Naabrite vahel on alati head suhted ning nii on Eesti seiklussportlastele saanud auasjaks see, et Lätis võistlemas käies saaks lõunanaabritele ikka koti korralikult pähe tõmmata. Seepärast ütlesin esimese hooga “ei”, kui Leivo kutsus mind Mona-Xile Ekstreem Adventure tiimi “naist tegema” ehk Elo asendama. Sest Lätti tuleks ju tiimil minna mitte võistlema, vaid võitma! Nii nagu eelmisel aastal, kui viis osalenud Eesti tiimi endale viis esimest kohta broneerisid… Aga kui kuulsin lubadust, et võistkonnakaaslased kannavad mind kätel ja et tulemuse saavutamiseks piisab lihtsalt õiges tiimis olemisest, siis muidugi läksin :)
Ette rutates võib öelda, et nii oligi. Koos kolme kõva mehega piisab tõesti lihtsalt õiges tiimis olemisest – üks veab rattas, teine lükkab jooksus, kolmas kannab kotti… Sellest, et ma kogu võistluse jooksul pilkugi kaardile ei pidanud heitma, ei tasu rääkidagi (noh, siin oli oma roll küll selles, et kokkuhoidlikult anti tiimile ainult üks kaart, tegelikult on huvitavam ikka taustal jälgida, kust tulek ja kuhu minek ja loota, et ehk jääb teiste kaardilugemisoskusest sel moel midagi ka endale külge).
Niisiis: Mona –X 2010. Start laupäeval kell 11:00, kontrollaeg 30h, võitjat oodatakse finišisse pühapäeva hommikul kell 6, autasustamine pühapäeval kell 11. Eestist on registreerunud neli tiimi: Salomon Estonia (Viivi-Anne Soots, Karli Lambot, Silver Eensaar, Tõnu Lillelaid) Myrakaruds (Tatjana Mannima, Heiti Hallikma, Tiit Pekk, Tanel Kannel), Twister Adventure (Marge Erm, Erki Erm, Sven Liivand, Tiit Tähnas) ja Ekstreem Adventure (Kaja Sepp, Leivo Sepp, Margus Marrandi, Toomas Marrandi). Ja au tuleb anda korraldajatele, kes Eesti tiimide auks olid lasknud Sixtenil tõlkida punktilegendid eesti keelde, nii et ei pidanudki mõistatama, mis asi on paugurs, ieloks ja dievas egles (on orvand, küngas ja kaks kuuske).
Stardipaugu järel tuleb tiimil (võib hargneda) joosta läbi neli punkti, millest ühes saab tiim võistluskaardi. Muidugi saan mina kõige lähema ja lihtsama punkti (A) ning muidugi on meie kaart hoopis kõige kaugemas punktis. Aga oleme oma jaotuse hästi ajastanud, tagasijõudmise vahed on minimaalsed ning oletatavalt saame esikümne seas ratastega minema.
Teel hõikab Maku, et järgmised 3-4km on korralikku teed, nii et käiku läheb vedamiskumm. Leivo on installeerinud oma ratta sadula alla plasttoru, mille seest väljub aasaga kumm. Minu lenksu küljes on metallkonks, mille taha tuleb see aas kinnitada – ja siis muudkui teise vedamisel sõita. Kõlab lihtsalt? Tegelikult, tuleb välja, peab sedagi harjutama. Minul vähemalt oli alguses pulss hirmust vist sama laes kui olnuks ise sõita pingutades: päris õudne on mitte omada kontrolli oma liikumiskiiruse ja trajektoori osas! Lisaks sellised vajalikud teadmised, mida Maku ja Tom mulle nüüd niiöelda sõidu pealt pidid õpetama: käik eest suurele ja tagant väiksele hammasrattale ning pidevalt ja ühtlaselt kaasa vändata…
Igatahes sujus meil sõit minu asjatust sipsimisest ja “ära-võta-kurvi-nii-kiiresti!” tüüpi karjetest hoolimata täitsa hästi. Püüdsime kinni ühe eessõitva suurema pundi, kus meie rõõmuks ka Twister, ja jõudsime minutijagu nendega kaasas sõita. Siis… siis käis kõik kohutavalt kiiresti ja nagu aegluubis. Äkki oli Marge siruli maas, Maku temast üle lendamas, veel mõned ratturid sinna-tänna vajumas. Leivo ja minu tandem sai enne külakuhja napilt pidama: minul käis ainult käsi korra maha ja seegi kellegi pehmendava koti peale.
Pea sama kiiresti kui kukuti, harutas külakuhi end lahti. Margegi kinnitas, et on elus ja vist isegi terve, nii et sõit jätkus. Väiksemaid traumasid jätkus pärast küll hilisematelgi tundidel kokku lugeda: Makul näiteks osutus maandumiskäsi korralikult asfaldilihvi saanuks ja paistetavaks. Ja kindlasti jättis see pauk (kui mitte füüsiliselt, siis moraalselt) jälje kogu Twisteri edasisele võistlusele.
Otsige maa alt ja maa pealt, vaenlaste ja sõprade keskelt…
Esimeseks lisaülesandeks oli leida maa-alusest katakombist või selle lähedustest 4 punkti ja komposteerida need neljale erinevale kaardile õigesse nurka. Meie tuuseldasime pikalt maa all – olime eeldanud, et kõik punktid on ikka keerulisemasse kohta ehk pimedatesse käikudesse peidetud, aga oh neid kavalaid lätlasi, kaks punkti olid juurdepääsetavad siiski ülevalt ehk maa pealt. Igatahes kulus meil seal nii palju aega, et langesime kohalejõudmise viiendalt kohalt üheksandale. Arvestades, et stardis oli 33 tiimi, polnud see minu meelest mingi veider positsioon, aga teised tundusid küll korraks üllatunud olevat sellisest suurest numbrist. Aga võistlus oli ju tegelikult alles ees!
Rattakummi vahetamine loetud minutitega
Teine ebaõnn tabas meie tiimi siis, kui oksarägune siht andis oma panuse Tomi rattakummi: ühel hetkel oli see täiesti toss. Kähku ratas alt ära, kumm maha, uus sisekumm peale… Möödasõitvalt Twisterilt sai hõigatud laenuks pumpa, sest meie varustuses olid küll täiteballoonid, kuid kui ballooni suruõhust osa mööda läinuks, saanuks pumbaga abistada. Twister viskas meile suuremeelselt hoopis veel ühe lisaballooni – ja õnneks ei läinud seda vajagi, sest kohe esimese katsega vuhvatas kumm korralikult täis. Jällegi sõit jätkus.
Jalgsi: punktid vabalt valitud järjekorras
Vahelduseks tuli liigutada koibi ka jooksuliigutustes: kaardile märgitud punktid tuli võtta vabalt valitud järjekorras. Muidugi oli maastikuks armastatud märgala, aga ka ilusat kuiva metsaalust. Palav oli niikuinii. Pidevalt tundsid kaaslased huvi minu pulsi vastu ja kui number juba 170 peale nihkus, nõudis Maku enda kätte minu seljakoti. Ma siis liiga palju ei seletanud ka, et ma olen täitsa harjunud sellise enesetundega võistlema :) Ei tea, kas tõesti mõjus seljakoti lisaraskuse puudumine või võtsid mehed ka tempot maha, aga paari minuti pärast oli pulss tõesti 150 peale langenud…
Sel etapil oli pidevalt ümber palju lätlasi ja ilmselt püsisid kohad üsna samal tasemel. Nagu ilmselt ka järgmises rattaetapis.
Trekking: mööda raudteed käies ei eksi sa kunagi ära, metsas tegelikult kah mitte
Järgmine etapp oli kaardilugemisproov: kätte anti 1:25 000 kaart aastast 1981 ehk siis maastikuga nagu ta oli ligi 30 aastat tagasi.
Ühtlasi same esimese märguande sellest, et lätlased armastavad raudteid. Paar kilomeetrit tuli joosta mööda liipreid, mis muidugi olid selliste vahemaadega, et poolteist minu sammu ja poolteist minu sammu. Üsna ebamugav – aga vaatamata sellele kaugenesime minu mõningaseks üllatuseks teistest meiega koos olnud tiimidest küll visalt, aga järjekindlalt.
Metsa vahel koitis sellel etapil ka minu tähetund. Olime minemas punkti poole, mis pidanuks olema veel jupp maad edasi, kui juhuslikult vasakule vaadates nägin puu otsas … sedasama otsitavat punkti. Kes see muu ikka valest kohast punkti vaatab kui see, kellel kaarti käes pole – teised teavad ju, et sinna ei tasu vaadatagi :)
Kõvasti mässamist oli sellel etapil punkti “jõekäär” leidmisega. Küll kahlasime jões, küll tiirutasime kaldaid mööda küll vasakule, küll paremale. Mida polnud, oli punkt. Samamoodi oli aga meie ragina peale tulnud samasse ragistama kolm Läti tiimi, nii et nimetasime oma strateegiat konkurentide eksitamiseks – nojah, ise tuli kah muidugi pool tunnikest sellega kaotada. Lõpuks pakkus Leivo, et jõgi võib ehk 30 aastaga oma kuju muuta, kuid mägi mitte ja nii ronisimegi taamal paistvale künkale. Kohe sai Maku meid kaardil paika ning jooksime punkti võtma hoopis teisest jõekäärust. Muidugi oli ta seal kenasti olemas!
Etapile sisse minnes kuulsime, et oleme üheksandal positsioonil, aga väljusime… kolmandatena. See oli väga positiivne jahmatus ning mis seal salata, tõstis minu liikumiskiiruse uuele tasemele. Sest pika võistluse esimesel veerandil kolmandad olla pole väga suur kunst, küll aga on kunst seda positsiooni ülejäänud kolmveerandi aega hoida.
Rattaga: kui palju punkte mahub piiratud maa-alale?
Ratta selga istudes otsustasid mehed, et tasub tõmmata maanteele. Tere tulemast, vedamiskumm! Keskmine kiirus tõusis 35-36km/h, vahepeal oli rauas isegi üle 40. Tõttöelda oli see palju kiirem kui mulle meeldinud oleks, sest ehkki tee oli sirge ja sile, pole ma mingi grupis sõitmise kunn ning kartsin kohutavalt, et sõidan Leivole tagarattasse. Ilmselt just sellest kramplikust rattalenksu hoidmisest on randmed ja sõrmed siiani paistes, kohmakas ja tuimad.
Ratastega üle raudtee roninud, nägime vasakul mööda raudteeäärt vasakule liikumas üht tiimi. Ja kohe varsti tuli teinegi – Salomon Estonia, kes ütles oma üllatusliku suuna selgituseks, et täidavad lisaülesannet.
Saime meiegi rataste külge kontrollkaardid, mida tuli igas punktis komposteerida. Ühtlasi tuli punktide maa-ala igas suunas ristirästi läbi sõita. Muidugi mahtus ka meie kavasse see raudteeäär, kus olime mõlemat eesti tiimi kohanud – arvestuslikult olime neist tol hetkel umbes tund aega taga. Ja raudtee oli tõeline trehvamispaik, sest meie kohtasime sinna jõudes omakorda Twisterit.
Kaardid komposteeritud, oli kanuu alguseni ainult kaks punkti. Ent teine neist – no millise vahemaa ja millise teega! Valisime varemete juurest minekuks vasakpoolse tee, mis vahepeal – õnneks küll väga väikseks jupiks – tõeliseks mudamülkaks muutus. Minu liikumiskiirus kipub sellistes kohtades drastiliselt langema… aga läbi ma sealt sain ja edasi olid taas teed.
Ka maantee. Pimedas uhasid mööda rasked tuulepilvega rekkad, õnneks küll viisaka kaarega, ja väiksed väledad sõiduautod. Kiirus oli küll pisut madalam kui eelmisel asfaldietapil – aga no tõesti ainult pisut ja sedagi ilmselt ainult sellepärast, et oli pime.
Kanuu: neli võistlejat paadis, kahest aerust rääkimata?
See, et nelja võistleja peale antakse üks kanuu ja kaks aeru, oli tegelikult ette teada. Kanuu oli liskas ka väike ja kerge, nii et oli üsna selge, et kahel tuleb jalgsi joosta. Või jalutada, sest paadiga tuli teha ikka pikad tiirud. Jalutajateks saime mina ja Maku, Leivo ja Tom läksid paadimeest tegema.
Kahes punktis pidid käima kõik tiimiliikmed ja see oli küll puhtalt aususe peale asi, nagu pärast välja tuli. Ei mingit kontrolli, ei mingit märkimist. Meil Makuga läks koguni nii, et kui esimesse ühispunkti jõudsime, olid Leivo ja Tom sealt juba läbi läinud ja randumas olid meil trekkingus tihedalt kannul olnud lätlased, tiim number 13. No aga polnud öeldud, et punktis peab olema koos, nii et panime sealt ajama lootuses kohtuda kaaslastega ülejärgmises punktis. Ent kuskil seletamatus kohas keset metsa ja võsaräga oli – minu jaoks täiesti ootamatult – äkki ka kanuu ja kaks meest, kes lähemal vaatlusel osutusid Leivoks ja Tomiks. Kahjuks osutus, et see paik oli nendegi jaoks kohtumiseks ootamatu, sest nad olid ülejärgmisse punkti minnes ära kaldunud ja nüüd poolel teel eelmisse tagasi. Vähemalt saime aidata neil kanuud tassida (taas kord kiitus korraldajatele kerge sõiduvahendi eest!)
Arvasime, et oleme oma kolmanda koha nüüd kaotanud, kuid punktis kohtasime taas 13.tiimi. Ja kui meie otsustasime kanuud edasi tassida, siis lätlased lükkasid ta veele – ja ilmselt oli see vale otsus, sest edaspidi olime neist taas mitmed minutid ees. Muidugi tegid Leivo ja Tom ka head sõitu, viimasest ühispunktist vahetusalasse pidime meie, kaldalkulgejad, lausa jalad kõhu alt välja võtma, et nendega koos kohale jõuda.
Tulip: öösel ratta peal teid lugemas ja liivas müttamas
Pärast kanuuetappi saime – oh seda õnne tagumikule! – jälle rattale istuda ning seekord legendi järgi vändata. Maku hüüdis legendi ja Leivo luges odomeetrilt vahemaid. Tiimitöö õnnestus nii hästi, et kordagi ei tekkinud isegi kahtlust, kuhu keerama peaks.
Arutasime just, et küllap oli lihtsapoolne tulip plaanitud öö peale just sellepärast, et liiga lihtne ei oleks, kui kätte jõudis etapi “maasikas”. Pole vist vaja märkida, et raudtee – seekord, tõsi küll, raudteetamm. Mitte et puuduvad liiprid ja rööpad seda palju paremaks oleks teinud, pigem vastupidi! Tamm oli kaetud paksu pehme liivaga, milles sõitmine vastu varahommikut ja nii umbes seitsmeteistkümnedal tunnil mulle ilmselgelt üle jõu käis. Vahepeal peaaegu nutsin vihast, rattalt taas ja taas kukkudes ning seda käekõrval lükates ja korduvaid asjatuid sõitmiskatseid tehes.
Aga said mööda need liivased õuduskilomeetridki ning lõpuks ometi olime võistluskeskuses. Ei, mitte finišis, vaid võimaluses lõppenud söögivarusid täiendada. Kuna pikal sirgel raudteetammil oli tagapool näha konkurentide tulesid, käis varude täiendamine enamvähem jooksu pealt – ja jälle me rattal olimegi. Sedapuhku selleks, et legend lõpuni sõita… ja jälle pikale jalgsietapile minna.
Jalgsi: viimased võimalused viga teha tuleb ära kasutada
Jalgsietapi alguses oli harjumatu pilt näha tühjas vahetusalas ainult kahte rattakomplekti. Uskumatu, aga olime ikka veel kolmandal kohal!
Ja uskumatu, kui hästi sujus meil punktist punkti kulgemine! Lisaks kaardile anti kasutada aerofoto, aga ilmselgelt polnud põhjus selles, vaid ikka kaardilugemisoskuses. Ja muidugi ka mingil määral õnnes, sest mõnest punktist (näiteks legendi järgi “Lame mägi”, kus aga minu asjatundmatu silm mingit mäge ei tuvastanud) võinuks küll paari meetri kauguselt seda märkamata mööda kõndida…
Aga rõõmustada tasub muidugi alles finišis. Oma 15 minutit hävisime punktiga, millele läksime suurelt teelt vale käänaku juurest peale. Ragistasime ja solistasime ringi, kuni jõudsime mingile ootamatule liivateele, mida seal kohas kuidagi olla ei tohtinuks. Tee oli muidugi täpselt seal kus ta pidanuks olema, lihtsalt meie oleme kõvasti vales kohas… Egas midagi, taas metsast välja suurele teele ja jooksuga – mida tolleks hetkeks sai minu puhul küll ainult tötskääbuse sammuks lugeda, isegi kui Tom mind vahepeal tagant lükkas– tagasi.
Punkt võetud ja teel järgmisse kohtusime taas tiimiga 13, kellega hinanguliselt oli ajavahe jätkuvalt 15 minutit. Kuna meil oli parasjagu tee allamäge, siis me jooksime – ja nagu Leivo kommenteeris, tundus see lätlastele suur moraalne hoop olevat. Meist nad sinna lonkima jäid, samas kui meie püüdsime joosta isegi pärast metsasihil.
Hiljem kuulsime, et viimane jalgsietapp oli olnud veategemise koht kõigile eesti tiimidele. Eks viimased võimalused viga teha tuleb ikka ära kasutada :)
Taas rataste juurde jõudes olime igaks juhuks valmis ka selleks, et tuleb veel mingit lisaülesannet täita või tont teab mis ringile minna – aga õnneks tuli võtta ainult rattad ja finišisse kimada. Ehk siis viimased 7 kilomeetrit…
Tulemused:
Võitis Salomon Estonia (aeg 21:26:51), teise koha sai Myrakaruds (21:58:23), kolmas meie (!!! 24:04:06 !!!). Meile peamiseks konkurendiks kujunenud parim Läti tiim KKK finišeerus 26 minutit hiljem, ajaga 24:30:47 – ilmselt oli moraalne löök tõesti vahet käristanud või siis tegid nemadki pärast meiega kohtumist viga, sest tegelikult olid meie liikumiskiirused terve võistluse aja üsna ühesugused. Twister lõpetas 8.kohaga (27:07:27), mis samuti oli tubli tulemus, eriti alguses toimunud kukkumist arvestades.
Minu kokkuvõte: Kaaslastega nagu Leivo, Maku ja Tom on selge rõõm võistelda. Ja seda mitte ainult kätelkantava rolli pärast, vaid ka inimliku poole pealt – väga tore oli.
Ja tegelikult olen ma siiani meeldivalt üllatunud, et ma kõige selle aja ikka päris hästi vastu pidasin…
Teiste jutud: Leivo (koos meie tiimi võistlusaegse pildiga) teeb kokkuvõtte koos meie distantsidega. Heiti kirjeldab oma tiimi meetodit, kuidas finiši eel viga teha.