Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Töö inimestega

No ei armasta ma inimesi, mitte ei armasta - kui nendega tegelema ja neid emmema pean. Aga aegajalt paraku peab.

Valmistame koos Leittiga ette igakevadist kontorirahva külaskäiku "põllule" ehk müügiesindustesse. Ja selle raames tuleb muuhulgas moodustada tiimid, kes kuhu ja mis veel olulisem, koos kellega sõidab.

Oma elu kergemaks tegemiseks palusime inimestel kirja panna, kui neil mingeid erisoove on. No aga loomulikult ei taheta oma salasoove kuhugi avalikult teada anda, ja siis kõik käivad nagu munas kanad ja räägivad ääriveeri:  ma olen küll pandud tiimi X, aga see koht mulle ei sobi hästi, äkki saaksin end vahetada tiimi Y... Meil muidugi ammu selge, et ta tahab minna ringsõidule koos tiimi Y liikmega, koht pole üldse oluline. Muidugi, võimaluse piires püüame vastu tulla. Ja siis jälle häda: et kui äkki avalikustatakse kuskil see tabel, et siis äkki meie tiimi ei näidata seal... Kamoon! Igatahes jätsime Leittiga ennast selle peale tabelisse panemata, et MITTE KEEGI ja MITTE MINGIL juhul ei saaks teada, kuhu ja kellega me läheme :) Tegelikult me küll lihtsalt unustasime ennast välja!

Aga kõige parem case oli see, kus üks naisterahvas saatis täiesti suvalisele inimesele meili, ilma subjektita pealegi: "Ole hea, pane meid Velloga kuhugi Tallinnase. Kas saatsin meili õigesse kohta?" No ei saatnud, aga millegipärast meili saaja seda ei öelnud. Vist ei saanud ta üldse millestki aru. Ja kui täna siis nimekirjade koostamine oli, siis oli draama: aga ma ju palusin, ma saatsin isegi meili! Küsin: kuhu saatsid? millal? Noh... sellele inimesele. Miks temale, vähem asjassepuutuvat annab firmast ju täitsa otsida???? Ma ise ka ei tea... eks ma arvasin, et eks ta saadab sulle edasi.

No comments. Oleks veel, et blondi tütarlapsega tegu - aga viiekümnendates daam :)

 

 

Kolm kuud liikluspõrgut

On tõeliselt geniaalne igakevadine mõte sulgeda korraga võimalikult palju tänavaid, mis ühte suunda viivad. Tänavu on linn otsustanud suveks sulgeda peaaegu kõik mulle olulised magistraalid.

Mina sõidan tööle põhiliselt kahte teed pidi. Kas Kristiine viadukti alt läbi (kus augusti lõpuni paigaldatakse krt teab mis kaableid ja värke ja autoderivi suubub kahte kitsasse sõiduritta) või Balti jaama eest läbi Rannavärava tänava põhjaväilale. Bingo! Rannavärava tänav on nüüd kuni augusti lõpuni täiesti kinni!

Loomulikult saab pilti veel toredamaks ajada. Suletud on ka  Tartu maantee-Kivisilla tänava kant, sest seal vahetatakse mingit suurt kollektorit. 

Hommikul sõitsin tööle 37 minutit, sest läksin pahaaimamatult Paldiski maanteed mööda Balti jaama poole. Kui juba enne jaama mitmeminutised seisakud tekkisid, süüdistasin kõigepealt kohalikku teeremonti (loomulikult oli ka Balti jaama juurde viival tänaval juba ammu paar sõidurida kinni), aga ei - liiklusreguleerija suunas mind koos teistega Rannavärava juurest läbi vanalinna. Kujutage ette hommikust liiklusvoogu kivisillutisel?

Töölt PlanetSpordi juurde sõitsin aga läbi Kaubamaja ristmiku 43 minutit. Asja ei teinud põrmugi paremaks autojuhid, kes arvasid olevat väga ajasäästliku sõita kollase tule ajal ristmikule - ja jääda sinna signaalitades seisma, sest eesmised olid juba eelmise foori taga kinni. Vahepeal seisid Kaubamaja juures kõik neli sõidusuunda. Pildi ilmestamiseks olid terminali sõita tahtvad bussid ristirästi autode vahel, ja loomulikult andsid kõik pidevalt signaali.

Ent nagu ütleb Teleturg: Ja see pole veel kõik!

Kaarli puiesteel oli avarii, üks auto teisele tagant sisse sõitnud, nagu närvilistes ummikutes ikka juhtub. Üks auto poolviltu, politsei vilkuvate tuledega kohal. Kaks sõidurida kinni! Jess!

Muidugi saan ma aru, et teid on vaja remontida ja neid ei saa selleks ajaks viia kuhugi töökotta ja pärast kenasti parandatuna uuesti laiali laotada, aga siiski! Miks peab see olema alati nii piinarikas?

 

 

Suru varemetel

Pühapäevasest Kõrvemaa-retkest jäi hinge kripeldama emotsioon Suru külast.

Terve minu maa-lapsepõlve oli Suru selline koht, millest eriti ei räägitud. "Need maad on nüüd polikkoni all," lõpetati jutt lühidalt, kui see vanu aegu meenutades korraks Suru radadele eksis. Elu oli vist õpetanud, et Vene sõjaväe tegemistesse puutuvaid asju oli targem mitte kommenteerida. Nii oligi Suru selline põnev ja ohtlik Keelatud Maa, mille kohal hõljus nimele väga kohane surutise vaim ja millega seondusid salapärased ohtlikud sõnad. Polikkon (polügon), tankisild (vaata Alari tehtud pilti - praegu ei saaks sealt sillalt enam üle ei tankid ega inimesed), tulejoon... Aegajalt kostus sealt laskude kõma, mis Vanakülaski korralikult tihendamata aknaruudud tärisema pani. Aegajalt roomasid öösiti Loksa-Valgejõe teel rasked soomukid, pisikesed tigedad laternasilmad vaevu teed valgustamas. Ja Suru rabas ehk Kõnnu Suursoos pidid kasvama hiigelsuured, maailma suurimad jõhvikad - aga loomulikult ei tohtinud neid sealt korjama minna. Kõik see oli Suru, oli polikkon.

Hiljem, kui Vene väed olid välja läinud, sai seal muidugi vaatamas käidud. Küla varemete vahel õitsesid õunapuud, metsa all laiutas metsistunud saksamaa pihlakas ja lumepallipõõsas. Majadest olid järel ainult müürid ja lävekivid, siinseal püsti ka üksik korstnajupp... Nii oli ka meie jooksupühapäeval, aga õnneks me siis päris läbi küla ei läinud.

Ja meeles tiksub ikka ja ikka meie küla Mätliku Ruti luuletus "Kodu varemetel":

Mu õde, käsi anna, lähme koos.
Nüüd lähme koos üht kitsast,
rohtukasvand rada.
Me samm on väsinud.
Me käime tasa.
Meil mõlemal on otsal halliks pleekind juus.

Eks kord siin kõrgem olnud sinitaeva kumm?
Eks päike säravamalt heitnud kiiri vette?
Nüüd vetevoog nii ahtakeselt laotub meie ette.
Nii võõrastavalt vaikne kõik.
Või on see lumm?

 

 

Raske külaskäik

Kirjutamata on jäänud see, et laupäeval käisime laste ja Mammuga külas J-l ja tema uuel elukaaslasel. Kuna see oli esimene kord, siis oli see lastele mõnevõrra ränk, igaühele erinevalt.

Kati ütles enne minekut, et tal on "liblikad kõhus", aga kohapeal käitus väga vapralt. Võibolla isegi pisut ülbelt (sry, Kati, kui Sa seda loed - see pole halvasti öeldud!). Väike ülbus oli see, et ta kõndis oma suure ilusa kübaraga edasitagasi mööda tuba ja pillas fraase stiilis "Gaisal on juba ei tea mitmes võõrasisa", kui tema klassikaaslased jutuks tulid, pannkoogisöömise ajal "Aga Mummi teeb ülepannikooke ikka ÜLIMALT hästi" jms.

Jüri ei tahtnud algul üldse minna, nuttis kodus masendusest. Aga arutlesime temaga, et kui on vaja mingi raske olukorraga toime tulla, siis ega ei aita, kui seda olukorda väldid -parem ikka karmauhti sisse hüpata, tavaliselt pealegi ei ole olukord siis üldse nii hull, nagu algul ette kujutades... Aga oli vist ikka hull küll, sest ta oli pärast kodus uuesti väga kurb, isegi vihane isa peale... Ma tahan olla talle toeks ja abiks, et ta maailma kõikuma löönud kindluse uuesti üles leiaks. Kõigile teistele loomulikult ka.

Ode oli pealtnäha kõige reipam -andis M-le lilled ja toppis oma uudishimuliku nina igale poole, kuhu vähegi sai. Aga ma ei tea, mida ta oma sees võib tunda või mõelda. Igatahes on ta öelnud näiteks rongi alt läbi sõites (viadukti all rongi alt läbi sõites soovitud soovid pidavat täide minema), et tema suurim soov on, et issi koju tagasi tuleks...

Ma armastan oma lapsi vägaväga, kuid ma ei saa neid lohutada lootuste ja pettekujutlustega, et issi tuleb tagasi. Küll aga saan aidata neil olukorraga harjuda ja uutmoodi edasi minna.

Show must go on! laulis ka parandamatult haige Freddy Mercury. Elu läheb edasi, ja mina olen pealegi parandamatu optimist: elus juhtub just nii, mis pikas perspektiivis on parim.

"Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks," ütles ka Kati. Tal oli selle kohta ka üks laul, aga et ma jälle valesti ei tsiteeriks, võiks ta selle tuule ja purjede loo ise kommentaari kirja panna.

7,5 tundi ja 40 km Kõrvemaal

Pühapäeval käisime segased@emt võistkonnaga (Leivo, Alar ja mina) Kõrvemaal 36-tunni võistluse trenni tegemas.

Foto: Leivo Sepp

Kõrvemaa Sportlandi keskusest kulgesime Jussi järvedeni, üle Soodla ja Valgejõe ning siis läbi Suru, Kõnnu Suursoo serva ja Paukjärve kandi tagasi. Kokku siis päevatöö ca 40 km.

Foto: Alar Jõeste

Algul olin ma tõsises masenduses, sest mehed muudkui tahtsid joosta, mida aga mina 1. ei jaksanud ja 2. ei tahtnud. Sest mul oli meeles eelmise aasta proovimatk Leivo ja Annega, mis sujus just nimelt matkana: paljude puhkepeatustega jooksulõigud, mida ka oli, polnud nii pikad ja kiired. Ja ma millegipärast eeldasin, et ka tänavu läheb nii. Oehh.

Aga kui teedelt metsa vahele keerasime, hakkas asi ka mulle meeldima, sest seal ei püüdnud mehed kogu aeg mul eest ära joosta :) Ja ilm oli ilus, nii et realiseerisin täiega ka oma päevitusprogrammi: käsivarred ja õlad elevandiluuvärviliseks. Tegelikult läks see isegi üle, õlanukid on lausa punased ning Nike top ja seljakotirihmad selga päevitunud. Eks tuleb siis triipudega võitlema hakata!

Mis mulle aga muret teeb, on see, kuidas kulgeb meie 36-tunni võistlus. Kui mehed võistelda tahavad, saab mul väga raske olema - aga see pole minu jaoks üldse tore. Ma tahaksin teha seda võistlust nii nagu eelmiselgi aastal, rahulikult ja mitte pingutades. Aga eelmisel aastal oli mul Anne toeks ja Leivo leppis meie logelemisega (eka ta arvestas seda muidugi ette ka), aga tänavu on seis võistkonna meelestatuses 2:1 minu kahjuks.

Nii et kokkuvõttes mulle väga meeldis tänane trenn - aga ma tõsiselt kaalun, kust ja kuidas sokutada võistkonda mõni ambitsioonikam ja kiiremini jooksev naine :)

Sest lõpu eel olin ma ka täna just nii väsinud nagu Alari tehtud pildilt näha:

Vähem sõnu!

Turunduskonverentsil olid esimese päeva huvitavaimad ettekanded välismaalastelt. Olgu-olgu, et üldjuhul on Eestisse esinema jõudjad B-kategooriasse langenud igavad välismaa inimesed - vahel on ikka meeldivaid erandeid ka.

Vähem sõnu! oli selle konverentsi moto. Ja nii rääkisidki seekordsed välismaa inimesed lõhnaturundusest ja muude meeltega tajutavatest turundusvõtetest. Lõhnaturunduse auks lasti ventilatsiooniavade kaudu lõhna, mis spetsiaalselt oli tehtud Pärnu Turunduskonverentsi jaoks, arvestades merd ja suve. Minu maitse see lõhn aga küll ei olnud, pigem tekitas peavalu-eelse ebameeldiva emotsiooni. Aga tõsi mis tõsi - kui ma kunagi veel kuskil seda lõhna peaksin tundma, tuleb mulle küll RAUDSELT meelde see turunduskonverents...

Vaatasime Leittiga konverentsi ajal, et kuna üks toetaja on Viru Valge, et küllap siis hotellitoas viinapudel ootamas on. Aga ei midagi! Hotellitoas ootasid konverentsi sussid ja pudel mitte väga head valget veini. Kahe tunni jooksul, mis konverentsi lõpu ja peo vahele jäid, jõime viie peale (mina, Leitti, Anne, Anneli ja Ave) ära kolm pudelit veini, nii et muidugi olime siis juba üsna hoos, kui peole laekusime. Meil vedas, pidu toimus samas hotellis kus meie ööbisime.

Konverentsi pidu Dave Bentoniga kestis südaööni ning pärast seda siirdusid vaprad Tuhkatriinud - ei, mitte hotellituppa, vaid ööklubisse Strand. Oli väga lõbus, välja arvatud paar intsidenti meie endise ülemusega, kes taas kord näitas täiesti mõttetu mehena. (Kui ta meilt lahkus, kinkisin talle "Mõttetu mehe päevaraamatu", ja ta lubas oma käitumist korrigeerida - aga no ei!! No way!!!) Eriti Leitti oli tema peale kuri ja läks üsna varakult ära - osalt sellepärast, et tal oli nohu, aga osalt kindlasti Mõttetu Mehe pärast.

Mina läksin hotellituppa kella kahe paiku. Jäin magama, et paari tunni pärast ehmatusega ärgata - kontaktläätsed jäid silma. Võtsin ära. Ja ärkasin uuesti kahe tunni pärast, kui tuppa tuli Anneli ja väitis, et aeg on üles tõusta. Tegelikult muidugi ei olnud, kell oli alles kuus ning nagu hiljem kuulsime, oli diskor Annelil kui viimasel tantsijal tungivalt soovitanud lõpuks ometi magama minna. Otsustasime, et hakkame nüüd Annelid Konverentside Hirmuks kutsuma.

Teisel päeval õnneks saali enam lõhna ei lastud - ilmselt said ka korraldajad aru, et pohmellis inimeste puhul poleks lõhnaga ahistamine just hea mõte. Aga rääkis ebameeldiva häälega Viiol ja pärast seda üks lausa C-kategooria välisesineja.

Tagasiteel, tuleb tunnistada, magasime nii mina kui Anneli terve tagasitee ja Leitti oli vapper autojuht. Aitäh talle.

Kõik on kohal - homme Pärnu turunduskonverentsile

Kaks päeva veedan nüüd Pärnu Turunduskonverentsil, koos oma super-turundusmuttide Leitti, Anneli ja Annega. Meilt on jälle naistepunt, nagu alati. Ja see tõotab tulla lõbus. Nagu alati.

Konverentsi parim osa on loomulikult afterparty, mille stiil on tänavu "Tipp ja Täpp ehk Täpid ja Mummud". Ostsin endale Prismast valge mustade täppidega topi (odava, sest vajan teda nii ühekordseks kasutamiseks - üldiselt mulle täpimuster ei meeldi) ja samasuguse kübaralindi. Must seelik selga ja kõrge kontsaga kingad jalga - usun, et saan olema igati stiilne.

Ma ei ole nii ammu ühelgi suurel peol olnud (isegi EMT jõulupeo ajal olin haige), nii et lausa ootan seda!

Ilmad on kahjuks jätkuvalt külmad, puud pole ikka veel lehes ja rannas nina vastu päikest jalutamise õhinat Pärnus tänavu ilmselt pole.

Nooruse nostalgia - Petsi, romu BMW ja Pühajärve igatsus

 

Petsi romu BMW
taeva abiga
viib meid jälle Pühajärvele.

See on see mis suvest õige suve teeb.
See on see, mis paneb elama...

 

Kati sõbrannad Milanna ja Ester peavad nädalavahetusel oma sünnipäeva. Kuskil Harkus, Milanna pere suvilas. Sünnipäev algab õhtul, kestab läbi öö ja järgmise päeva. Sünnipäeva menüüs oli "salajook", mis ilmselgelt ei tähenda üllatust sinise limonaadi vms näol.

Noh, eks nad siis proovivad, kuidas sel moel pidu pidada on. Ma olen Kati pärast üsna muretu, ta on tark ja mõistlik ning teab hästi, mida ta teeb (või ei tee). Ning nagu oli kirjas "Röövlitütar Ronjas" - kuristikku mittekukkumist saab harjutada ainult kuristiku ääres, mitte oma turvalises toas. Nooruse lollused, mida 14.eluaastast alates ikka rohkem hakkab tulema, tuleb ju ka kui mitte endal läbi teha, siis vähemalt lähedalt ära näha.

Aga postituse pealkiri ja pildi kõrval olev laulusalm on laenatud muidugi Smilersilt. Kati ja Ode laulsid seda teel rattaretkele, ja mulle hakkas see laul hirmsasti meeldima. Triviaalne on ta küll, aga temas on väga ehedalt sees mingi eluperioodi ideaal. Kus õnneks piisab teadmisest, et mina, Pets, Margus ja Priit jääme eluaeg sõbraks ning nüüd sõidame viie kasti õllega Pühajärvele... Mäletan nii hästi taolist tunnet.

Kati kirjutab kurvas tujus luuletusi. Ühte ta näitas mulle korraks ja üle serva, ja seal oli samasugune mulle väga tuttav emotsioon sees. Sedapuhku küll vastupidine: ebamäärane kurbus ja paine, mille kohta vist isegi ei tea, millest see tuleb...

14 ongi veel selline vanus, kus unistused ja tahtmised on veel ebamäärased ja natuke udus. Ja unelmad on puhtad, puhtamad kui kunagi hiljem elus - sellised, kus sa isegi veel õieti unistada ei oska...

Näiteks Kati sõbranna Liinale meeldivat üks poiss. Meeldivat  nii vägaväga, et kui see kord Liinat märkamata trolli peale läks, olevat Liina lihtsalt keset tänavat maha istunud ja ohjeldamatult nutma hakanud. Kusjuures asja point on selles, et vägaväga meeldiva poisiga pole Liina veel isegi sõnagi vahetanud!!!

Milanna, välimuselt selline lohaka olemisega ja lopsakas, on kujundamas endast karmi rokitibi. Seitse auku kõrvas, ja täna olevat üks kaheksanda klassi tüdruk talle koolis ka keelde augu teinud, et saaks keeleneedi paigaldada. Ohappi. Ehk läheb see tal mööda, sest selline stiil ei sobi tema olekuga kohe üldse mitte. Aga kindlasti on tal niimoodi põnev.

Igatahes - loodan väga, et Katil jäävad oma Petsidest ja BMWdest samasugused siiralt nostalgilised mälestused nagu kõlava selles Smilersi laulus.

Siia postitatud pilt on aga tehtud Otepääl EMT talvepäevadel. Kati on umbes nädala pärast 14 saamas.

 

 

 

 

Rataste Vennaskond

Tegin pika jutu Roheliste Rattaretkest, aga tegin seda nii kaua, et ajalimiit läks üle. Ja kõik kustus ära - jutt ja pildid.

Bad, bad server - nagu ütleb Orkut oma probleemide peale.

Lühidalt - reedest pühapäevani olime Roheliste Rattaretkel "Kuidas elad, Otepää?". '

Ilm oli tavalisest külmem, puud raagus ja metsa all veel sinililled, aga muidu oli tore.

Bad, bad server!

Metsik Kass ja muud sõltuvused

Mina, kes ma üldiselt väga vähe telekat vaatan, avastasin äkki, et olen sattunud seriaali orjusesse.

Ja mitte lihtsalt seriaali, vaid - häbihäbi - see on "Metsik Kass"!!! Seep kõige seebisemas mõttes, Ladina-Ameerika ja puha.

Alguse sai kõik sellest, et hispaania keele õpetaja soovitas hispaaniakeelseid filme või seriaale vaadata ja mulle sobis siis aegajalt "Gata Salvaje" ajaks teleka ette jõuda. Nüüd aga lausa ootan, et saaks jälle Rosaura ja Luis Mario (ohh!!! vaata pilti!!!) armastuse keerdkäikudele kaasa elada...

Tundub, et iga tegevus, ükskõik kui nõme ta ka ei oleks, lihtsalt kisub pikemal tegemisel kaasa ehk siis muutub harjumuseks.

Kordad tegu - kujuneb harjumus.
Kordad harjumust - kujuneb saatus.
Kordad saatust - kujuneb elu.

Õnneks lõpeb see seriaal varsti ära, nii et oma elu ma lõplikult teleka ees mandumisele ikka ei pühenda.