle loobumise üle.

Lõpuks jäid lõppvalikusse kaks ridaelamut. Uuem (lausa tuliuus, keegi polnud sees elanud) ja modernsem, aga väiksema õueruumi ja panipaigapuudusega (kajakid!) koht Vuti tänaval ning vanem (kui 2006.aasta maja kohta võib nii öelda) paarismajapool Räägu tänaval, kus olemas nii õu kui garaaž. Ehkki ka Vuti meile väga meeldis, langesid kõik muud argumendid Räägu kasuks.

Ja mitte ainult ratsionaalsed argumendid! Kindlaks vihjeks, et peame just sinna kolima, oli see, te kui Leivo koos Manueliga maja ehituskvaliteeti hindamas käis, õnnistas kohalik lind teda pähesittumisega – teadagi tähendab see raha ja õnne Naeratus Ja et seda tunnet veel kinnitada, siis päeval, kui mina käisin Katiga majaostu eellepingut sõlmimas (Leivo oli sel päeval komandeeringus ning Kati oli kaasas kui juriidiline nõustaja), siis edevast klantsivast Tornimäe ärikeskusest välja astudes kukkusin ma oma heleda mantli ja ilusate saabastega äärmiselt ebaelegantselt poriloiku istuli Naeratus

Ja see pole veel kõik! Eellepingu sõlmimise päevaks sai 28.märts – meie pulma-aastapäev ning üldse kuupäev, mil meil palju olulisi asju juhtunud…

Praeguseks oleme pea kõik asjad Niinest Räägu tänavale kolinud. Lõplikuks sisseseadmiseks kulub veel muidugi hulk aega, aga igatahes on juba praegu kindel, et elumuutus oli oma vaeva väärt.

Ainus, mis mul praegu hingel kripeldab, on see, et meil ei õnnestunud sellist elumuutust teha varem – siis, kui me 2006.aastal selleks esimest korda valmis olime ja plaanisime koos kõigi lastega kokku kolida. Praegu olen ma üha enam veendunud, et see olnuks õige, kõikide elukvaliteeti tõstev ning paljusid probleeme ennetav samm, kuid tookord jäi see meist sõltumatutest põhjustest tingitult tegemata… Ja nüüd on minul ju ikka nii, et  kui suurekssaavad (või saanud?) Kati, Jüri ja Ode on eemal, on suur osa minust ikka nende juures. Ja kui ma olen nendega, on samasugune suur osa Leivo juures…

Nii et ehkki ma ei ole seda Leivole veel öelnudki,  hindan ma ülikõrgelt tema naljatoonis öeldud lauset Räägu tänava maja plusse kaaludes: “Ja sinul on siit hea käia Välja tänava kodus, kuni sind seal veel näha tahetakse…” Nimelt  asub Räägu tänava maja Välja tänava korterile ikka väga lähedal!

Isaga maal – 21.aprillil oli juba kevad

Uskumatu, kui kiiretsi kevad tuli! Kuu aega tagasi olid siin veel hanged, nüüd sai autoga õue sõita ning krookused ja lumikellukesed õitsesid mesilaste rõõmuks nagu hullud.

imageimage

Aga sama hullud on olnud ka mutid, kes on praktiliselt terve õue üles kündnud. Huvitav, miks nad ei võiks seda teha kartulipõllul või peenramaal?

image

Tegime väikese tiiru ka külas. imageLihuniidu platsil on külarahvas teinud ära suure töö, et see koht saaks taas oma nime teise poole vääriliseks ehk niiduks: võsa on maha võetud, jõelooge paistab kõrgele ja kaugele (pilt on tehtud tee pealt Paunamäelt) ja 4.mail, “Teeme ära!” talgupäeval toimuvad ka siin kändude juurimise talgud. Mina jälle kahjuks osa võtta ei saa – nii kolimise kui oma selja pärast… Aga eks mul ole siis hiljem rõõm tulemust imetleda Naeratus

Muidugi tegime isaga ära ka hulga jõukohast tööd, mina näiteks võtsin maha kõik need taimed, mis suveks kempsu varjama kasvavad ning talvel puitunud varte lasuks muutuvad. Ja isa võitles kangelaslikult muttidega: päeva lõpuks olid kõik nende vaevaga ja aja jooksul küntud hunnikud jälle maapinnaga tasaseks lükatud.

Romaanikirjanik

imageEelmisel suvel välja mõeldud, hilissügisel kirja pandud ja 1.detsembriks kirjastusse Tänapäev noorsooromaanide võistlusele saadetud jutustus krooniti eile selle romaanivõistluse esikohaga.

Ausalt öeldes oli see mulle olulisem kui ise iial arvata oleksin osanud. Tulemuste väljakuulutamise üritusel närveerisin nii, et käedki värisesid – õnneks oli Ode tulnud kaasa kätt hoidma – ning kui läksin lilli ja kirjastuse juhi Tauno Vahteri käepigistust vastu võtma, värisesid põlvedki.

Ja muidugi tuli pärast kohe intervjuusid anda. See ei tohiks minu jaoks küll uus kogemus olla, aga tõesti – mitte iialgi mitte ühtelgi intervjuul, ka mitte kõige ebameeldivamal teemal rääkides, polnud ma olnud nii sassis peaga ja endast väljas. Suu kuivas, sõnad läksid sassi, suu lihtsalt ei liikunud, mõttest rääkimata Naeratus Alles mingi pool tundi hiljem suutsin end enamvähem koguma ja normaalset juttu rääkima hakata.

Kuna tseremoonia oli keset päeva, pidi pärast jätkuma ka tavaline tööelu. Imekombel suutsin siiski keskenduda ja edukalt üle elada ühe pika olulise arutelu, käia õhtul ühel edaspidise elukorralduse juures olulisel kohtumisel ning kodus isegi pesumasina tööle panna. Aga pool ööd ei tulnud und, mõtted muudkui kihutasid sinna-tänna…

Kõige suurem heameel oli mul lähedaste ja sõprade tunnustuse üle. Aitäh kõigile, kes te märkasite: helistasite, meili või sõnumi saatsite või isiklikult õnnitlemas käisite. Nagu ütlesin, oli see mulle endagi jaoks ootamatult väga oluline…
___
Lisatud foto on Peeter Langovitsilt, Postimees Online´ist.

Märtsitardumus

Kalendri järgi algas eile kevad, aga talvele ei tähenda midagi: märtsist on kujunemas tänavune külmeim talvekuu.

imageimage

Tee Uustaluni oli lahti aetud, kuid edasi üle põllu tuli sumbata põlvini lumes. Kuna pole sulatanud, siis lumekoor ju ka ei kandnud. Värava sai vaevu hange sees nii lahti nügida, et mahtus külg ees sisse pugema.

imageimage

Köögiräästa all olev hang ulatus mulle puusani ning lauda ja isa kunku vahel on küll vähemalt meeter lund.

imageimage

Kõikjal valitseb täielik talvetardumus. Kell neli päeval, taevas lõõskamas ere ja juba vägagi soojendav päike, näitas termomeeter 9 külmakraadi…

Aga lootus kevadele pole siiski veel lõplikult kadunud! Siin, jah, siin, maja lõunapoolseima seina ääres,  peaksid kunagi tärkama lumikellukesed…

image

Lugu punasest kleidist

Ode Liisil oli nädalavahetusel elu esimene ball – 100 päeva lõpetamiseni.

Selle puhul oleksime hea meelega soetanud talle ka elu esimese ballikleidi, aga ballikleitidega oli kaubandusvõrgus kehvasti. Võtsime siis kapist minu varud ning üks punane kleit istus nagu valatult. Ainult et kuna Ode on minust pikem, tuli vajaliku maanipikkuse saavutamiseks installeerida kleidile kahara sabaga alusseelik, mis eriti tantsides võluvalt keerles.

Ode Liisil oli ka võluv 30ndaid meenutav soeng, kaelas minu pulmaehe ning käel Kati valgest kullast käekett. Ta oli väga ilus – ja emal jääb sellist ilu vaadates alati peaaegu hing kinni õrnusest ja veidrast valust, et laps on saanud suureks…

Kodus tehtud pildil jäi kleit Ode seljas kuidagi roosa, tegelikult on ikka täiesti lipupunane, nagu näha vasakpoolsel pildil minu seljas ühel jõulupeol.

imageimage

Selle punase kleidiga olen mina käinud väga mitmel peol. Ilusaim mälestus selle kleidi kandmisest seostub aga hoopis jalutuskäiguga kärekülmas talveöös Tallinna linnamüüri kõrval, kus me Leivoga vist tõesti pool ööd veetsime…

Minu kakstuhatkaksteist

2012.aasta oli suhteliselt rahulik, minul suuremate õnnestumiste, aga ka suuremate ebaõnnestumisteta. Suuremaid tegusid on lõppenud aastal teinud teised minu ümber.

Lapsed: aina rohkem väljalennu eel, kõõlumas pesa serva peal

imageKatil on viimane aasta TÜ juuras, kevadel 2013 saab ta bakalaureusekraadi. Ta on olnud uskumatult tubli: lõputöögi on juba tehtud ja kaitstud, ainepunkte koos hulga rohkem kui vaja ja kevadsemestriks on jäänud vaid paar üksikut ainet. Kuna aega hakkab kooli kõrvalt palju üle jääma, otsib ta erialast tööd. Sõbrad juristid, kellel on vaja tööle appi andekat noorjuristi? (Eelnevad praktilised kogemused linnaelanikele tasuta õigusabi jagamisest, Justiitsministeeriumist, Vanglate Ametist ja advokaadibüroost Concordia)?

imageJüri lõpetas Reaalkooli, astus TTÜsse ja 2012/2013 on tema esimene õppeaasta elektroonikas ja bioonikas. Kui kodus printer katki oli, palus Jüri kord minul ühe kodutöö välja printida ja mina sain kogu tööst aru ainult niipalju, et tal on paarisnumbriga lõppev matrikkel – sest üks ülesanne ütles, et paarisnumbrilise matrikliga tudengid leiavad MKNK Karnaugh´ kaardiga ja MDNK McCluskey meetodil, teised vastupidi… (Ja kui tõtt tunnistada, siis pidin sellekski guugeldama, et mõista, kumba varianti oli Jüri kasutanud!). Ausõna, ma tunnen end nagu see kanaema, kes luigepoja välja haudus ja siis paanikas vaatas, kuidas lapsuke arusaamatul moel täiesti teises maailmas ehk vee peal ujub ja suurepäraselt hakkama saab. Aga mina vähemalt püüan mitte murelikult kaagutada.

imageOde Liis alustas sügisel oma viimast Reaali-aastat ja mõtleb praegu intensiivselt, mida ta edasi teeb. Vahepeal käis ta ka emakeeleolümpiaadil ja sai riigis 4.koha.

No ja muidugi sai ta sel aastal ka täisealiseks ning läks selle puhul ka autokooli. Ja raha on ta teeninud reklaami- ja promotüdrukuna ning peatoimetades kooli ajalehte.

Kreete tuli tagasi Šotimaa vahetusaastalt ja jätkab õppimist samas klassis kui Laura, see tähendab kümnendas.

imageLaura jaoks oli Suur Samm tänavu muidugi põhikooli lõpetamine (ja sinised juuksed Naeratus ) Pildil ongi ta oma lõpuaktuse järel koos äsja Šotimaalt saabunud Kreetega.

Ramsese saavutused on seotud Leivo Robootika.COM huviringiga: Viinist toodud hõbemedal Puck Collect kategoorias, FLL Eesti sügisese eelvooru võit ja tiitel „Parim robootikakool 2012“.

Vanemad

imageEma otsustas pensionile jääda, nii et 2013.aasta ta enam tööl ei käi. Ma arvan, et see oli õige otsus ja ehkki isa „muretseb“, et mis ema nüüd päevad läbi tegema hakkab, siis küll ta endale tegevust leiab rohkemgi kui päevades tunde. Seda enam, et ema-isa „sülelaps“ Ferri muutub oma 18.eluaastal aina kapriissemaks, ei taha enam ilma inimesteta koju jääda ega midagi.

Poiste mänguasjad rõõmustavad neid ka kõrgemas eas: isa soetas endale murutraktori ehk uue Nunnu. Tegelikult pole see muidugi mingi mänguasi, tubli töötegija ikka.

Ma olen tõesti väga õnnelik, et mul on nii õnnelikud ja vahvad vanemad.

Reisid: Nuustakust Pariisini

imageAugustis käisime (Leivo, mina, Kati, Ode Liis, Kreete, Laura, Ramses) autoreisil Lõuna-Poolas. Reisi koondnimetus oli „Seiklusspordi jälgedes“ ehk siis külastasime kohti, kus Leivo oli käinud ülipikkadel seiklusspordivõistlustel. Näiteks ronisime Sniezka mäe otsa (kus Leivo ühe võistluse käigus kordi ja kordi pidi käima).  Ja et Poola on ettearvamatu, kinnitas see, et eeldatavalt palavaimas kohas Zakopanes tabas meid varasema +30 asemel vaevaline +15 ja lakkamatu vihm kuulsal Giewonti (see on see ristiga mägi Zakopane kohal) tõusul.

Kati ja Villu sõitsid nädalaks Pariisi (OK, see on juba aastal 2013 tegelikult, lennuk läks 1.jaanuaril ning tagasi peaksid nad olema 7.jaanuaril, kui just Estonian Airi pilootide streigiähvardus tõeks ei saa).

Jüri käis klassireisil Amsterdamis ja Ode Liis Peterburis.

Mina ja Leivo käisime suvel sõpradega kajakimatkal Hiiumaa laidudel. Väga meeldejääv reis oli, eriti tagasisõidu vastutuuline 28 km Saarnakilt otse Rohukülla.

No ja Roheliste Rattaretke, mis 2012.aastal toimus Mulgimaal, võib samuti väikeseks reisiks pidada Naeratus

Töö: vähem lähetusi, vähem stressi

imageVäliskomandeeringuid jäi aasta teisel poolel hoogsalt vähemaks, ja see on hea. Loobusin vahepeal juba tekkinud mõttest soetada endale see kerge, kallis ja kvaliteetne rataskohver. Mitusada eurot nagu maast leitud, kord kvartalis või harvemgi sõites saan jätkuvalt edukalt hakkama roosa seljakotiga.

Mul on uus hea kolleeg Kristina ja üle päris mitme aasta tunnen, et selle viimase kolme kuu jooksul, mis ta on suure osa tööd endale võtnud, on mul jälle olnud lusti ja aega mõelda. Ja töö ei täida enam kõiki mu õhtusi ja nädalavahetuse-mõtteid!

Muidugi oli töös ka palju asju, millega tagantjärelegi rahul olla: pidev 4G kommunikatsioon, Nutilabori projekt, Mobiil-TV piloot ja TeliaSonera IT arenduskeskuse avamine Eestis on ehk olulisimad.

Hobid: nädalaga romaanikirjanikuks

Töise nüri intensiivsuse taandumise tõttu olengi saanud hakkama paari päris laheda asjaga. Esiteks mõtlesin suvepuhkuse ajal välja ja sügispuhkuse nädalaga panin kirja ühe romaanisüžee. Eks näis, mis sellega edasi saab, aga kui te sellest järgmisel aastal ei kuule, oli see siiski halb ja te ei kuule te sellest kunagi Naeratus

imageAga igal juhul oli see mulle endale üks väga tore protsess! Aitäh Odele, kes oli väga palju abiks usutavate karakterite ja süžeeliinide arengu kujundamisel, ning Kreetele, kes mind kogu aeg innustas, et  ma ei tohi pooleli jätta, sest vähemalt tema tahab seda lõpuni lugeda. Ja samuti Leivole, kes iga kord, kui ma mingi teemaga ummikusse jooksin, soovitas sisse kirjutada „Ja siis nad läksid kajakiga sõitma“ – ta isegi kirjutas selle mu teksti vahele (kust ma selle küll ära kustutama pidin) kui kodusele teadetetahvlile, kust ma selle jäädvustamiseks lausa pildi tegin Naeratus

Teiseks jõudsin Petrone Prindis tegelda paari päris õnnestunud toimetamisega (õnnestunud toimetamise aluseks on loomulikult hea tekst autorilt). Minu-sarjast võin toimetajana soovitada „Minu Indiat“ ja „Minu Keeniat“, „Aja Loo“ sarjast „Mustamäe valssi“.

Ja see pole veel kõik! Leivo, kes on jätkuvalt innustunud robootikaõppe vedamisest ning innustus ka minu raamatukirjutamisest, pani 1+1 kokku ja kirjutas ka ise raamatu: õpperaamatu robootikast. See näeb järgmisel (see tähendab nüüd juba praegusel) aastal kindlasti trükivalgust, nii et peatselt on põhjust sellest juba lähemalt rääkida.

Sport: teistele kaasa elades

Minul on tänavu spordist vähe pajatada, nii et räägin pigem teistest Naeratus

 imageLeivo soetas endale ka uue armastuse, sihvaka puna-valge kajaki „Lainetel Tõttaja“(pildil vasakul, poseerimas koos “Valgete Aerudega”), kellega koos sai ta Eesti mereaerutamise meistrivõistlustel hõbemedali.

Samuti sai Leivo Xdreamil spordielamused.ee koosseisus segavõistkondade esikoha ja kõikide tiimide koondarvestuses olid nad 8. Teised tiimiliikmed: Heiti, Elo, Paul.

Kati ja Ode on olnud tublimad jooksmaskäijad kui mina, Kati on teinud ka rulluisu-, suusa-  ja rattatiire.

Aga niipalju olin siiski minagi aktiivne, et minu puhkuse ajal tegime neid toredaid jookse Nõmmeveski poole, kus on nii hea näha, kuidas iga korraga aina paremini ja kaugemale jõuad.

Tervis: rongitunnelist läbi sõites peab soovima, et järgmine aasta tuleks parem

Niisuguste tervisejamadega aastat pole mul olnud vist sellest ajast peale, kui ma olin 8-aastane ja mul opereeriti põletikuline pimesool, mis opilaual lõhkeda jõudis. Tänavused rõõmud on olnud arsti poolt stressi- ja elustiilihaiguseks ristitud gastriit (no ei tea, kuidas ta nüüd välja otsustas lüüa, kui töökoormus vähenemas ja stress seega lahenemas on?) ja piinav närvipõletik. Leivo muidugi ütleb, et mõlema põhjuseks on liiga vähe sporti ja küllap on tal õigus Naeratus

Aga õnneks on kõik teised terved olnud, nii et maailm on tasakaalus.

Kokkuvõttes tundub, et selline suhteliselt vaikne, justkui millekski ettevalmistuste aasta on olnud.

Talvevõlumaal

image

Kuusetoomine 2012: neljas advent, põlvini lumi, –17 kraadi.

Kuna sügisel olid meie sauna taga metsas olnud karujäljed, karu oli rüüstanud metsõunapuu ja käinud kompostihunnikust söömas sinna veetud mahalangenud õunu (jäljed olid maas), siis oli tänavuse kuusetoomise põhinaljaks: “Ega siin puu all ometi karukoobast ei ole?”

Teel

Selline vaade avanes vana aasta viimase nädala sees autoaknast, kui sõitsime Leivoga tädi Hilja poole. Külma oli 15 kraadi, talvine päev oli just õhtusse veerema hakanud. Ilus…

image

Värvimuutev hambahari

Ode Liis läbis koolis tehnoloogiaõppe (Reaalkool teeb seda käsikäes TTÜ-ga) ning nende rühma lõputööks oli käe soojuse mõjul värvi muutev hambahari. Kasulik nii selleks, et lastel oleks lihtsalt huvitavam hambaid pesta kui selleks, et värvimuutmiseks peab hambaharja vähemalt minuti pihus hoidma (ehk siis laps peab piisavalt kaua hambaid pesema).

Robotexil nad oma projekti ka esitlesid. Mulle avaldas eriti muljet, et tehtud oli isegi prototüüp, milleks käidi küünesalongis vajalikku värvi hankimas jne. Ja kuna maailm on väike, kohtus Ode seal salongis inimesega, kelle lapselapse oli Ode kui abiturient  sügisel käekõrval Reaalkooli esimesse klassi toonud Naeratus

imageimageimage