Kui inimesi püüdlikult kassi- ja koerainimesteks jagatakse, siis mina olen kindlasti kassiparteis. Nad kuidagi sobivad mulle rohkem oma isekuse ja sõltumatusega, koera kiindumus tundub koormavam ja kohustavam. Nii et päris endale ei ole ma kunagi koera tahtnud, kuid minu ellu muul moel sattunud koerad olen tänuga omaks võtnud. Ja kunas muul ajal kui koera aastal tasub neid meenutada.
Murka
Esimene koer minu elus oli suur must töbisabaline Murka - saba olevat ta tillukesena ukse vahele jätnud, nii et murtud kohast oli see tulnud amputeerida -, kes jõudis kolmeaastase minu juurde isa portfellis. Olime emaga minu lapsepõlves palju maal, kui ehitusinsenerist isa muudkui mööda Eestit objektidel käis. Ja ükskord nädalalõpus maale tulles oli tema portfellis Murka.
Murka kutsikapõlve mäletan ma napilt, olin siis ju väga väike. On mingid hägusad mälupildid hirmsa kiirusega kihutavast mustast olevusest, kellega üksteist taga ajasime, aga see on ka kõik. Põhilised mälestused 12 aastat elanud Murkast pärinevad ajast, kui ta piraka hundikoera suurusena aidaesiste vahtrate vahele veetud traadil oma ketti lõgistas.
Murka oli südamlik ja lapsi lausa hullumeelselt armastav koer, kuid tema kahjuks peab ütlema, et mitte väga arukas. Otse öeldes oli ta lausa loll. Vähe sellest, et ta kunagi ei käsu peale istumist ega mingeid trikke ära ei õppinud, kuid temas polnud ka raasugi muud tarkust. Jõudu oli tal palju, nagu aruga napilt õnnistatuil ikka, ja nii rebis ta jämeda lehmaketi sageli lülidest puruks ning pääses küla peale. Pulmatuurile mineku võib andeks anda, kuid küla lammastele ja kanadele olid need hetked lõputu nuhtlus. Ei, ega ta neid maha ei murdnud, tema lõbu oli tagaajamine. Piisas tagaaetaval vaid seisma jääda, kui Murka huvi kadus. Kassid, need kõrgid loomad, seepärast lihtsalt ignoreerisid teda. Lammastel aga seda oidu ei jagunud ja nii lennutas Murka neid nõrkemisini. Ja muidugi olid lammaste perenaised siis raevus. Ämbritäis virtsa, mis Murkale selga visati, oli leebemaid viise viha väljaelamiseks, kuid sageli tuli Murka koju ikka oimetuseni läbipekstult. Aga ega seegi teda õpetanud.
Aga nagu öeldud, omainimesi, eriti lapsi, ta hoidis. Lausa hullult. Kui isa ta mõnikord jõe äärde kaasa võttis - suurt koera tuli ju suvel ujutada ja pesta, kasvõi nende virtsaämbrite pärast - ei tulnud ühelgi lapsel ujumisest midagi välja. Valvas Murka jälgis meid murelikul pilgul ning piisas vaid ujumisasendi sisse võtmisest, kui Murka oli karmauhti vees. Äärmise hoolikusega naksas ta oma suurte lõugadega kinni "uppuja" trikoost, väänas lapse oma selga ja pladistas hirmsa hooga kalda poole. Mingi õpetamine ja veenmine ei aidanud, Murka päästis meid veest visa järjekindlusega. Küllap oli tema suguvõsa krantslikus hämaruses esinenud mõni njuufaundlane, kelle vetelpäästegeen oli ka meie Murkani kandunud ja siin - küllap muude vaimuannete puudumisel - võimsalt vohama löönud.
Otse meie aida taga oli kolhoosi viljapõld. Kord mängisime mina, Karin ja Kairi aida juures ning ketistatud Murka jälgis meid, nagu ikka, aidanurga vilus pikutades. Põllul müdistas vilja koristav kombain, mis ühel hetkel meie lähedal peatus ja kombainer tuli meie käest juua küsima. Mina kui kõige suurem lippasingi toast kopsikuga vett tooma.
Aga Murka ajukäärudes toimus ilmselt lühis. Mingi võõras mees, seetõttu kindlasti ohtlik, lähenes tema kaitsealustele! Ja Kaja juba põgeneb! Vaja väiksemad hukatusest päästa!
Metsiku urina või möiratusega, mis minugi seisma naelutas, paiskus varjus nähtamatult maas lebanud Murka kallaletungija poole. Raske kett raksatas, kombainer röögatas ja oli uskumatult kiiresti õue teises otsas peldikus. Murka, katkenud ketijupp järel, mürtsatas aga raevukalt vastu õhukestest laudadest ehitise ust. Ikka ja jälle. Õnneks pidas kemps siiski vastu ja Murka tüdis. Aga ega ta sellepärast veel ära läinud! Piisas peldikus varjujal pisutki liigutada, kui kõrval sirelipõõsas valvepositsiooni sisse võtnud Murka kurgust pääses kume hoiatav urin. Ja läks ikka päris hulk aega, enne kui kuskil tööd teinud isa (või vanaema? ei mäletagi enam) õuele jõudis ja koera ära meelitas.
Kui Murka hakkas vanaks jääma, tuli talle pea paremale küljele kasvaja. Algul väikese nööbi suurune, hakkas see muudkui kasvama ja kasvama, kuni oli juba suurem kui koera pea. Murka kannatas silmanähtavat valu ning lõpuks ei saanud peaaegu süüagi, vaid ainult lebas talle aidapõrandale tehtud asemel. Lõpuks võttis isa jahipüssi ja tegi halastuslasu.
Pluuto
Samal aastal tuli meile Pluuto. Tema saabus kingakarbi sees ning oli isa sünnipäevakink: Mäepealse Memme koeral olid kevadel kutsikad olnud.
Pluuto oli oranzhika karvkattega ning nägi esialgu välja pigem merisea kui korraliku koerana. Lühikesed abitud käpad, töntsakas vorstjas kere, jäme pea ning kõike kroonimas üksikute harjasjate karvadega sabaroots. Taksitüüpi ema ja hundikoerast isa ristsugutis, mis seal tahta. Üpris inetu loomake, kui tagantjärele pilte vaadata, aga sel hetkel meile muidugi silmapilk uskumatult armas.
Ja kui inetust pardipojast sirgus imekaunis luik, nii koorus ka meie proportsioonitust peletisest ilus koer. Pisut kõrgem kui taks, kes isalt oli pärinud tugevad käpad taksi kõverate koibade asemel, kahuse lokkis karva ja armsa lontiskõrvalise näoga. Isegi sabale kasvasid karvad külge ning see keerdus kelgukoeraliku kohevusega uhkelt ülespoole.
Vastandina Murkale oli Pluuto arukas koer. Ainus, millest ta kunagi üle ei saanud, oli põllul töötav traktor: kui isa kündis, jooksis kiledalt klähviv Pluuto tal vagu-vaolt järel ning püüdis raudkoletise tagakummi naksata. Isa väitis, et tarktorimürina summutamiseks kantavatest kõrvaklappidestki polnud abi: Pluuto hüsteeriline klähvimine tungivat otse ajusse ja kõlavat seal veeel ööselgi.
Pluuto iseloomuveaks oli see, et lisaks välimusele oli ta ka oma olemuselt kollane krants. Kes on lugenud "Lugusid loomadest", saab aru - Pluuto oli salakaval. Kui mõni inimene talle ei meeldinud, hoidis ta oma mittemeeldimise enda teada, kuni avanes võimalus vaenuobjekti salaja näksata. Ja kuna vastandina Murkale oli tema pigem lapsevaenulik, sai eriti Kati väiksena mitmel korral tema näksatusi tunda. Samuti karistas ta sel moel mitmel korral loomaarsti, kes oli julgenud talle marutaudivastast süsti teha.
Pluuto elas 16-aastaseks, mis väikese koera puhul eriti kõrge iga polegi. Ja tema lihtsalt suri - keset päeva, Väljaotsa Memme ja väikse Kati silme all. "Emme, Pluuto ajas suust vahtu välja ja Memm tõstis ta jalgupidi kuuri!" jooksis Kati mulle uksele vastu, kui ma kuskilt asjatoimetustelt koju jõudsin.
Ferri
Pluuto viimastel aastatel oli juba olemas ka Ferri, õige nimega Ferdinand: must lokkiskarvaline koerake, kelle mu isa hetkeemotsiooni ajel Kadaka turu väravas 25 krooni eest ostis. Ode Liis oli siis aastane ning alati, kui ema ja isa meile Tartusse külla tulid, oli neil Ode rõõmuks ka see pisike karvapall kaasas. Algul umbes kahe rusika suurune, sai temast küll varsti tüüpilise toakoera suurune tegelane, kuid Ode lemmik oli ta sellest hoolimata edasi.
Ferri oli neli esimest aastat isa linnakoer ja käis maal ainult koos mu ema ja isaga. Aga siis sündis Karinil Martin - ning koos väikese lapsega jäi korter koerale kitsaks. Ferri kolis maale ja jäi kuueks aastaks Memme nunnutada, ehkki sisimas oli näha, et ta jätkuvalt isa oma pärisperemeheks pidas. Kui isa oli maal, oli Ferri kogu aeg tema sabas. Piisas isal aga vaid linnariided selga panna ja auto garaazhist välja ajada, kui Ferri alistunult Memme juurde lonkis ja tema jalgadele heitis. Ja öösel käis ta kogu aeg toast tuppa: eelistatult magas ta voodis isa või mõne lapse jalutsis, kuid pidi aegajalt vaatamas käima, kas ka Memm ikka alles on. Oli ilmne, et Ferri õnn seisnes korraga kõigi talle oluliste inimeste lähedusse hoidmises.
Tänavu tuligi Ferri ellu uus rõõmustav pööre: Memm, kes ise enam talvise maaeluga toime ei saanud, kolis linna ema ja isa juurde. Ja koos temaga kolis oma lapsepõlvekoju tagasi ka Ferri. Linnaelu võttis ta taas hoobilt omaks, kuid nädalavahetustel maal käies näib teda nüüd närivat hirm, et ta sinna maha jäetakse - nüüd, kus ka enam Memme seal ju ei ole. Igatahes on ta alati ülimalt õnnelik, kui ta on taas turvaliselt isa autos ja tee jätkub linna poole.
Karu
Ja tegelikult on veel üks koer, minuga küll väga kaudselt seotud, minu hinge puudutanud. See oli minu Esimese Armastuse koer, kes selle hapra noorustunde ajal küll veel kutsikas oli. Kaukaasia lambakoera tüüpi, kellest kasvatati hoolsat hoovivalvurit. Aga sellal oli ta kutsikas, kellega mängida, ja pärast noor koer, keda jooksuradadele kaasa võtta. Aga siis vajus noorusarmastus ära, nagu sageli ikka juhtub, ja loomulikult kadus ka koer siis täielikult mu elust.
Kui ma peaaegu kümme aastat hiljem mingitel segastel põhjustel taas sinna külla läksin, oli see koer ikka veel alles. Suur, ketis ja eeldatavalt kuri, nagu tema tõu natuurile kohane. Ta lamas rahulikult oma kuudi juures, mille ees napilt tema ketiulatusest väljas kulges majja viiv plaattee.
Edasi tuli üks kohutavamaid hetki mu elus. Minu aeda sisenemisel tõstis Karuks kutsutud koer erksalt pea, vaatas, kuulatas ja nuusutas. Ning kui olin juba kuudist peaaegu möödas, ta hüppas. Peremehe röögatus oli viimane, mida ma veel kuulsin ja ilmselt kaotasin siis korraks hirmust teadvuse. Igatahes ei mäleta ma vahepealseid hetki.
Kui ma jälle millestki aru sain, olin õuel seljali maas. Ning hiigelkoer, kõigi nelja jalaga mu kohal ... lakkus kohtumisrõõmust niutsudes ja kogu kehaga saba liputades oma suure märja keelega mu nägu!!!
Tema kasvueas olin ma olnud ta sõber ning ta mäletas seda. Ja polnud tema süü, et mina ei olnud osanud kunagist sõprust usaldada.
Nüüd ei ole ma teda taas peaaegu kümme aastat näinud. Küllap on ta selle aja peale juba surnud, aga selle tervitushüppega hüppas ta igaveseks mu mälestustesse.