Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Saaga seljavalust, lootusrikkalt

See oli eelmise aasta 20.augustil, kui autost välja astudes tundsin esimest korda alaseljas veidrat valu. Õigemini ei saanudki autost hästi välja astuda: parema jala liigutamine teatud asendis tekitas tugeva valusähvatuse. Pidasin seda tuulest või külmast saadud närvipõletiku alguseks: samasugused sümptomid on korduvalt tabanud mu vasakut õlga, kui palaval suvepäeval sõita lahtise autoaknaga või sattuda koosolekuruumis külmapuhuva konditsioneeri alla… Nii et ma ei pööranud sellele muud tähelepanu kui spordikreemiga määrimine.

Valu teatud asendite võtmisel taanduski paari nädala pärast. Aga tuli oktoobris tagasi – kord Leivoga teatris käies pidin terve etenduse aja nihelema, sest istumine valmistas paremas kannikas põrgupiina. Aga läks siis jälle ära. Ja tuli jälle tagasi, häirivamalt kui enne – nüüd hakkas valu kiirgama juba ka paremasse jalga.

Kuna mul oli oktoobris töötervishoiuarsti juures regulaarne kontrolliaeg, kurtsin probleemi tallegi – seda enam, et pidin veloergomeetril tulemust väntama ja ei teadnud, kas mul on võimalik seda teha. Õnneks oli, vajutamine toimus lihtsalt vasaku jalaga ja parem sõitis niisama kaasa. Arst arvas, et küllap on tegu Tootsilt tuntud ishiasega. Googeldasin ja leidsin päris õudseid tulemusi, aga samas ka lohutust, et paljudel läheb see siiski ka võimlemise ja määrimisega üle.

Perearst ja taastusravi ootel

Võimlesin internetist leitud õpetuste järele ja määrisin mis võisin, aga üle ei läinud. Novembris läksin perearstile, kes kõigepealt määras tablette. Küsisin ka  taastusravi ja füsioteraapiat ning saingi saatekirja. Muidugi tuli end novembris järjekorda pannes oodata jaanuari lõpuni – noh, niikaua võimlesin ja määrisin siis iseenese tarkusest edasi.

Hetkiti oli olukord ikka päris hull. Oli päevi, kus ma ei saanud kõndida pikemalt kui paarkümmend meetrit ega seista üle paari minuti, sest valu oli liiga suur. Aga inimene on leidlik: toidupoes teesklesin alumistest riiulitest kaupade uurimist (siis oli põhjust pikemalt kükitada), tänaval sai pidevalt asja teha “streikivat” saapalukku kohendades, tööl lifti oodates võis paberid maha pillata ja neid siis kükitades kokku korjata… Ehmatav hetk oli see, kui trepist alla minnes jalg ühel hetkel lihtsalt “kadus” – õnneks olin parema käega käsipuu poole ja sain sellest haarates end kukkumisest päästa. Sellest alates liikusin ülima ettevaatusega, pidev kukkumishirm kehas…

Tähelepanelikumad kolleegid, eriti need, kel endal seljaga probleeme olnud, muidugi märkasid, jagasid soovitusi ja nõuandeid. Ega ma ei tea: võibolla märkasid teisedki, aga enamasti ei tulda ju ütlema ega rääkima Naeratus

Kiropraktika ja taastusravi

Jaanuaris otsustas Leivo juhtimise oma kätte võtta ja leppis mulle kokku aja tuntud spordikiropraktiku  juurde. Etteruttavalt võin öelda, et nii tema seanssidest kui tema nõuannetest oli mulle väga palju abi, ehkki algul oli piin tennisepallide otsas rullimisest ja muudest, internetist leitutega võrreldes ikka väga karmidest harjutustest niisugune, et vahepeal kippus pilt eest minema… Aga igatahes sain ma valust tekkinud valedest lihaspingetest (mis halvimatel päevadel sundisid lausa küürus olema) vähehaaval lahti. Tema oli ka esimene, kes küsis, kas ma neuroloogi juures olen käinud. Muidugi ma ei olnud.

Siiski oli jaanuaris üks päev nii hull, et ei pidanud vastu, vaid läksin EMOsse. Tehti röntgen, mis sätestas, et luminaallordoos on lamenenud, kuid diskivahemikud normis. Pärast neljatunnist ootamist sain süsti, mis nagu nõiaväel kõik heaks muutis – ma ei mäletanudki, kui taevalik tunne on end liigutada valu kartmata ja tunda, et sul kuskilt valus ei ole!… Ent ka EMO-s küsiti, kas ma neuroloogi juures ikka olen käinud.

Vahepeal jõudis kätte taastusravi aeg – ja lükkus kaks nädalat edasi, sest määratud päeval oli arst koolitusel. Veebruari esimeses pooles alustasin siis taastusraviga: 5 korda elektri-impulssravi ja 10 korda laserravi, pärast seda ravivõimlemine. Arst hoiatas, et impulss ja laser võivad algul tekitada tunde, et läheb hullemaks, kuid siis tuleb parenemine. Esimene pool lubadusest realiseerus, teine kahjuks mitte – tähendab, halvenemine küll lõppes ja vähehaaval taastus ka endine olukord, kuid paremaks siiski ei läinud. Küll aga aitas järgnev ravivõimlemine, mida tegin paralleelselt kiropraktiku juures käimisega.

Neuroloog ja tomograaf

Halvenemise etapil pidin märtsi teises pooles ühel eriti halval päeval käima taas kord EMOs seda imesüsti saamas. Seekord ta küll nii imeliselt ei mõjunud (räige valu võttis küll ära, kuid valutusetunnet ei tekkinud), kuid taas kuulsin soovitust neuroloogi juurde minna. Vähe sellest: ülimalt abivalmis doktor pani mulle ise kinni neuroloogi aja. Selle sai aprilli alguseks.

Nüüd läks kiiresti. Neuroloog vaatas mu üle ja saatis MTR-i, kus õnnekombel leidus vaba aeg juba samaks päevaks: keegi oli oma aja ära öelnud. Paari päeva pärast olin tagasi neuroloogi juures, kes tulemusi vaadates ka mulle näitas, kuidas ühes kohas vajutab disk tugevalt närvikanalile. Tema sõnum oli selge: lihaspingeid, mis diski valesti suruksid, ei ole ja kui disk nüüd lähikuu jooksul õigesse asendisse ei lähe ja valu ei kao, siis ta ei lähegi ja vajalik on operatsioon. Operatsiooniaeg saigi selle arvestusega pandud mai algusse.

Lootsin imele ning sellele kaasaaitamiseks võimlesin ja tegin kõikvõimalikke selja siselihaste harjutusi. Paraku tulemusteta, nii et nüüd olengi homse operatsiooni ootel. Õnneks olen vahepeal kuulnud palju positiivseid lugusid inimestelt, kes ise või kelle sõber-lähedane on selle operatsiooni edukalt läbi teinud ja valust lahti saanud. Olen ärevil, aga lootusrikas.

Operatsiooni ootel

Kui see eelnev jutt kannatuste rajast ehk liiga hirmus tundub, siis tegelikult – nii veider kui pole, inimene harjub kõigega. Isegi pideva valuga. See polnudki läbi elades nii hull, olin lihtsalt passiivsem ja hädisem kui tavaliselt. Ja vahepeal olid ju ka head päevad, kui valutas ainult natukene ja sain edukalt kõik asjad tehtud…

Mis valust hulleminigi piinas, oli just see pealesunnitud passiivsus: ei saa minna jooksma, suusatama, isegi mitte kepikõndima, tantsima, poodlemisretkele,  paadisõidule… Ja kindlasti oli lähedastel minuga keeruline, sest raske oli mul olla mõistev, toetav ja leebe kui pidevalt kuskil valutas… Ma keskendusin rohkem endale ja oma valule ning eriti Odele ei olnud ma nende kuude jooksul – mis temalgi kui lõpuklassi õpilasel väga rasked olid – kahjuks selline ema nagu ema olema peaks. Ja ammugi ei suutnud ma Leivot toetada nagu tahtnuks – ehkki siin peab ütlema, et Leivo hoidis mind ülemääragi, tegi ja korraldas kõik ise (ja ma ei pea siin silmas füüsilist tööd!) ja poputas-toetas selle kõrval mindki, kui ma murdusin ja kurtma kukkusin…

Selle kõige tõttu vaatangi homsele operatsioonile lootusrikkalt. Ma tahan jälle saada täisväärtuslikuks emaks, abikaasaks, tütreks, sõbraks, sportlaseks, matkajaks ja töökaaslaseks. Ja ma tahan jälle kõrgeid kontsi kanda!  Naeratus

Kommentaarid (4) -

  • Viivi

    06.05.2013 21:07:26 | Vasta

    Loodetavasti õnnestus kõik ja edasi läheb ainult paremaks. Kiiret paranemist sulle!

  • CV

    08.05.2013 21:25:48 | Vasta

    Kiiret paranemist! Loodan, et kõik läheb hästi ja elu jätkub valutult.

    Ma pean vist ka neuroloogi juurde siis minema ...

  • Kaja

    10.05.2013 11:21:16 | Vasta

    Aitäh, Viivi,  ma usun ka ise, et edasi saab minna kõik ainult paremaks!
    Vaike: Kui Sul on ligilähedaselt samad vaevused, siis muidugi käi neuroloogi juures ära ("käimine" tähendab reeglina ka päris pikka ooteaega). Edasised valikud võiks sõnastada minu sõbranna Epu peatselt ilmuvast raamatust "Kas süda on ümmargune? 2.osa" laenatud vastandusega, mis mulle oma filosoofilisuses hullu moodi meeldib: kas peksta või lõigata? Epu dilemmast saab lugeda raamatust, seljaopi kontekstis tähendab see, et ilmselt annab neuroloog valida loomuliku, kuid pika, aega- ja vaevanõudva teraapi ja kiire, kuid ebaloomuliku  kirurgilise vahelesegamise vahel. Või kõige tõenäolisemalt laseb kõigepealt selle "peksmise" protsessi läbi teha Smile Mina olin neuroloogi juurde jõudes selle juba läbinud ning valikuteks oli (minu elukvaliteedistandardile mittevastav) võimlemisega enamvähem kontrolli all hoitavate vaevustega passiivse iseloomuga elustiil või operatsioon (mis kah muidugi imet ei tee ja selga peab eluaeg hoidma). Valisin viimase ja vähemat praeguseni arvan, et see oli õige valik Smile

  • wKia

    07.11.2019 19:00:41 | Vasta

    173760 571688Quite good post. I just stumbled upon your weblog and wanted to say that I�ve truly enjoyed surfing about your weblog posts. Soon after all I is going to be subscribing to your feed and I hope you write once again quite soon! 447667

Lisa kommentaar

Loading