Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Puudutades tühjust

Olengi vahepeal haige olnud - üsna mitu päeva, niimoodi vahelduva eduga, et korra läheb paremaks ja siis viskab jälle palaviku üles ja on halb olla (süda paha).

Üldse on meil kodus täielik laatsaret. Ka Jüri oksendas eile, Odel algas see juba eelmise nädala lõpul ning ka Kati oli vahepeal siruli. Minul oli nii halb, et isegi ajaveebi ei tahtnud kirjutada.

Eile õhtul oli aga mul üsna hea, nii et läksin koos teiste Aconcagua 2005 grupi liikmetega Leivo poole filmiõhtule. Üks Aconcagua-film ja "Touching the Void" olid programmis.

"Touching the Void" oli mõjuv ja mõtlemapanev film kahes sõbrast, kes ronisid kahekesi Siula Grande lääne(?)nõlva. Loomulikult ei olnud tegu dokumentaaliga - loomulikult sellepärast, et sel ronimisel neil kaamerat kaasas ei olnud. Film oli hilisem lavastus koos ronijate selgituse-analüüsiga, mida nad tol hetkel mõtlesid ja miks nad midagi tegid.

"Puudutades tühjust" - see on hea pealkiri filmile, mis analüüsib valikute tegemist elu ja surma piiril. Valikuid, mis kõik on halvad ja olukordi, kus puudub teadmine, milline valikutest võib olla vähem halb. Otsuseid, mille tegemisest halvem on ainult nende tegemata jätmine...

Mida hakkad sa peale, kui ligi 6000m kõrgusel murrab su partner jalaluu? Kui sinus vähegi inimest on, püüad muidugi teda alla tuua. Järsul seinal siis köie otsas alla lasta, eks ole. Aga mida hakata peale siis, kui sõber sinu nägemis- ja kuulmisulatusest väljas jääb rippuma tühjuse kohale, saamata sealt ei edasi ega tagasi? Ja sina ei tea, mis temaga juhtunud on. Tead ainult, et köis on pingul, ehkki ta peaks endale positsiooni tegema ja köie vabastama.

Sa istud, köis sinu vöösüsteemis. Ka sina ei saa nüüd edasi ega tagasi, sest köis on pingul.

Köis on ikka ja ikka pingul. Tunni, teise. Sõbra raskus hakkab sind vähehaaval sinu positsioonilt alla vedama.

Te mõlemad võite ainult aeglaselt surma oodata. Või kui sinu positsioon järele annab, koos kukkuda.

Võibolla on siiski midagi teha? Püüda teha ankrut, mille külge sõber riputada ja siis asja vaatama ronida? ... aga puuderlumes? üksi? käed köie küljes kinni? ...

Mingil hetkel pusid sa kuidagimoodi välja noa. Ja lõikad köie läbi.

Tapad sõbra, et anda endale elulootust. Pole ju mõtet üllalt kahekesi hukkuda? Või siiski on?

...Paradoksaalsel kombel osutus seekord köie läbilõikamine pikas perspektiivis õigeks valikuks. Sõber ei hukkunud: meeletu õnn pidurdas ta elusana jäälõhes ja meeletu elutahe sundis lõhest välja ronima.

Välja ronima lõhe põhja laskudes, sest ülespoole ronida murtud jalaga ei saanud. Meeletus lootuses, et äkki on seal mõni ava või väljapääs. Oligi.

Ja siis aina laskuda ja laskuda oma murtud jalaga... Kuni nõrkemiseni peaaegu telgi juures, kus seesolijad nõrku hüüdeid õnneks kuulsid. Ja telgist välja julgesid tulla, teadmata, kas hüüab seal inimolend või surnud mehe vaim...

Lõpp oli hea, aga kõik ei olnud hea: köie läbilõikaja sai tohutu kriitikatulva osaliseks. Kriitikatulvaga ei ühinenud aga kunagi tema sõber, kelle ta köit läbi lõigates alla kukkuda lasi.

Sest nagu d`Artagnan Athose pihtimuse peale ütles: "Sa tegid, mis pidid tegema. Võibolla tegid Sa valesti. Ma ei mõista Sinu üle kohut."

Kommentaarid (1) -

  • Leivo

    08.01.2005 2:25:00 | Vasta

    Need kes kriitikaga üle tulvasid, on tõnäoliselt ajakirjanikud ja nende osava sõnamulinaga segadusse aetud lugejad.
    Ma usun et pea kõik alpinistid/mägironijad annaksid samuti punkti otsuse eest köis läbi lõigata.

Lisa kommentaar

Loading