Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Ühe kodulaenu ajalugu

Kodulaenu lõppemine on ikka nii suur sündmus, et kirjutan selle laenu ajaloo pikemalt üles.

16.juulil 1999 allkirjastasime tollases Hansapangas laenulepingu nr.4320 – laenuandjana Hansapank, laenusaajana mina ja kaaslaenusaajana minu tollane abikaasa. Laenusumma oli 290 000 krooni, lepingu tasu 2900 krooni. Laen oli väljastatud Eesti kroonides – ma ei mäletagi enam, miks just sellise eelistuse tegime ja eurolaenu ei võtnud. Tagasimakse vormiks oli annuiteet – siinkohal oleksin küll eelistanud fikseeritud põhiosaga makseid, kuid reaalsus oli paraku selline, et kolmel esimesel aastal poleks meie pere nii suurte maksetega toime tulnud.

Annuiteediga tuli kümneaastase perioodiga 290 000 kroonise laenu kuumakse suuruseks 4350 krooni, sest intressimäär oli 12% (PBI määr 11% + marginaal 1%). Usun, et hilisemad kodulaenuvõtjad ahhetavad selle peale, aga 1999.aastal olidki tingimused sellised. Olime ju alles äsja hakanud Vene kriisi mõjudest välja ronima. Ning tegelikult olime abikaasaga juba terve eelmise aasta Tartust Tallinna tööl käinud, sest tingimused Tallinna elamispinna ostmiseks (ja perega ülekolimiseks) olid varem olnud veel ebasoodsamad. Nii oligi meil olnud üürikas Mustamäel ning iga reede õhtul pöörasin autonina Tartu ehk laste poole, iga esmaspäeva varahommikul – tööpäev algas kell 8 - aga tagasi Tallinna. Nädala sees hoidis lapsi – esimeses klassis käivat Katit ning lasteaialapsi Jürit ja Odet - Mammu.

Nii et kui lõpuks leidsime korteri, mis oli lasteaia ja kooli läheduses, meeldivas piirkonnas, poe ja bussipeatuse ligiduses, enamvähem remonditud ja meile taskukohase hinnaga, oli rõõm suur. Hoolimata isegi laenusummast, mis tolle aja valguses ikka muretsemapanevalt suur tundus.

Laenulepingus oli ka punkt, et kui tasuda on mitmeid erinevaid makseid, loeb pank tasutuks kõigepealt trahvi, seejärel viivise, seejärel intressi ja alles siis laenu põhiosa – ja seda ka hoolimata laenusaaja tahteavaldustest tasumise järjekorra osas. See punkt ei meeldinud mulle kohe üldse, sest alles hiljuti oli mu tollane abikaasa maadelnud mingisuguse võlaga (neid tal aegajalt ikka tekkis), mille tasumine tundus meie perele lõpuks nagu masendav nõiaring: kogu aeg tuli maksta, aga võlg ei vähenenud. Lõpuks vist laskis ta asja kohtusse ning siis viiviste juurdekerimine peatus ja sai hakata terviksummat kustutama… Kuna kodulaenu võtja olin mina ning maksed pidid hakkama maha minema minu pangakontolt, siis oma rahalist hoolsust teades ma küll võlgujäämist ei kartnud, aga ebameeldiv oli see punkt ikka. Huvitav, kas ka praegustes kodulaenu lepingutes on selline punkt sees…?

Nagu öeldud, sai laenu igakuiseks tagasimakseks sai nende tingimuste juures 4350 krooni kuus. Esimesel aastal tasusime lisaks sellele igakuiselt ka 2500 krooni köögimööbli järelmaksu. Minu palk oli 9800 krooni bruto ning ehkki abikaasa kandis iga kuu minu kontole 4300 krooni ja aegajalt ka täiendavat “virtinatasu”, oli see esimene finantsiliselt ülimalt ränk aasta. Minu kanda olid ka kõik kommunaalmaksed (mida oluliselt kergendas see, et iga kuu andis Mammu sinna oma panuse) , autokulud ja lastega seotud väljaminekud. Toidukulusid kandsime abikaasaga võrdselt ning oma isiklikud kulud (riided, väljas söömine, hobid jm) olid kummagi enda kanda. Igatahes ei ostnud mina sel esimesel aastal endale ei riideid ega jalanõusid, ainult lastele, sest nemad kasvasid oma asjadest ju välja.

Ennetähtaegsed tagasimaksed tõid intressialanduse

Kuna uutele laenuklientidele pakutav intress hakkas 2002.aastal (võibolla ka juba varem, kuid mina märkasin seda siis) langema, küsisin oma laenuhaldurilt, kas oleks võimalust ka meie eluasemelaenu intressi alandada. Vastus oli esimesel korral eitav.

Kuna 2002. aasta kevadesse langes minu tõus ametiredelil ja koos sellega kasvas ka palk, hakkasin pangale tegema avaldusi laenu ennetähtaegseks tagasimaksmiseks. Ikka kolm kuud ette, et pääseda lepingu muutmise tasudest. Esimese avalduse tegin 16.aprillil 2002, praktiliselt kohe pärast uue palgalepingu allkirjastamist, mis võimaldas mul hakata iga kuu keskmiselt 3000 krooni kõrvale panema.

16.juulil 2002 maksin ennetähtaegselt tagasi 10 000 krooni.
15.jaanuaril 2003 maksin ennetähtaegselt tagasi 15 000 krooni.
20.mail 2003 maksin ennetähtaegselt tagasi 15 000 krooni.

Juba pärast teist ennetähtaegset tagasimakset kontakteerus minu laenuhaldur ja tundis viisakalt huvi, miks ma olen asunud sellises tempos laenu tagastama. Vastasin, et kuna see on ainus moodus 12% intressist pääsemiseks.

Selle peale kontakteerus ta mõne aja pärast uuesti ning pakkus, et vormistaksin laenu ümber eurodesse – siis saavat pank mulle pakkuda ka soodsamat intressi. Arvutasin natuke ja see tundus kasulik olema. Kui aus olla, siis eks ma olin ka pidevast säästmisest väsinud ning tahtsin selle ennetähtaegseks tagastamiseks kõrvale pandava summa eest vahepeal ka kergekäelisemalt laristada ja tarbida.

Laen eurodesse

Igatahes – 3.märtsil 2003 kirjutasin pangale avalduse vormistada laen ümber eurodesse. Intressimäär langes kohe 5,634% peale (kuue kuu Euribor, mis lepingu muutmise hetkel oli 2,434% + marginaal 3,2% aastas). Summaliselt tähendas see igakuist laenumakset ca 3000 krooni (laenu põhiosa oli selleks ajaks ju ka 25 000 krooni tagasi makstud). Kui enne laenu eurodesse vormistamist realiseerus ka varem kirjutatud avaldus veel kolmanda osa (15 000 krooni) tagasimaksmiseks, langes igakuine laenumakse ca 2900 krooni peale. Ja kuna Euribor edaspidi aina langes, kahanesid igakuised maksed vähehaaval 2800 krooni kanti.

Kuna laenumakse vähenes, ennetähtaegseks tagasimaksmiseks koguda polnud vaja ning ka tarbimistuhin läks mõne kuuga mööda (ehkki, jah, ühel kuul ostsin endale 10 000 eest riideid!), hakkasin vähehaaval hauduma mõtteid, et võiksime korterist välja kolida ning perele ridaelamu või majaosa osta. Abikaasas oli – küll suhteliselt leigelt – asjaga päri ja käisime mõnda kohta isegi vaatamas. Siis aga võttis abikaasa end taas töölt lahti. See tähendas palju pererahule, sest viimasel ajal oli ta tundunud oma tööd vihkavat ning see pani teda ebameeldivalt palju jooma. Nüüd oli ta kodus, tegi vabakutselise töid ja kantseldas lapsi. See oli väga armas, selline piibu ja kassiga koduisa. Aga sissetulekute mõistes tähendas see, et elamispinna vahetamisest me muidugi enam ei mõelnudki. Ega ma tõttöelda ei põdenud ka, pigem oli heameel, et endale uusi siduvaid kohustusi ei tekitanud. Tagantjärele võib hinnata, et hoolimata mehe kojujäämisest tingitud ajutisest päikesepaistest olid meie abielus juba tollal siiski väga suured mõrad, ehkki vana konservatiivina (abielu kuni surmani jne) püüdsin ma ülima hoolega neid soovmõtlemisega kinni krohvida.

Laen püsib kauem kui abielu

2005.aasta alguses läksimegi lahku. Me oleme loomult väga erinevad inimesed, ja need erinevused, mis algul nii huvitavad ja külgetõmbavad tundusid, olid vähehaaval saanud lahku tõukavaks jõuks. Kui ikka iga liigutuse juures peavad mõlemad põhjendama, miks sa niimoodi reageerid, elad ja hingad, muutub see pikapeale kurnavaks. Ja kuna teine ju ikka aru ei saa, siis talumatuks. Terve viimase aasta olime koos elanud nagu kaks võõrast inimest, kummalgi oma elu. Otsustava sammu astus mu abikaasa, mina oleksin veelgi edasi vindunud. Tagantjärele olen talle selle sammu eest ülimalt tänulik, ehkki tollal olin pigem häiritud ja rahulolematu. Lahutama – kuidas siis nii? Mis saab edasi? Lapsed? Kodu? Omaseks saanud mehepoolne suguvõsa?

Otseselt olin kõige rohkem mures materiaalselt. Leppisime kokku, et elatisraha abikaasa lastele maksma ei hakka, aga korter koos kohustustega (tasumata laenujääk) jääb mulle ja lastele. Ajaliselt oli laenu tolleks hetkeks tagasi makstud veidi üle poole aja, 5,5 aastat, maksta jäi veel 4,5, kuid summaliselt oli laenu põhiosast tasutud vähem kui pool – annuiteedi paratamatus, et algul plekid praktiliselt ainult intresse…. Jääda kolme lapse ja pangakohustustega üksi tundus vägagi hirmutav.

Lahutus tõi aga kaasa kaks üllatust. Esiteks hingelise vabanemistunde – poleks tõesti osanud arvata, et ma lahutades õnnelik olen, tavamõtlemine eeldanuks stressi ja depressiooni. Teiseks rahaline pool: ma mitte ainult ei saanud kõigi kohustustega hakkama, vaid raha jäi üle rohkem kui varem! Kui ma viimast fenomeni analüüsima hakkasin, siis ilmnes, et abikaasa panus peremajapidamisse oli viimaste aastate jooksul aina kahanenud ning lõpuks peaaegu sootuks lakanud... Igatahes, nüüd, kus tulud jäid endisele tasemele kuid kadusid ühe inimesega seonduvad kulud, tundus mu pere mulle lausa rikkana. Sain endale ja lastele palju rohkem lubada ning 2005. aasta sügisel tegime teoks ka ühe ammuse unistuse, milleks varem polnud kunagi raha jätkunud: minna koos minu vanemate ja lastega soojamaareisile. Tõsi, see toimus küll mu ema-isa toel, sest isa veeretas mulle ikka dollaripaki taskusse :)

Vahepeal tsementeerus ka minu uus õnne, rahulolu ning tuge pakkuv suhe ning 2009.aasta kevadel me Leivoga abiellusime. Elukorralduse muutust see kaasa ei toonud. Kuna meie kummagi juures elab kolm last, on kaheksale inimesele sobiva elamispinna leidmine keeruline, lapsed pealegi mõne aasta pärast pesast välja lendamas ja mis me siis selle hiigelmajaga teeksime – ja nii püsib meil romantiline külalisabielu, kus kumbki elab oma laste juures ja käime üksteisel külas.

Ka laenu osas polnud vahepealsetel aastatel mingeid muutusi toimunud. Tiksus teine rahulikult edasi – ikka iga kuu 5.kuupäeval ca 2800 krooni kontolt maha. Kuni siis 5.juulini 2009.

Laenu ja intressidena on nende kümne aasta jooksul tasutud pangale ca 402 000 krooni.

Kas ma veel kunagi eluasemelaenu võtan? Ära iial ütle sõna iial, aga vähemalt praegu küll plaane ei ole.

Laenuga seonduvatest tegevustest jääb veel lõpetada korterile seatud hüpoteek.

Kommentaarid (1) -

Lisa kommentaar

Loading