Meie pere "Minu..." -lemmikute sarja on lisandunud uus liige: Justin Petrone "Minu Eesti". Ootasime seda juba sellest hetkest alates, kui lekkisid esimesed kuuldused, et Justin seda kirjutab. Sest esiteks oleme me kõik (eriti Kati) kindlal veendumusel, et Justin on lahe ja teiseks on ta oma terast maailmanägemist ja sõnaseadmisoskust juba oma blogis tõestanud.
Aga kui ka isiklik tutvus ja sümpaatia kõrvale heita, tuleb tunnistada, et raamat on hea. Kuna algselt on "Minu Eesti" kirjutatud inglise keeles, kuluvad siirad komplimendid siinkohal ära ka tõlkijale, kelleks on Raivo Hool. Tema sõnakasutus koos Justini terase detailinägemise ja värskete võrdlustega annavad tulemuse, mis ühes kohas naerust turtsuma paneb ja teises silmanurga niiskeks võtab.
Iseenesest pole raamatus ju midagi üllatavat. Ei pea olema "Welcome to Estonia" uuringujuht (kui selline amet peaks olemas olema), saamaks aru, et välismaalane kogeb Eesti-hämmastusena verivorsti, kuivkäimlat, katkisi hambaid ja naeratusevabadust. Ja et positiivse poole pealt üllatab teda käeulatuses olev ilus loodus ning kui ta on mees, siis loomulikult ka ilusad naised. Justin aga käänab selle tavateadmise nii huvitavasse, ja mis seal salata, ka isiklikku võtmesse, et mõni lause jääb kauaks kummitama. Näiteks: "Otsustasin, et armastan teda ikkagi, söögu ta siis nii palju verd, kui jaksab." Ei ole ju tavapärane lõpp välismaalase verivorstikannatuste saagale?
Ja vähemalt ühes, mille pärast piinlikkust tunda, avas Justin ka minu silmad: libedad tänavad. Tõesti olen ma võtnud talvist libedust kui harjunud asja ja vääramatut jõudu, valides saapaidki suuresti selle järgi, et nendega ka nii siledal jääl kui, veel hullem, jääkonarustel kõndida saaks. Ja autol ei ole ma kaalunudki lamellrehvide kasutamist, lõhkugu naastud puhastatud kohtades asfalti nii palju kui kulub. Aga ehk siiski ei ole tegu paratamatusega...?
Suur osa raamatust ei räägi aga tegelikult üldse Eestist, vaid Justini ja Epu teineteiseleidmisest Eesti taustal. Lugu ise on nii romantiline, et selle võiks vabalt välja anda ka iseseisva armastusromaanina. Temaatikalt küll täiesti pöördvõrdelisena, kuid hingestatuselt samaväärsena kangastus mulle seda esimest poolt lugedes millegipärast Gunnar Mattssoni "Printsess". Võibolla on nende kahe noore mehe kirjutamisviisis midagi sarnast...?
Nii et kokkuvõttes - lugege, nautige ja veenduge ise, et Eestist saab kirjutada armastusega ja ehk meid ennastki seda maad rohkem armastama panna. Igal juhul on see teretulnud vaheldus Sami Lotila samateemalistele pröökamistele.