Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Salaja kontorist välja!

Uskumatult hea on keset päeva korraks kontorist põgeneda, oma salaasju ajama. Noh, ütleme, et lõunale.

On selline isegi natuke ärev tunne, umbes nagu koolis mõnest tunnist poppi tehes. Ja tagasi jõudes hakkad tähtsa näoga jälle oma toimetusi tegema, ise aga mõtled, et oi, kui kolleegid vaid teaksid... Umbes nagu oleks mingi vembuga maha saanud.

Terve päeva on olnud sellest väga mõnus, tõesti  väga mõnus tunne.

Lahkumise talumatu kergus

Täna oli viimane tööpäev kahel mu kolleegil, kes organisatsiooni ümberkorralduste ja muutunud olude tõttu lahkuma pidid. Need mõlemad olid (no mis minevikuvorm nüüd, ütlen ikka, et on) mulle väga sümpaatsed, ehk küll erinevates valdkondades ja erineval moel.

Turundajate poolt kinkisime mõlemale pudeli, millele olime kolleeg Leittiga peale kleepinud firmakleepsu ja kaela sidunud ei-tea-kust meie korrusele tekkinud plekkmärgid "Fred Austraalias"ja "Fred Kanadas". Minu ülesandeks oli lahkujatele kõne pidada, ning nii ma siis rääkisin midagi sellist, et nüüd on neil nii aega kui raha, nii et mingu aga viidatud kohtadesse reisima ja üldse, kõiki, kes on firmast ära läinud, hakkame nimetama Fredideks (sest kes nende kõigi nimesid jõuab meeles pidada, eks ole). Eriti viimane pälvis ümbritsevatelt kergelt sarkastilise naerupahvaku, sest viimasel ajal on lahkujaid või lahkuvaid ikka palju.

Üks eelmine lahkuja oli kutsunud 6 inimest - mind nende hulgas - Cafe Anglaisi oma lahkumist tähistama. Kutset saades arutasin ühe teise kutse saajaga, et hmm, huvitav, miks ta just meid kutsus, pole nagu üldse märganud, et oleksime temaga lähedased olnud või tööalaseltki mingil moel eriliselt suhelnud. Täna tuli aga see kaaskutsutu, Liinu, minu juurde ja tõmbas varrukast: pane tähele, kuuest kutsutust kaks on praeguseks töölt lahkunud, nii et võime vist kohe kokku leppida, et hakkame oma lahkumispeoks ettevalmistusi tegema :)

Kui ma tänaselt ürituselt ära hakkasin minema, kallistasin lahkujaid hüvastijätuks. Kahju oli, tõepoolest, peaaegu pisar silmanurgas. Mitte et ma nendega ühes majas töötades eriti tihedalt läbi oleks käinud, aga ikka... Ühe lahkujaga olen pealegi mõned aastad tagasi päris palju asju läbi elanud -ühise mäelkäigu nimelt-, nii et mälestused ja emotsioonid nüüd üle pea tormasid.  Temal ilmselt ka, sest lisaks tavalistele lahkumisfraasidele stiilis "Eesti ja maailma on väike, küll me näeme" ütles ta äkki juurde: "Ja Matterhorn ootab ju ronimist!" Selle peale reageerisin mina umbes nii intelligentselt, et möhh, ja lahkumishardus sai hoobilt läbi. Sest millegipärast oli tunne, kui see oli viide võimalikule koosminekule, siis seda ma praegu küll ei taha.

Aga võibolla ei olnudki tal kaasakutsuvat tagamõtet, vaid ta ütles seda lihtsalt niisama. Paljugi mis ju segastel silmapilkudel öeldakse, ilma mingi allteksti või tagamõtteta, ja kuulja mõtleb need pärast ise juurde... Ilmselt see nii oligi.

Aga ometi see kuidagi häirib mind. Ikka veel. Ise ka ei tea, mispärast.

Elu koos mikrouuniga

Wow! Ma ei saagi enam öelda, et tõenäoliselt on mul viimane kodu, kus pole mikrouuni - eile ostsime selle nimelt ära. Miks? Eks ikka sellepärast, et lapsed olid maal avastanud, kui lahe on sellega popkorni teha.

Hm, tegelikult on temaga igasuguseid asju tõepoolest lihtne ja kiire teha. Võibolla oligi vajalik ost - ehkki seni polnud ma temast puudust tundnud (kui see popkornivärk välja arvata, see oli tõepoolest tüütu).

Mine tea, võibolla kunagi elus ostan endale ka nõudepesumasina?

Võidab see, kel on kapis kõige rohkem serviise

On lihavõtte esimene püha, kuid ma ei jaksa enam jõude olla. Mind vabandab ehk see, et ma ei ole ristitud ning võin seepärast tavadest mööda hiilida, seega ka pühade ajal tööd teha.

Nii pesimegi ära köögi ja elutoa aknad (Jüri keeras kõik kruvid lahti ja kinni!), kraamisime rõdu ja köögi ning mina pesin puhtaks hunniku talvejopesid (käsitsi, sest neid ei soovitatud masinasse panna).

Köögikraamimise alla läks ka kõigi kapis seisvate nõude ülepesemine. Uhh, kus mul on alles palju nõusid, mida võtan kapist välja ainult kord aastas, sellesama kevadpesemise ajal! Näiteks pidulik lõunaserviis, mille sain sugulastelt oma 16. sünnipäevaks - meil oli suguvõsas tava, et kõik lapsed said 16.sünnipäeval kohvi- ja lõunaserviisi, et oleks, millega iseseisvat elu alustada. Kuni oma kodu soetamiseni seisid need serviisid puutumatult, ka see oli tava. Nojah, nõukogude ajal, kui ka normaalsed lauanõud defitsiit olid, kulus selline suguvõsapoolne abi küll marjaks. Mina pakkisin oma serviisid lahti 1990.aastal, mil poest absoluutselt midagi saada ei olnud, ja olin väga rõõmus.

Aga. Aga praegu on mul kapis luksulik supitirin, restoranimõõtu hiigelsuured supi- ja praetaldrikud, mis kuuekesi kogu mu väikese köögilaua enda alla võtavad - ühesõnaga nõud, millega ma mitte midagi ei tee. Taaskasutuskeskusse ka ei vii, ikkagi selline sümboolne ja tähendusega kingitus, mille kinkijate hulgast mõni juba surnudki on... Õnneks on see lõunaserviis vähemalt ilus, mu emal, kes selle suguvõsa nimel ära ostis, oli nii maitset kui tutvusi (milleta nõukaajal võis olla kuitahes hea maitse, aga osta said ikka jubedusi)...

Kappide kraamimisega jätkasin ka oma "viska salaja ära" programmi - seekord sokutasin prügikasti Nasta vana kettaga (!!!) telefoniaparaadi, mille ta on kangelaslikult läbi kolme kolimise kaasa vedanud. Aga pole seda kunagi vaadanud kolimistevahelisel ajal. Ma olen iga koristamisega mõne tema sellise asja ära visanud ja ta on avastanud neist ainult ühe kadumise - mingi kohviveski, mida tal paar aastat tagasi vaja oli, sest ta ostis äkki kohviube ja tahtis neid jahvatada. Otsisime hulk aega, ja lõpuks tõdesime, et küllap läks kolimise käigus kaotsi :)

Ma ikka loodan, et mina oma serviisidega ajapikku mõistlikumalt suudan talitada.

Tükati tegemisi

Kuna vahepeal on pikk lünk jäänud ajaveebi kirjutamisel, püüan ajaloo annaalide hüvanguks seda viga tagantjärele parandada ning olulisemad sündmused tagantjärele kirja panna.

Kati sünnipäev. Tegelikult oli see Kati ja Loora ühissünna, sest nad pidasid oma sünnipäevi ühiselt. Tähistasime seda Tabasalu kõrgseiklusrajal, kus 9m kõrgusel tuli lae all nööriatraktsioone läbida. Gaisa (jah, tuleb välja, tema nimi kirjutatakse G-ga, olen varem valesti kirjutanud) hakkas aga algul paaniliselt kartma, lausa nuttis, ja siis lohutasime teda kõigest väest ja loomulikult tema siis rajale ei läinudki. Esimene mineja oli Loora, kes tõsiselt ja asjalikult üle saatusliku piirde astus ning tüdrukute kiirusrekordi raja läbimisel tegi Ester, kes tõepoolest on väga osav, kiire ja hea koordinatsiooniga - ent paradoksaalselt ei taha ta üldse mingite sportlike tegevustega tegelda. Pärast jätkus sünnipäev meie pool, sest Loora vanemad käivad nädalavahetustel magistratuuriõpingutel, nii et nende pool olnuks keeruline. Pärast söömist algasid mängud, millest põnevaim ja pikaajalisim oli moeetendus: kilekottidest ja teises voorus vanadest T-särkidest tegid disainerid kostüüme, jumestajad meikisid modelle, juuksurid tegid neile soengu ning lõpuks marssisid modellid Kylie Minogue´i "Chocolate" saatel lavale (st meie suure toa tühjaks tehtud keskpõrandale). Minu ülesanne oli olla zhüriis ning võitjad välja kuulutada. Ma ei mäletagi enam, kes siis võitis. Mäletan vaid, et minu lemmikmodell oli klassivend Genes, kes väga andekalt lavl liikuda oskas.

Laste koolivaheaeg. Oli seekord suht igav, sest meil on majas mingi viirus, mis järjest kõik üle käis. Õue ei saanud, külla kedagi kutsuda ka ei saanud. Tunnistustel olid aga Katil ja Odel kõik viied, Jüril aga pildi elavdamiseks kunstiõpetus kolm ning kunstiõpetaja korralduste vahepealse ignoreerimise pärast ka käitumine ja hooldus "rahuldav". Aga hea, et see niigi läks - ikka tõeliselt nõme oleks olnud joonistamises üks saada ja sellega suvetööle jääda!!!

Uued riided, uus stiil. Kui käisin Katile sünnipäevakinki otsimas, ostsin ka endale ühe erekollase kampsiku - Kaubamaja noorteosakonnast, võeh! :) See on praegu mu 100% lemmik, käin temaga iga päev. Polegi ammu endale uusi töölkäimise asju ostnud, enamik raha on läinud sujuvalt spordistaffi või laste riiete-jalatiste peale. Ja siis sattusin hoogu ja ostsin endale ka uued kingad TrendExpressist, musta ja vaarikapunasega rihmikud. Täitsa mõnus on tööl üle hulga aja ilus olla! Muidu kipun seal käima korralike igavate kontor-tüüpi asjadega...

Ja Argentina mõjus mulle nii, et olen taasavastamas odavate ehete maailma. Kunagi viieteistaastasena ostsin ja kandsin õhinal kõrvarõngaid, kaelakeesid, käevõrusid ja kõike-kõike korraga (ainult sõrmustega ei saanud ma ka tollal läbi). Vahepeal aga võõrdusin ehetekandmisest päris ära, sest mu ehtepark oli aastate jooksul muutunud väärismetalseks ning kuldkulinatega tööl käia - tänan, ei! Nüüd aga kannan Argentinast toodud puukeed või rohelistest kividest ebasümmetrili pärle, ja olen jube rahul.

Loomad mu ümber. Maal on meie poole asunud naabrite koer, suur must Roki. Ainult söömas käib ta kodus, muu elu elab meil ja jookseb ringi koos memme väikese Ferriga.

Tantsuhiirtega oli vahepeal draama. Emahiir polnud vett kätte saanud (ilmselt oli isahiir teda takistanud?), nii et ta oli janusse nõrkemas. Panime hiired eraldi puuri, vähemalt mõneks ajaks.

Kati sõbranna Loora sai endale sünnipäevaks paarikuuse bernhardiini, kelle nimi on Carmen. Ta on ülinunnu -suurte mütakate käppade ja hingevaatavate silmadega olevus. Praegu olen teda näinud ainult pildi peal, sest esimesel kuul uues kodus ei tohi koera juurde külalisi tuua.

Talvepäevad. Käisime 11.-13.märtsil Otepääl, Marguse suusabaasis minu tööandja EMT talvepäevadel. Suusatasime, ja proovisime lastega laupäeval Ansomäel ka lumelauatada. Hoolimata kevadisest kuupäevast oli väljas tõeline talv, hommikul -10 kraadi vähemalt ja lund kõhuni, kui suusarajalt kõrvale satud. Mina ja Ode eksisime 5-km suusaringilt kogemata pikemale ja sõitsime vähemalt 7, sealjuures võttes kuulsat Püksisääre tõusu ning laskudes mingist pikast kurviga mäest, kus mõlemad kukerpalli käisime.

 

Öökull huikab nagu inimene

Jõudsime just tagasi maalt, kus veetsime Suure Reede ja Vaikse Laupäeva. Tööd nii suurte pühade puhul muidugi ei tehtud, olesklesime niisama. Kui mitte lugeda tööks seda, et pidime taas kord - nagu alati, eks ole - möllama autoga välja pääsemise teemadel.

Nimelt oli vallatraktor lükanud pärast viimast tuisku lahti ainult Toherniidu-Uustalu tee, aga meie tanuma (mis valla teederegistris kannab nime Pohla-Väljaotsa tee) läbi sõitmata jätnud (ei tea, kas peaks vallavalitsusse kaebama?). Noh, kuna isa oli enne mind maale jõudnud ja tanuma läbimatuse tuvastanud, helistas ta mulle ja sõitsime Uustalu tee kaudu ja siis risti üle põllu, kus tee ei olnudki täis tuisanud, sest tuisk oli teega paralleelselt. Neljapäeva õhtul oli külm ja tee oli sõidetav, aga reedene +8 ja öine pilvealune +2 mõjusid nii, et laupäeva hommikuks oli Uustalu tee läbimatuks mülkaks muutunud.

Egas midagi, alternatiiv oli õnneks olemas: oma tanum lumevabaks rookida. Püüdsin kõigepealt isa keelitada, et äkki sõidaks selle oma traktoriga läbi, aga isa arvas (ilmselt õigustatult), et see lõhub teepõhja nii ära, et pärast seal autoga enam ei sõida. Võtsime siis aga lumelabidad (mina, ema, isa ja 3 last, kõik olime ametis) ning loopisime 400 meetrit teed käsitsi lahti. Lume all oli pind kenasti kõva ja siis tuli autod võimalikult kähku Pohlale toimetada, enne kui päike ja kevadveed siingi põhja alt võtavad.

Tegelikult oli see lõbus. Läbi lumejäänukite ja pori tuli tuisata hooga, et inertsi jõul raskematest kohtadest läbi saada. Isa oma auto kui suurema ja tugevamaga ees, mina järel. Lumi, vesi ja pori lendas kahte lehte hullemini kui Märtinil Mehhiko või mis iganes rallil. Paaris kohas kippus auto külg ees valli ning siis tuli hoogu vähendamata rooliga sinkavonkatada. Ja tanuma väljasulanud savimuld oli libe ja kleepuv nagu tatt, nii et vähe puudus kinnijäämisest. Aga õnnelikult me suurele teele saime!

Lahemaa rahvuspark on tänavu loomade paljunemisele ilmselt hästi mõjunud.Meie sauna taga elavad põdrad - igal hommikul on näha nende värskeid jälgi, hunnikuid ja magamisasemeid, õhtuvidevikus mõnikord ka põtru endid. Jänesed kalpsavad igal pool ringi ning endistel heinamaadel kolavad kitsed. Varesed pesitsevad iga võimaliku puu otsas, meie kuusehekis rõkkavad mingid väikesed linnud kevadlaule ning saunatagusesse suurde leppa on asunud öökull. Reede öösel kuulasime kõik trepil tema tontlikku, õõnsat uh-uh-uud. See on tõepoolest õõvastav hääl keset ööpimedust, samas aga kuidagi inimlik - ei oskagi kirjeldada. Naljakas, et ka mina polnud seni oma elus kordagi looduses öökulli kuulnud.

 

Pierre Chocolaterie

Eile õhtul läbisin töise loovustreeningu. Ja kus - Pierre Chocolaterie´s!, kus sai shokolaadimassist käsitsi komme vormida ja neid vastavalt maitsele, ettekujutusele ja loovusele kaunistada.

Kui algul oli meie suhteliselt iroonilise meelelaadiga turundusdivisjon asja pessimistlikult suhtunud, siis juba veerand tunni pärast olid kõik nii hoos, et enam ei mahtunud shokolaadipottide ümber ära ning kõigil olid käed, põsed ja riided vedela shokolaadi  triipudega koos.

Aga shokolaadi süüa ei taha ma selle ürituse peale enam küll vist mitte kunagi - nii palju sai temaga maiustatud, et öösel ärkasin iga veerand tunni järel iiveldusega üles, sest ninas viirastus shokolaadilõhn!

Kassi ronimispuu ja muud asjad

Pühapäevane ennelõuna möödus korteri koristamise ja kassi ronimispuu ehitamise tähe all. Kui esimeses tegevuses pole midagi üleloomulikku, siis teist pole ma kunagi enne oma elus ette võtnud. Põhjus ronimispuu ehitamiseks on aga see, et meie Kasutu Meow muudkui kriibib diivanit (millest küll kahju poleks, sest diivan on niikuinii saast) ja minu laptopi kotti (millest mul küll kahju on) ning turnib mööda kappe tegevuse puuduses. Ja kui Ode leidis ühest Lemmikust kassi ronimispuu tegemise õpetuse, oli lastel otsus valmis: vaja meie kassile ka selline teha. Oma elu lihtsustamiseks vaatasin korra ka loomapoodi: seal maksab kassi ronimispuu üle 600 krooni!!! Jah, vaja ikka ise teha.

Käisime siis täna Vaibaparadiisis ning küsisime sealt ühe 2-meetrise vaibatoru (näeb välja nagu hiiglaslik WC-paberi rulli sees olev toru ja saime selle tasuta). Samuti saime sealt hunniku vaibatükke, millega seda toru katta, et Kasutul ikka mõnus ronida oleks. Enamik tükke oli tasuta, aga ostsime ka kaks 10-kroonist rulli ehk tegime investeeringu 20 krooni kassi ronimispuusse.

Suurim investeering oli 3 tuubi Moment liimi (75 krooni), millega vaibatükid toru peale kleepida. Võibolla on ka mingit odvamat ja mõistlikumat liimi, kuid jäime Momendi juurde, sest seda sai kodulähedasest poest.

Kassi ronimispuu juurde kuulub ka alusplaat (kodus oli olemas üks sobiv kapitükk) ja üleval olev pesa (tasuta saadud puust kast Säästumarketist). Osta tuleb veel ülipikki naelu (ei tea veel, palju maksavad), mis siis ringikujuliselt alusplaadi sisse lüüa ja toru nende peale paigutada, nii et naelad toru püsti hoiavad. Oletan, et koguinvesteering ronimispuusse jääb alla 200 krooni (ehkki naelad on päris kallid).

Tänase päeva töö oli toru vaibatükkidega katmine ja tulemuse kuivada laskmine. Kui me kleepimisega parasjagu ametis olime, tuli laste isa meile külla. Ta oli vist mõnevõrra häiritud, et kõik kassipuu ümber möllasid, ja läks varsti ära.

Ronimispuu tuli veel kõvasti kinni mähkida, et vaip mitte toru küljest ei eralduks, vaid sinna kenasti kinni jääks. Kasutasin selleks oma köit alpinismivarustuse kotist :) Praegu seisab ronimispuu rõdul, sest liim haiseb veel.

Õhtul oli Leivo sünnipäev vol 1, mis seekord seisnes juturääkimises. Mul on nende juttude üle väga hea meel, ja ükskord tuleb sünnipäeva tähistamine Argentiinas niikuinii!

Aga vist oli nii, et mu organism oli alateadlikult alkoholitarbimiseks valmistunud - igatahes jõime pärast minu kojujõudmist Mammuga kahe peale ära liitri jõhvikasiidrit :) Rääkisime selle juures tema sugulastest ja leppisime kokku, et kui tema õel Veeral tuleb 80. sünnipäev (26. juunil), siis lähme koos lastega Tartusse talle külla ning ühtlasi külastame siis kõiki Mammu Tartu-sugulasi.

Laupäeval aga käisin lastega maal. Lund on hullult palju, kõik on jubejube ilus. Vanaema on kõik maakassid paksuks söötnud, ja isegi üks naabrikõuts on meie juurde kostile kolinud. Või hoopis k***le, sest meil on ju kolm kiisut :) Vanaema oli üpris terve ja käbe (võrreldes viimase aja üldseisuga). Rääkis, et vahepeal oli ta täitsa segi olnud, näinud öösel õudusunenägusid ja luupainajaid ja elanud neisse nii sisse, et tahtnud näiteks köögiakna puruks lüüa, et õuduste eest põgenema pääseda - aga tulnud siis, halg juba käes,  õnneks mõistusele tagasi... Tegelikult teadsin seda juba varem ema käest. Meil oli jube mure, et kui memm nüüd täiesti sassi jääbki ja võib luuludesse sattununa mingeid lollusi teha, et mis siis temaga saab, kas kellegi juurde linna tuua või mis... Praegu aga paistab, et memme-probleemi saab veel pool aastat edasi lükata: nüüd tuleb suvi ja tema tervis paraneb, nii et ta saab edasi maal elada, kui teda sageli vaatamas ja aitamas käia. Eks siis uue talve lähenedes hakka jälle arutama, mida temaga teha...

Kati harjutab praegu vabariiklikuks peastarvutamise võistlusteks. Neil on selleks mingi internetiprogramm, mis tehteid ette viskab ja aega mõõdab. Proovisin Katiga võistelda, aga tuleb häbiga tunnistada, et ei mäleta enam paljusid lihtsaid nippe (a la 8x75 asemel saab arvutada lihtsamalt 4x150 ja sealt edasi 2x300), nii et Kati oli minust palju kiirem. Mind vabandab ainult see, et pole enam aastaid peast arvutada proovinud :)))

Olen õppejõud!

Eelmisel sügisel lasin end ära rääkida kevadsemestril TPÜs magistrantidele (26 inimest grupis) suhtekorralduse loenguid pidama. Ja nüüd oli siis aeg lubadust lunastama hakata: täna oli esimene loeng.

Tegelikult on loengupidamine tore tegevus. Eriti magistrantidele, kes kõik juba elukogemusega inimesed (tudengitele peab väga elementaarseid asju selgitama ja neil puudub ka link oma kogemuse ja minu jutu vahel).

Pean seitsmel nädalal loenguid igal reedel kell 17:00-20:15, aga leppisin tudengite ja kateedriga kokku, et järgmise reede jätame vahele: siis on EMT talvepäevad ja tahaksin loengu lõppemise ajal pigem juba Otepääl olla kui alles Tallinnast sõitma hakata.

Leivo tähistas tööl sünnipäeva, olles teinud kolleegidele traditsioonilise küpsisetordi. Tegelik tähistamine tuleb aga pühapäeva õhtul Argentiina restoranis. Ootan seda!!!!

Lasteteemad jätkuvad

Ma olen ennast viimasel ajal natuke üksildasena tundnud. Ja sellevõrra siis rohkem lastega tegelenud ilmselt. Vaatasin, et isegi kõik viimase aja sissekanded on valdavalt lasteteemaga seotud.

Hinge peal on tegelikult väga palju, aga seda kõike ei saa ma siia kirja panna. Saan saata ainult sõnumeid ja e-maile, sest nende puhul võib olla (enamvähem) kindel, et nad jõuavad ainult adressaadi silmade ette ja südamesse... Ja selliseid asju, et tööl on meil arendusosakonna ümberstruktureerimine jms, seda ma lihtsalt ei viitsi kirjutada, see ei lähe mulle isiklikult korda. Töiselt küll, aga see on hoopis teine teema. Kirjutan siis lastest edasi.

Täna tõi Leivo oma vanast elektroonikakolast Jüri jaoks testri, kasseti-pleieri ja mingi vana vene raadio, mis ei mänginud. Jüri oli üliõnnelik, askeldas nendega tubli mitu tundi, tulles vahepeal näitama, et kuskil sees olid olnud ürgaegsed pastat välja ajavad patareid ja ütlema, et ta oli internetist leidnud venekeelse kodulehekülje, kus selle raadio sisemus ja skeem peal. Ja et ta nüüd teab, kuidas seal juhtmed ja asjad peavad käima. Võttis veel meie köögiraadiolt juhtme (suutsin isegi hoiduda emalikust noomimisest stiilis "aga pane see pärast tagasi"). Ja siis see raadio mängiski :) Küll suure ragina ja kahinaga, aga siiski.

Päeval kirjutasime Katiga pikalt MSNis, kui tal oli koolis mingi "bioloogia arvutis" tüüpi tund. Ta kurtis, et on kevadväsinud ja kõigest on siiber, ka sünnipäeva korraldamisest. Et sõbrannad on tõelise seebiooperi korraldanud. Loora, kellega koos Kati sünnipäeva peab, tahab kutsuda ka Milanna. Mille peale Liina ütles, et kui Milanna tuleb, siis tema ei tule (nad on hetkel tülis). Ja Kaisa ütles, et kui Liina ei tule, ei tule tema kah. Ja Ester ütles, et (ma ei mäletagi enam, mida, aga ka umbes midagi samasugust). Blaah. Ja kui Kati oli neile selle peale öelnud, et no mis siis parata, eks nad jäägu siis tulemata, olid nad kõik Kati peale solvunud ja ütlesid, et ta on isekas. Mille peale Kati siis mulle kirjutas, et pangu nad ennast põlema, neil on teda vaja, mitte temal neid (ma loodan, et ta seda neile välja ei öelnud!) Raske ikka see teismeliste elu....

Turgutasin siis õhtul pisut oma loppis tütart, ja kui ta oli Selveri Laadapäevade soodusmüügilt endale paar kümnekroonist küünelakki ja muud pisistaffi omandanud, oli ta juba päris rõõmus.

Jätkuna eelmisele jutule. Jüri sai piirkondlikul matemaatikaolümpiaadil 17.koha 43 võistleja seast. Ja selle hiirepildi, mida me tegime, selle eest sai ta kunstiõpetuses viie!!!

NB! Leivole palju õnne sünnipäevaks, mis praeguseks kellaajaks on juba peaaegu tund aega kestnud.